Gert Jostov: ettevõtjad peaksid enam rõhku panema töökeskkonna mõtestamisele
Parimas elu- ja töökeskkonnas on tasakaalustatud kujul olemas nii innovaatiline uus kui ka traditsiooniline vana, nii väärikas ajalugu kui ka tulevikku juhtiv tehnoloogia, kirjutab Gert Jostov.
Iga kinnisvaraarendaja ja ehitaja teab, et vana säilitamine on alati kulukam ja keerulisem uue ehitamisest. Arhitektidele on vana oskuslik sidumine uuega kujunenud omamoodi meistriklassi eksamiks. Kui õnnestub veenvaks tervikuks siduda ajalooline fassaad ja atraktiivsed detailid interjööris ning kaasaegsed mugavused ja vajadused, on tulemuseks isikupärane elu- või töökeskkond.
Eesti arendajad on püüdnud ajalooliselt väärtuslikke eksterjööre ja interjööre võimalusel ikka säilitada, ka siis, kui muinsuskaitseametnikud tingimata ei nõua. Ülemiste City näitel saan öelda, et vanad hooned on sagedamini silmajäävad maamärgid, mille abiga orienteerudes leitakse kergemini üles ka uued kontorihooned.
Renoveerimine pole lihtsalt hoone elutsükli mehaaniline pikendamine. Tänapäevased hooned peavad vastama ju hoopis teistsugustele ootustele ja nõuetele kui sajand tagasi. Siis oli elektrivarustus uus asi, telekommunikatsioonidest rääkimata. Kivi ja puit olid naturaalsed ja massiivsed, tehismaterjale ei tuntud. Inimesed ei osanud soovida selliseid standardeid toatemperatuuri, õhuniiskuse ja muu siseruumide mikrokliima osas, mis nüüd on elementaarsed.
Ent jäänud on inimeste soov elada ja töötada mõtestatud ja väärikas keskkonnas. Just see läks inimeste jaoks kaotsi nõukogudeaegses arhitektuuris, kui inimesi vaadeldi impersonaalsete tootmisühikutena ning kus elamispinna tootmisel lähtuti üheülbaliselt kvantiteedist. Väärikus aga ilmselgelt takistas tollase ideoloogia jaoks sobiliku massinimese kujundamist. Nii need paneelmajade ilmetud linnakud kerkisidki.
Parim kinnisvaraarendus on ressursisäästlik
Selleks, et aastal 2030 kasutada oma hoonetes maksimaalselt süsinikuneutraalset energiat, tuleb lisaks läbimõeldumatele uusehitistele tegeleda ka juba olemasoleva hoonestuse täiustamisega. Sinna kulub palju ressursse, mis peaks vähem kui kümne aastaga hakkama ennast ära tasuma, näiteks päikesepaneelide paigaldamine katustele, veekasutussüsteemi ümberehitamine, elektrisõidukitele laadimispunktide rajamine.
Teine võimalus keskkonnajalajälje vähendamiseks peitub läbimõeldud ruumiplaneerimises. Mida nutikamalt ja efektiivselt ning kasutajate vajadustest lähtuvalt on ruumikasutus kavandatud ning mida rohkem on jagatud teenuseid, seda vähem kulub ruutmeetreid kasutaja kohta. Hästi kavandatud kompaktsed ja ökoloogilised tööruumid ei mõju kitsaste ja ülekoormatutena, vaid soodustavad tootlikkust ja töörõõmu ning jätavad õhku ja ruumi nii töötajatele kui klientidele.
Kolmanda keskkonnahoiu aspektina nimetaksin säästvat ehitusmaterjalide kasutamist. Mida rohkem vanu kiviseinu õnnestub integreerida uude hoonesse, seda vähem tuleb utiliseerida ehitusprahti ja asemele tuua uusi seinaplokke. Mida rohkem materjalitehnoloogid õpivad rakendama vanade materjalide ümbertöötlemist, seda vähem on põhjust koppa maasse lüüa uute maavarade kaevandamiseks.
Kodukontor on samuti hügieenifaktor
Kodukontorite kiire levik võimaldab järjest enamatel tööandjatel planeerida töökohti vähem kui on täisajaga töötajaid. Sellest tulenevad järjest uued muudatused ka arendajate jaoks.
Ühe tulevikuteenusena näen klientide nõustamist, et inimesed teaks oma kodudesse kavandada ja välja ehitada samasugused töötingimused kui neil on kontorihoonetes. Senised riigipoolsete kampaaniatega toetatud tehnoloogilised nõuded nagu suitsu- või vingugaasiandurite paigaldamine õiges mahus ja õigetesse asupaikadesse on ju tegelikult ainult esmane hügieenifaktori tase.
Kasutame ise oma tööpindadel ja soovitame ka teistele läbi viia tehnilist seiret soojamugavuse ja siseõhu kvaliteedi osas. Hea algus oleks seegi, kui ettevõtted korraldaksid rahuloluküsitluse, kuidas nende töötajad hindavad elementaarseid töötingimusi oma kodukontoris.
Parimas elu- ja töökeskkonnas on tasakaalustatud kujul olemas nii innovaatiline uus kui ka traditsiooniline vana. Nii väärikas ajalugu kui ka tulevikku juhtiv tehnoloogia. Nii mugavusi pakkuvad kultuuri- ja söögikohad kui ka ennast arendama ja pingutama soosivad spordirajatised. Töö- ja eraelu ning vana ja uue tasakaalu nautiv inimene on kõige tervem, tootlikum ja õnnelikum.
Toimetaja: Kaupo Meiel