Stigmad, et riigiasutused on aeglased, innovatsioon on vähene ja ametnikud niisama rahva raha eest jalga kõlgutavad töötajad, on ikka veel üsna levinud. Ometi vaatame iga uue tervise-, julgeoleku- või muu kriisi valguses, mis meid viimastel aastatel eriti palju on tabanud, lootusrikkalt riigi poole, oodates vastuseid, tegevusplaane ja lahendusi.

Kelle või mille najal see müstiline ühiskonna tugisammas õigupoolest seisab ja kas meil on teda ikka vaja?

Viimased aastad on õpetanud, et kriisid tabavad meid ootamatult ja esmaseid lahendusi oodatakse riigilt ja riigitöötajatelt. Olgu selleks siis suuniste andmine tervisekriisis, toetusmeetmete kiire väljatöötamine ulmeliste energiahindadega toimetulemiseks või mugavad ja kiired IT-lahendused erakorraliste riigiteenuste pakkumiseks. Kõik see nõuab vahendeid, raha ja inimressurssi, ning mis siin salata, tihti on kiirete probleemide lahendamise võtmeisikuteks just ametnikud.

Inimesed, kellest tegelikult enamik on kriiside ajal teinud kaugelt rohkem, kui neilt oodatakse, kas siis töötundide näol või teiste organisatsioonide vabatahtliku abistamise korras. Usun, et selles kontekstis ei teki küsimustki, kas peaksime nende panust hindama või mitte.

Kõik pole kuld, mis hiilgab

Mullu töötas avalikus teenistuses ligi kolm protsenti Eesti tööealisest elanikkonnast. Olgu siinjuures märgitud, et avalikus teenistuses räägime vaid ametiasutustest ning nende ametnikest ja töötajatest (sh eriteenistujad). See on riigi personal, kellel lasub kõige suurem ja vahetum vastutus uute väljakutsetega kohanemisel, kiirete lahenduste pakkumisel ja kõikide kodanike võrdsel kohtlemisel.

Statistikaameti andmetel oli Eestis 2021. aasta keskmine brutokuupalk 1548 eurot. Avaliku teenistuse (riigi ja omavalitsuste ametiasutuste) keskmine brutokuupalk aga 1851 eurot, sealjuures riigi ametiasutuste keskmine brutokuupalk 1 900 ja omavalitsusasutuste keskmine brutokuupalk 1652 eurot.

Tsiteerides Soome koomikut Ismo Leikolat: "No niin!". Selliseid numbreid vaadates võib ju tunduda, et tööpanus on vääriliselt tasustatud – rohkem kui keskmine, järelikult on hästi! Aga tausta mõistmiseks on paslik välja tuua, et kogu Eesti tööturu tegevusvaldkondade vahel on palkade erinevused suured (mõne valdkonna vahel lausa kolmekordsed).

Riigisektor vajab samuti IT-spetsialiste, juriste, finantsspetsialiste ja teisi erasektoris väga nõutud ja kõrgelt tasustatud töötajaid ning nii mõnegi eriala puhul ei suuda riigipalk erasektoriga konkureerida. Oluline on ka märgata, et avalikus teenistuses on kõrgharidusega teenistujaid 63 protsenti, samal ajal kui Eesti kogu tööhõivelisest elanikkonnast moodustavad kõrgharidusega töötajad kokku 43 protsenti.

Keskmine palganumber on tore küll, aga taustateadmiste valguses ei saa seda puhta kullana võtta.

Magusmõru konkurents

Kett on täpselt nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli ja riik on täpselt nii tugev, kui tugev on tema nõrgim ametnik.

Ühiskonnas on avaliku sektori kõrval väga suur roll erasektoril. Riigi ülesandeks on omakorda oma poliitiliste otsustega ja riigiteenustega erasektorit toetada. Siit jõuame dilemmani: ühelt poolt on oluline, et erasektoris töötaks kvalifitseeritud tööjõud, vedamaks innovatsiooni ja majanduse arengut, teisalt on ülioluline, et riigis oleksid vastava ettevalmistuse ja kogemusega, usaldusväärsed ning pühendunud teenistujad tarkade otsuste tegemiseks ja teenuste pakkumiseks.

Siililegi on selge, et kõiki kõigile ei jagu, mistõttu on oluline heita pilk, kuidas on avalikul sektoril "sel rindel" läinud.

2021. aastal korraldati avalikus teenistuses 4406 personaliotsingut, kokku kandideeris 44 922 kandidaati ehk ligi kümme inimest ühele teenistuskohale.

Kui võrrelda aasta varasema ajaga, on kandidaate ühele kohale kolme inimese võrra vähem ja kokku luhtus teenistuskohtade täitmise konkursse 19 protsenti. See on väga oluline indikatsioon, et konkurents talentide pärast on jätkuvalt järjest tihedam.

Samuti tuleb ette, et mõnele väga tugevale kandidaadile ei saagi tööpakkumist teha, sest riigitööl ei ole lihtsalt võimalik talle väärilist palka maksta. On olukordi, kus tuleb osta potentsiaali, mitte valmis produkti, see aga tähendab, et ka tulemusi ei ole võimalik kiiresti saada.

Positiivsena saab välja tuua, et avaliku teenistuse vabatahtlik voolavus (8,9 protsenti) on koondina alla kriitilise määra (kümme protsenti). Aga seejuures tuleb ka tõdeda, et võrreldes varasemate aastatega (2020. aastal 6,4 protsenti) on seegi näitaja teinud olulise tõusu.

Uuendusmeelsus ja kaasaegsus

Riigi valitsemise strateegiliseks sihiks on uuendusmeelne, usaldusväärne ja inimesekeskne riik, mida juhitakse ühtselt ja tõhusalt. Selleni on kindlasti pikk tee, kuid oluline on märgata samme, mis tehtud. Selleks, et liigutada mäge, tuleb alustada väikeste kivide tassimisest.

Inspireeriv on kaasa elada lennukatele idu- või infotehnoloogiaettevõtete motivatsioonisüsteemide või töökeskkonna arendamisega seotud edulugudele.

Avalik sektor proovib selles vallas sammu hoida, oluliseks tegevussuunaks on võetud soodustada paindlikku üle-eestilist värbamist ja töötajatele kaugtöö võimaldamist. Samuti on panustatud kaasaegsete riigimajade valmimisse, kus kaugtöökohad ja nõupidamisruumid on avatud ristkasutusele, et olla veelgi paindlikum ja ressursitõhusam.

Kui gümnaasiumi majandusõpetuse tunnis saab igal õpilasel selgeks, et tänapäeval on põhiprobleemiks valikuprobleem ressursside piiratud hulga ja ühiskonnaliikmete piiramatute vajaduste rahuldamise vahel, siis ega see avalikus sektoris saa erineda.

Püsivalt tuleb piiratud ressursside kiuste arendada riigivalitsemist, seejuures arvestades tulemuslikkuse ja jätkusuutlikkuse põhimõtteid. Sestap on aktuaalsed riigiasutuste ümberkorraldused, tugisüsteemide arendamine, õigusloome uued digilahendused ja erinevate valitsemistasandite ning infosüsteemide omavahelise koostöö parendamine.

Ametnikuks olemise tagamaad

Kogu informatsiooni taustal tuleb aga rõhutada, et ametnikud, kellelt palju oodatakse, on ise tegelikult valmis päris palju panustama ja tunnevad oma töö üle uhkustki. Eelmise aasta avaliku teenistuse uuringust selgus, et 90 protsenti uuringus osalenutest peavad oluliseks, et saavad teha midagi teiste inimeste, Eesti riigi ja ühiskonna heaks ning olid rahul, et nende töö seda võimaldab.

Igal aastal annab rahandusministeerium välja avaliku teenistuse aruande, mis on justkui pilguheit ametnike olukorrale riigis. See ei ole pelgalt statistika, aruanne avab meie avaliku teenistuse arengusuundade, teenistuskohtade, teenistuses töötavate inimeste profiili, palgaandmete ning teistest oluliste näitajate põhjalikumad tagamaad. Ülevaade olukorrast ametnike tandril aitab aimata, milline on kõikide ootuste ja lootuste valguses Eesti riigiaparaadi tervis.