Terve suvekuu vältel, mis muidu oleks poliitika seisukohalt surmvaikne, arenes tänavu peaaegu õnneliku lõpuni poliitiline draama nimega koalitsioonikõnelused. Haaratud olid selle draama tõusudest ja mõõnadest nii asjaosalised ise kui ka ajakirjandus, kus elati kaasa justkui millegi suure, epohhiloova sünnile, kuigi valitsus moodustatakse vaid kaheksa kuu pärast toimuvate valimisteni ning tõhusat tööaega on sellele antud vaid mõni kuu.

Olukorra tõsidust ei väsinud rõhutamast ükski läbirääkija, sest kui me tänu riigivõimu õigeaegselt ulatatud abikäele sel talvel rahvana ja eriti selle keskklassina välja ei surnud, nagu ennustati enne jõule, siis eesootaval talvel läheksid Eesti elanike enamuse elunatukesed loosi igal juhul, kui uus koalitsioon ei mitmekordistaks jõupingutusi rahva päästmisel. Mure on suur, suurem kui elu ise.

Mõistetavalt ei sobi selle huku ootuse ja valitsuse lunastustöö pildiga sugugi kokku rahvaloenduse värsked andmed, millest statistikaamet eelmisel nädalal avaldas järjekordse osa, seekord eluruumide kohta. Detailidesse minemata mõned üldandmed: Eesti territooriumil loendati aastavahetuse seisuga kokku 738 000 eluruumi, millest enam kui 99 protsenti olid nn tavaeluruumid ehk eramajad ja korterid. Elanike enamus elab jätkuvalt korterites, kuigi nende osakaal asustatud eluruumide seas on kerges languses ning juurde ehitatakse kortermaju umbes sama vähe kui enne okupatsioonivõimu masselamuehituse algust 1960-ndatel.

Aga kus nõudlust, seal siiski ehitatakse, ning poliitiliste paanikahoogude foonil sellest, kuidas keskklass, kes riigiabita enam kütte- ja elektriarveid tasuda ei suuda, peagi kodutuks jääb, pälvivad tähelepanu mõned mõtlemapanevad faktid eluruumide kohta. Nimelt on kõigist tavaeluruumidest püsivalt asustatud 76 protsenti ning asustamata 24 protsenti. Teiste sõnadega ligikaudu iga neljas eluruum ehk maja või korter on rahvaloenduse metoodika seisukohalt tühi, sest iga inimene on elama arvestatud ühte kindlasse eluruumi, kus ta ka tegelikult oma leibkonnaga kõige rohkem elab. Tühi, alalise elanikuta eluruum ei tähenda omanikuta eluruumi.

Järelikult omab ja tõenäoliselt ajutiselt ka kasutab iga kolmas Eesti leibkond lisaks põhielukohale veel üht maja või korterit. Need on kas linlaste suvekodud või siis jõukate eeslinlaste ja kaugema tagamaa rahva väiksemad linnakorterid ajutiseks peatumiseks või siis hoopis investeeringud, mis parasjagu üürniketa. Küllap on veelgi variante. Aga teine majapidamine, mis eluaseme kvaliteedis, mitte mingi muldonn või koobas, on igal juhul vara ja reeglina ka vara, mis hoolimata ebaregulaarsest või sesoonsest kasutusest nõuab ometi aastaringselt energiat, vähemasti hooajaliselt kütmist jne.

Selle koha peal peab küsima, kas koalitsioonikõnelejad on seda eluruumide loendusel selgunud tõsiasja arvesse võtnud, kui lubavad hakata elanike energiakulusid mastaapselt hüvitama? Kuidas jääb, kas hulk elanikke saab soodsalt kütet ja elektrit enam kui ühe eluruumi eest? Või piiratakse hüvitisi ainult ühele eluruumile ja vallandatakse sellega ulatuslik skeemitamise laine?

Nende nn asustamata eluruumide puhul on veel üks mõtlemapanev seik. Nimelt, kui võrrelda kolme viimase rahvaloenduse andmeid asustatud ja asustamata eluruumide hulga kasvu kohta, siis näeme, et aastal 2000 oli asustatud eluruume 538 000 ja nüüd 557 000 ning kasv on 19 000 asustatud eluruumi, aga asustamata ruume oli vastavalt 66 000 ja on 176 000, see tähendab 110 000 asustamata eluruumi lisandumist. Kas see kõneleb elanikkonna vaesumisest või jõukuse kasvust, peaksid poliitikud nüüd meile seletama. Olgu veel lisatud, et asustamata eluruumide tehnovarustus on keskmiselt küll väiksem kui asustatud eluruumidel, kuid siiski on neist pooltel keskküte ja enam kui kolmveerandil veevarustus ja pesemisvõimalus.

Loomulikult ei kõnele eluruumide loenduse andmed ainult elanikkonna jõukuse kasvust ja ühiskondlikult kulukama valglinnastumise eelistamisest linlikule tiheasumisele Tallinnas, Harjumaal. Ülemaaliselt näitavad andmed elanikkonna järjekindlat koondumist vääriselupaikadesse, kus on head tööd, teisi toredaid inimesi ning kus kinnisvaral on kasvav väärtus.

Näiteks kasvas kahe rahvaloenduse vahelisel ajal eluruumide hulk Tallinnas 9 protsenti, Narvas aga vaid 0,1 protsenti, absoluutarvudes tekkis Tallinnas juurde 20 000 elamispinda, Narvas aga 18. Narva on siin vaid näide, mille sarnaseid leidub üle maa, aga kuna Narva linn esimesena kuulutas välja hädaolukorra, et saada endale soodsamat soojust ehk õigust muude paikade maksumaksjate arvelt piiramatult keskkonda reostada, siis toon just selle esile. Asustuslikus mõttes on Narva, nagu ka tema saatusekaaslased muudes maakondades juba aastaid või isegi aastakümneid hädaolukorras, mis on pöördumatu ja parandamatu, kuitahes palju põlevkivi seal ka elanike soojendamiseks tasuta kasutada.

Hädalisi peab kahtlemata aitama, aga sama kindlalt ei tohi vägisi aidata neid, kel on olemas oskused ja vahendid ise toimetulekuks. Teise eluaseme, aga ka mitmesuguse muu turul ostetava ja müüdava vara omamine peaks tingimusteta takistama põhieluasemega seotud kulude hüvitamist riikliku ümberjagamise kaudu, sealhulgas minul. Ma maksan riigimakse selleks, et kvaliteetselt oleksid tagatud ühised asjad, mida üksikisik korraldada ei saa, nagu haridus, meditsiin, julgeolek ja muu, aga mitte selleks, et riigijuhid mulle makstud rahast osa erilise heasoovlikkuse märgi ja piiritut tänutunnet nõudva žestina imelise sotsiaalse soojuse ja elektri kujul tagasi "kingiksid".

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.