Laisavõitu suves on pisut pinget pakkunud uue koalitsiooni aega võtnud läbirääkimised. Pealtnäha on kõik tiksunud omajagu uimaselt, vähemalt seni on ajakirjanduse vahendusel uuest koalitsioonilepingust vähe teada. Üht-teist siiski leiab. Näiteks on kokku lepitud üleminek eestikeelsele haridusele alates 2025. (?) aastast. Selle kohta tahaks kohe rohkem ja detailsemalt teada.

Iseenesest on kogu eesmärgipüstitus sõnastuslikult absurdne. Eesti Vabariigis nimelt kehtibki eestikeelne haridus, kuivõrd eesti keel on riigikeel. Haridusseaduses on juba ammu kirjas, et "Eesti territooriumil tagavad riik ja kohalik omavalitsus võimaluse omandada avalikes haridusasutustes ja ülikoolides eestikeelse hariduse kõigil haridustasemetel", ning "Eesti Vabariik tagab eesti keele õpetamise kõigis muukeelsetes avalikes õppeasutustes ja muukeelsetes õpperühmades".

Seega üleminekust eestikeelsele õppele rääkides tuleks lisada kaks olulist sõna: "muukeelsetes koolides". Seda täpsustust üldiselt ei kasutata. Miks? Kas soovist kiiremini ja mugavamalt väljenduda või hoopis põhjusel, et ellu viiakse nn ühtse Eesti kooli ideed? See mõned aastad tagasi näiliselt akadeemilise uuringu näol (või ettenähtud tulemuseni jõudma pidanud tellimustööna?) meie hariduse reformimiseks välja käidud lahendus tähendab: kõik lapsed ühte kooli, hoolimata nende emakeelest. Ühtne Eesti kool tähendab teiste sõnadega eesti-vene segakoole, aga keeleõppele see küll kaasa ei aita.

Siiani on vastamata jäänud küsimus, kuidas kujutleda eestikeelsele haridusele üleminekut näiteks Maardus või Sillamäel, kus vaid väike osa õpilasi on eestikeelsed? Kas keegi tõsimeeli näeb sellises keskkonnas lapsi vahetundides omavahel eesti keeles rääkimas ja võrdselt sujuvat õppeainete omandamist eestikeelsetena? Ning millise keele omandavad sellisel juhul eestikeelsed lapsed? Selles mudelis eestikeelsele haridusele ülemineku nägemine nõuab tugevat soovmõtlemist. Et eestlastel oleks võimalik õppida süvendatult oma emakeelt ning teise emakeelega lastel eesti keelt, tuleb ilmselgelt kasutada erinevaid õppematerjale ning metoodikaid. Mis siin üldse rääkida!

Eksiarvamus on ka see, et iga inimene tänavalt sobib üleöö õpetajaks – mõtteviis, mida õpetajate kroonilises puuduses on hakatud esitlema kui midagi innovatiivset. 1998. aastal on vastu võetud riigikeele õpetaja staatuse kord, mis sätestab riigikeele õpetajale päris kõrged nõuded. Näiteks  filoloogilise (eesti keel) ja pedagoogilise ettevalmistuse, teise keele õpetamise metoodikate valdamise, vähemalt kolmeaastase kogemuse eesti keele õpetamisel mitte-eestlastele  jne.

Kas ja kui palju selle staatuse omandamiseks vastavaid õpetajaid meil õigupoolest on? Arvestades ka asjaolu, et nii mõnigi õpetaja, kuuldes aina uutest õpetaja õlgadele laotavatest utoopilistest nõudmistest, on juba otsustanud sügisest enam mitte selle tööga jätkata. Nii et jah, tahaks väga teada, mida koalitsioonilepingus täpsemalt mõeldakse, kui räägitakse üleminekust eestikeelsele haridusele.

Teisest küljest on väljend "üleminek eestikeelsele haridusele" iseäralikult kõnekas. Näiteks võiks sellest tuld võtta meie ülikoolid, kes siiani on tegelnud ennekõike üleminekuga ingliskeelsele haridusele. Lugesin lausa mitu korda hiljuti ilmunud Aune Valgu artiklist lauset: "Loomulikult hoiame me eesti keelt, see tundub nii iseenesestmõistetav, aga kuidas, kuhu maani ja kas ka millegi arvelt?"

Kas tõesti paneb sellise mõttekäigu kirja Eesti rahvusülikooli tiitlit kandva kõrgkooli õppeprorektor? Ehk ei peaks haridusotsuseid Eesti Vabariigis tegema inimesed, kelle jaoks eesti keel on midagi, mis tuleb millegi muu – ja ilmselt siis väärtuslikuma – arvelt? Minu meelest on see mõtteviis skandaalne ja ülikoolid peaksid oma lakkamatu rahamure kõrval ka peeglisse vaatama. Parafraseerides Valku: loomulikult me hindame ülikoole, nad on ju iseenesestmõistetavad, aga kuidas ja kuhu maani peaksime toetama ingliskeelset, välismaalasi õpetavat, tööjõudu muu maailma tarbeks koolitavat ja Eestit aina ingliskeelsemaks muutvat ülikooli?

Ülikoolide kõrval võiks üleminekut eestikeelsusele praktiseerida ka kõik meie suuremad linnad. Praktiline elu näitab, et linnaruumis vohavad võõrkeelsed reklaamid ja info, kohvikutes ja restoranides ei saa tihtilugu eesti keeles tellimusi esitada ning viimasel ajal on ka tavalistest kauplustes aina tülikam leida riigikeelt vabalt valdavat töötajat.

Pilk pöördub meie laiendatud Eesti Keele Instituudi poole, aga siis näed, et see on riigikeele hoidmise ja kultiveerimise asemel suunanud oma õilsa energia hoopis Õigekeelsussõnaraamatu tühistamisele…

Üleminek nn eestikeelsele haridusele käib käsikäes üleminekuga eestikeelsele ühiskonnale. Meie probleem on palju laiem.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.