Punamonumendid on viimasel kolmel aastakümnel Eesti venekeelse kogukonna liikmetele tähendanud paljusid erinevaid asju, mis enamasti ei seostunud vaenulike hoiakutega Eesti riigi suhtes. Vladimr Putini režiimi tegevus on aga kahjuks nende monumentide tähendust järk-järgult vaesustanud ja muutnud, pannes need üsna üheselt teenima russki mir'i imperialistliku ideoloogia eesmärke.

Venemaa sõda Ukrainas tegi viimaks selgeks, et punamonumentide oma kohale jätmine pärast Nõukogude Liidu lagunemist oli viga ja nende eemaldamine on nüüd vältimatu.

Monumendid lähevad, inimesed aga jäävad ja venekeelse Eesti elanikkonna lõimumise küsimus on jälle tõusmas eriti tuliselt poliitarutelude keskpunkti. Arvata võib, et sellel saab olema tähtis osa ka vaikselt hoogu võtvas valimiskampaanias.

Nagu märkis kultuuriminister Piret Hartman Narva visiidi järel, on ka inimeste peamine küsimus mitte niivõrd see, miks monumendid eemaldatakse, kuivõrd see, mis nüüd edasi saab.

Esialgu on kahjuks valjemini kõlama jäänud nende hääled, kes venekeelse elanikkonna lõimumisse pole kunagi uskunud ega panustanud. Ühelt poolt süüdistatakse valitsust ja laiemalt Eesti riiki selles, et nad tegid Narva tanki eemaldamisega lõimumise üritusele lõplikult otsa peale. Teine äärmus nõuab, et riik võtaks järgmise sammuna mittekodanikelt kohalikel valimistel hääleõiguse.

Leebemad, kuid samuti üsna ebakonstruktiivsed hääled leiavad, et riiklikku lõimumispoliitikat pole justkui enam vaja: kes soovib, lõimigu ise, kes ei soovi, mingu lihtsalt ära.

Narva linnapea Katri Raik küsis, mida nüüd inimestele tanki ja sellega kaasneva tähendus- ning identiteediloome asemele pakutakse. Peaminister Kaja Kallas vastas, et Tallinnast narvakate identiteedi määrata ei saa.

Kallasel on täielik õigus selles, et kohalik moment, n-ö koha vaim ja sellega seotud koosolemise viisid mängivad inimeste identiteedi loomisel üsna olulist rolli. Samal ajal on vägagi põhjendatud oodata Tallinnast ehk Eesti poliitiliselt eliidilt kaasavat nägemust Eesti riigist, mille loomulik osa oleksid ka siin elavad nii venelased kui ka teised rahvuslikud ja keelelised vähemused.

Julgen väita, et Eesti erakonnad pole selle nägemuse loomises ja propageerimises kuigi edukad olnud. Nagu politoloogid on korduvalt märkinud, on pigem mindud kergema vastupanu teed, lõigates pidevalt poliitilist kasu rahvuspõhisest vastandumisest. See on osa praegustest probleemidest.

Tekkinud olukorral on aga ka oma positiivsed mõjud ja potentsiaal, mille on minu arvates hästi kokku võtnud Kristina Kallas 17. augusti Eesti Päevalehes. Senise lõimumispoliitika peamine viga on olnud idee, et Eesti ühiskonda on võimalik lõimuda mingil arusaamatul viisil ka oma mulli – olgu see suurvene identiteet, venekeelne inforuum või "lihtsalt" vene kool – jäädes. Hiljutised sündmused on selle mulli lõhkunud ja see tekitab võimaluse alustada lõimumisega uuesti nüüd juba õigetel alustel.

Kersti Kaljulaid seob selle võimaluse inimeste isikliku vabadusega ise otsustada oma tuleviku üle, laskmata ennast määrata oma perekonna ja rahvuse minevikust. Toksiliste rühmamullideta ja erinevusi austava, kuid ka põhiseaduslike väärtuste austamist eeldava ühise ühiskondliku ruumi tekitamine Eestis saab toimuda minu arvates ennekõike eestikeelse hariduse kaudu ja kodanikuõiguste laiendamise teel võimalikult suurele osale Eesti muukeelsest ja muu kodakondsusega elanikkonnast.

Praegu on erakordne võimalus need kaks küsimust – eestikeelne haridus ja kodanikuõigused – omavahel tõhusalt siduda.

Rahvuspõhise eraldatuse säilitamine või ühtne Eesti kool?

Valitsuse koalitsioonileppes väljendatud kavatsus liikuda otsustavalt edasi eestikeelse hariduse laiendamisega kogu Eesti avalikule haridussüsteemile on lõimumise vaatepunktist kindlasti väga tervitatav.

Valitsuse plaan ja deklaratsioonid näitavad aga kiirustamise ja läbimõtlematuse märke.

Kõige suurem probleem on see, et vastavates aruteludes valitseb vahel otse välja öeldud, vahel vargsi eeldatud soov säilitada ka uues süsteemis praegune rahvuspõhine hariduslik eraldatus. Nii kiiresti, kui plaanitakse, ongi kavandatud reformi võimalik teha ilmselt ainult hoides praegused eesti ja vene haridusasutused eraldi, toites seejuures illusiooni, et soovitud tulemused on imekombel saavutatavad pelgalt praeguste venekeelsete lasteaedade ja koolide muutmisega eestikeelseteks.

Selline nägemus on väga kaugel kasvatusteaduslikule ja välisriikide kogemusele toetuvast ühtse Eesti kooli mudelist, mida Tartu Ülikooli kasvatusteadlased kirjeldavad RITA-RÄNNE projekti raames kirjutatud raportis "Ühtse Eesti kooli mudeli väljaarendamine Eestis" (2020). Seal on ühtne Eesti kool "kool, kus õpivad koos erineva keele- ja/või kultuuritaustaga õpilased, kellele tagatakse nüüdisaegse õpikäsituse põhimõtetest lähtuv peamiselt eestikeelne õpe, mis toetab Eesti riigiidentiteedi kujunemist ja eneseteostust ühiskonnas, väärtustades õpilaste kultuurilist identiteeti."

Oluline on siinkohal teise kodukeelega laste õppimine koos eesti emakeelega lastega ja lisaksin, ka eesti emakeelega või kakskeelsete õpetajatega.

Me kõik oleme ilmselt kogenud seda, kui ebatõhus on võõrkeele õpe grupis, kus kõigil õppuritel ja ka õpetajal on sama emakeel. Võõrkeelne suhtlus on sellises keskkonnas ebaloomulik, vesteldes kiputakse pidevalt minema üle emakeelele, seda lihtsalt sellepärast, et tundub totter hakata suhtlema veel alles vaevaliselt ja vigaselt omandatud keeles, kui palju kergem ja tulemusrikkam oleks suhelda emakeeles. Nõnda on see eriti siis, kui räägitakse keerulistest ja väga rikkalikku ning spetsiifilist sõnavara nõudvatest teemadest, nagu need, mis koolis sageli ette tulevad.

Võõrkeelt õppides otsime seetõttu pigem emakeelset õpetajat ja veelgi enam, õpitava võõrkeele emakeelseid kõnelejaid, kellega me saame ainult nende keeles suhelda. Kas siinsed venekeelsed lapsed, kelle kodukeel on vene keel, ei oleks eestikeelestatud vene koolis samas tobedas kunstlikus olukorras, kui ülalkirjeldatud üksnes sama emakeelega inimestest koosnev võõrkeele õpperühm?

Eesti keele riigikeele staatusest pole suurt abi, kui kogu lapse elu möödub loomulikus venekeelses keskkonnas, välja arvatud need mõned üksikud kunstlikud tunnid päevas, mil on raske eesti keeles õppimise motivatsiooni üleval hoida, sest teatakse, et igal hetkel saab kõikide kaasõppurite ja õpetajaga vene keelele üle minna ning märksa keerulisemat ja targemat juttu ajada.

Eestisse saabunud venekeelsete Ukraina põgenike laste puhul oli haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) kindel ja õige seisukoht, et need lapsed peaksid minema eesti, mitte vene kooli just seepärast, et vaatamata eestikeelsele aineõppele ei toeta vene koolide keeleline keskkond eesti keele omandamist.

Miks peaks see siinsete venekeelsete laste puhul olema teistmoodi? Jättes nad endises eraldatud vene koolis õppima eesti keeles, ei õnnestu meil nende praegust eesti keele oskust oluliselt parandada. Lisaks põlistatakse niimoodi venekeelse kogukonna mulli, selmet kooli kaudu mulli lõhkuda, soodustades eesti- ja venekeelsete laste läbikäimist.

Praegune emakeelepõhine eraldatus kandub koolist edasi ellu olenemata sellest, et paljud vene koolide lõpetajad siiski räägivad väga head eesti keelt – näen seda ülikoolis, kus eesti ja vene koolidest tulevad tudengid omavahel sageli ei suhtle, ehkki keeleoskus pole nende puhul takistuseks. Ühtne Eesti kool oleks koht, kus koosolemise ja suhtlemise harjumust maast madalast arendatakse.

Ühtse Eesti kooli loomise konkreetseks takistuseks on mõistagi eri emakeelt kõnelejate väga erinevad osakaalud Eesti eri piirkondades või (peamiselt Tallinna puhul) linnarajoonides.

Ekspertettepanekud on ka selles osas juba tehtud. Ülalmainitud raport pakub näiteks välja viis erinevat ühtse Eesti kooli mudelit, mida saaks rakendada vastavalt eesti-, vene- ja kolmandate keelte rääkijaskonna osakaalule Eesti eri piirkondades.

Koalitsioonilepe mainib küll võimalust moodustada valitsuse juures ekspertnõukoda, kuid kummalisel kombel ignoreerib ekspertide juba koostatud rohkem kui 100-leheküljelist raportit ja väldib ühtse Eesti kooli mõistet, eelistades rääkida umbmääraselt eestikeelsest haridusest.

Haridusliku eraldatuse säilitamine paistab olevat mitte pelgalt praktiline, vaid ka ideoloogiline valik.

Samuti on ideoloogiline üsna levinud poliitiline retoorika, mis kirjeldab üleminekut eestikeelsele haridusele kui enamuse või "põlisrahva" enesekehtestamist siinsete vähemuste üle. Selline retoorika peegeldub otseselt näiteks keeleametnike saatmises vene koolidesse ja haridusministri ähvardustes vene koolide õpetajaskonna aadressil. Selline retoorika ja sellega seotud tegevused suurendavad Eesti venekeelse kogukonna umbusku ja eitavat suhtumist üleminekusse eestikeelsele haridusele.

HTM oleks võinud alustada hoopis sellega, et pakub praegusest märksa tõhusamat enesetäienduse paketti kõikidele vene koolide õpetajatele (näiteks kõrgkooli mikrokraadide näol), kes soovivad ühtses Eesti koolis edasi töötada. Seda oleks tegelikult vaja ka praeguste eesti koolide õpetajate jaoks, sest ühtne Eesti kool, kus õpivad koos mitme erineva kultuurilise ja keelelise taustaga lapsed, ei saaks olla samasugune kui praegune eesti kool.

See vajaks – nagu ka koalitsioonileppes kirjas – uusi õppekorraldusviise ja õppemetoodikat. See kõik nõuab mõistagi palju raha ja aega, eriti arvestades sellega, et Eesti üldharidus ja õpetajaid valmistavad kõrgkoolid kannatavad kroonilise alarahastuse ja õpetajate järelkasvu dramaatilise puuduse all. Poolikud lahendused, millega kõik on näiliselt rahul, aga mis jätavad asjad enam vähem nii, nagu nad praegu on, pole Eesti haridussüsteemis enam mõistlikud.

Kodakondsuse õiguse sidumine ühtse Eesti kooliga: ius scholae

Eestikeelsele haridusele ülemineku kui olulise lõimimise vahendi ees seisavad seega suured väljakutsed, mis on seotud nii terve mõtteviisi muutmise kui ka praktiliste lahenduste ja rahaliste vahendite leidmisega. Üleminek eestikeelsele haridusele saab olla tõhus ainult siis, kui seda tehakse lähtudes ühtse Eesti kooli taolisest lahendusest, mille peamine eesmärk on lõhkuda hariduslikku rahvuspõhist eraldatust.

Kodanikuõigused on koos eestikeelse haridusega teine vahend, mis teeb Eesti elanikust Eesti ühiskonna täisväärtusliku liikme.

Eesti kodakondsusel on nii ühiskondlikult siduv toime kui ka positiivne mõju riiklikule julgeolekule. Nagu oleme näinud, saavad Vene (ja ka hallidest) passidest kergesti vahendid Putini režiimi manipulatsioonides.

Kodakondsuse teemaline arutelu on Eestis ammu seisma jäänud ja oleks aeg see uuesti avada. Üleminek eestikeelsele haridusele pakub selleks väga hea võimaluse. Kodakondsuspoliitikaid on läänes iseloomustanud põhimõtteline vastandus ius sanguinis prinstiibi (mille järgi saadakse kodakondsus (esi)vanemate kodakondsuse alusel) ja jus soli prinstiibi vahel (mille järgi saadakse kodakondsus sünnikoha alusel). Eesti Vabariigi põhiseadus lähtub esimesest, ehkki kodakondsuse seadus veidi pehmendab seda, pakkudes halli passi omanike lastele õigust taotleda eesti kodakondsust naturalisatsiooni korras.

Puhas ius soli, mis on valdavalt kasutuses Ameerika mandril, ei leiaks ilmselt Eestis ega paljudes teistes Euroopa riikides piisavat toetust. Praegu Itaalias käivas valimiskampaanias on siiski välja käidud üks huvitav kompromissvariant, mis peaks lahendama Itaalias elavate, kuid Itaalia kodakondsuseta sisserändajate laste probleemi. Seda ideed on hakatud nimetama ius scholae ja selle järgi annaks itaalia koolis käimine Itaalias elavate sisserändajate lastele õiguse Itaalia kodakondsusele.

Mulle tundub, et ühtse Eesti kooli ning ius scholae kombinatsioonil oleks enneolematu mõju nii Eesti kodakondsuseta venekeelsete laste kui ka uussisserändajate laste ja tulevaste täiskasvanute lõimumisele Eesti ühiskonda. See tähendaks, et kui laps on käinud näiteks vähemalt viis aastat ühtses Eesti koolis ja on seal omandanud eestikeelse hariduse või kui ta on sooritanud ühtse Eesti põhikooli lõpueksamid, saaks ta automaatselt õiguse Eesti kodakondsusele eraldi kodakondsuseksamit sooritamata. See säästaks palju bürokraatiat ja ressursse.

Arutelukoht võib siin olla koolis käidud vajalik aastate arv, kas peaks olema ka mingi kooliastme lõpetamise nõue või mitte jne, kuid ma ei näe, millised muud vastuväited võiksid olla ius scholae põhimõtte rakendamisele koos üleminekuga eestikeelsele haridusele. Seda muidugi juhul, kui loodav ühtne Eesti kool on selline, nagu kirjeldab ülalmainitud raport.

Sellises koolis saavutaks laps mõne aastaga juba kõrgema eesti keele taseme ning märksa paremad Eesti riigiidentiteediga seotud teadmised, kui need, mida eeldab praegune kodakondsuseksam.

Kõige olulisem on see, et ius scholae seoks eestikeelse hariduse küsimuse tugevalt kodanikuõiguste ja -kohustustega. See tugevdaks oluliselt ühtse Eesti kooli lõimivat mõju ja võimaldaks uuesti avada kodakondsuse arutelu, selmet hakata vähendama praeguste mittekodanike õigusi.

Tahaks väga loota, et riigikogu valimiste kampaanias saavad keskseks küsimused, millist eestikeelset haridust me soovime ja milliseid vahendeid me selleks vajame. Milline eestikeelse kooli mudel aitab luua lõimitumat ja sidusamat ühiskonda, mille kõik liikmed tunneksid nii õigust kui ka kohustust Eesti jaoks olulistes küsimustes kaasa rääkida? Kuidas kasvatada oluliselt mitte ainult eestlaskonda, vaid ka Eesti kodanikkonda?

Elame keerulistel aegadel ja seisame mitmes mõttes enneolematute väljakutsete ees, mille lahendamine eeldab ühiskondlikku koostööd ja solidaarsust. On vaja astuda julgeid samme, lastes lahti mineviku painetest ja olevikuhirmudest elamisväärsema tuleviku nimel. Kui mitte praegu, siis millal?