X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Maret Maripuu: tööealise inimese elu on üsna töö nägu

Maret Maripuu
Maret Maripuu Autor/allikas: Tööinspektsioon

Arvuti, telefon ja internet võimaldavad teha tööd kus iganes ja millal iganes ja see võimalus oli paljudele ettevõtetele koroonakriisi kõrghetkel tõeline päästerõngas. Samal ajal on see kaasa toonud ka uusi probleeme, millega me ei osanud alguses arvestada, kirjutab Maret Maripuu.

Nüüdseks oleme juba üle kahe aasta elanud koos kooroonaviirusega. Pea kõigis töökohtades on kasutusel ennetusmeetmed ja vajadusel on töö ümber korraldatud. Distantsi hoidmine, desinfitseerimine ja maski kandmine on saanud igapäevaelu osaks ja pea iga eestimaalane teab sõna "riskianalüüs".

Kuigi töökeskkonna riskianalüüsi koostamise ja riskide maandamise nõue kehtib tööandjatele aastast 1999, siis eelmisel aastal räägiti ettevõtete riskianalüüsidest peas igas meediakanalis.

Kõigepealt sellepärast, et töökeskkonnas bioloogilist ohutegurit hinnates sai tööandja vastuse küsimusele, kas tal on õigus nõuda oma töötajatelt vaktsineerimist või mitte. Teiseks sellepärast, et 1. septembriks 2021 pidid kõik tööandjad esitama tööinspektsioonile oma riskianalüüsi.

Tegelikkuses on aga riskianalüüsi mõte palju sügavam kui üksnes vastuse otsimine küsimusele, kas vaktsineerimist saab nõuda või mitte. Samuti pole riskianalüüsi vaja tööinspektsiooni rõõmuks.

Riskianalüüsi on vaja selleks, et nii tööandja kui ka töötaja teaksid, millised on töökeskkonnas olevad ohud, kuidas neid ohte vältida või maandada ning teha tööd nii, et see ei tooks kaasa tervisekadu.

Riskianalüüsi puhul on vaja meeles pidada seda, et analüüs on ajas muutuv – muudatused töökeskkonnas toovad kaasa ühe või teise ohuteguri kadumise, vähenemise või hoopis uue ohuteguri juurde tekkimise, mis omakorda tähendab seda, et vaja on uuesti üle vaadata, mis ennetusmeetmed on kasutusel, mida ümber hinnata ja milliseid uusi ennetusmeetmeid rakendada. See on aga oluliselt lihtsam, kui esmane riskide hindamine on tehtud põhjalikult.

Oluline osa töökeskkonna riskidest on psühhosotsiaalsed riskid, ning ka siin on koroonaviirus olukorda keerulisemaks muutnud. Meie ümber on palju ebakindlust ja hirmu, mida Ukrainas toimuv veelgi süvendab.

See kõik tekitab vaimseid pinged ja stressi, mis on juba jätnud ka jälje töökeskkonda. Üha rohkem tööinspektsioonile laekunud vihjetest räägivad töökiusust, vaimsest pingest, kuid varasemast rohkem on vihjetes ka pahatahtlikkust, ärategemissoovi.

Keskmiselt töötab inimene oma elust 40 aastat ja oma kolleegidega on ta ajaliselt rohkem koos kui lähedastega. Seepärast on tööealise inimese elu üsna töö nägu ning raske on olla õnnelik, kui tööl ollakse rahulolematu.

Mida me vajame, et tunda end töökohal hästi? Kindlasti vajame selgust ja kindlust õiguslikes suhetes, mis sõltub tihtipeale ettevõtte omanikest või juhtidest. Ent me vajame ka sooje ja sõbralikke inimlikke suhteid ja need sõltuvad suuresti juba igaühest. Kas tervitasid kolleegi hommikul tööle tulles? Kas ütlesid talle päeva jooksul hea sõna?

Arvuti, telefon ja internet võimaldavad teha tööd kus iganes ja millal iganes ja see võimalus oli paljudele ettevõtetele koroonakriisi kõrghetkel tõeline päästerõngas. Samal ajal on see kaasa toonud ka uusi probleeme, millega me ei osanud alguses arvestada.

Paindlikkus ja suurem võimalus teha tööd kodust on viinud selleni, et üha raskem on tõmmata piiri töö ja eraelu vahele. Alles hiljuti olin ühel õhtusöögil, kus enamik laua ümber istuvaid inimesi ei suhelnud omavahel, vaid lugesid nutitelefoni sõnumeid ja tegid tehinguid.

Pidev vajadus olla tööalaselt kättesaadav toob kaasa pingeolukordi, kus lähedased ei pruugi olla enam nii mõistvad ja toetavad. Isiklikud mured väljenduvad omakorda probleemidena tööl, ja lõpuks tekib surnud ring, kus töö kahjustab eraelu ja eraelu töövõimet. Seepärast ei helista tark ülemus töötajale pärast tööaega.

Prantsusmaal on töötajad ja tööandjad sõlminud lausa üleriigilise kokkuleppe, et pärast kella kuut ei tohi ülemus töötajat tülitada ning töötaja töömeile lugeda. Ehk tasuks meilgi prantslastest eeskuju võtta? Kindlasti aga tasub jälle avada oma ettevõtte riskianalüüs ja vaadata, kas psühhosotsiaalsed ohutegurid on hinnatud ja millised ennetusmeetmed kirja said.

Kommentaar ilmus algselt tööinspektsiooni ajakirjas Tööelu.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: