Eesti keele oskuse parandamine venekeelsetes koolides ja ka kavandatav eestikeelsele õppele üleminek ei vaja suuri eesmärke ega kõlavaid loosungeid, vaid praktilisi ja sisulisi samme. Just nendest on defitsiit.

Kui jätkame nagu seni, siis võime kuulda deklaratsioone, et eestikeelsele õppele on üle mindud, kuid klassides istuvad paigale tardunud pilguga õpilased, kes midagi aru ei saa ja neid juhendavad õpetajad, kes moodustavad eesti keelt meenutavaid lauseid, mida keskmine eestlane ei mõista.

Kõik algab õpetajatest. Kui koolis pole õpetajaid, kes valdavad heal tasemel eesti keelt, siis ei suju ei eesti keele õpe ega ka mitte järgmine ja keerulisem ülesanne, eestikeelne aineõpe. Haridus- ja teadusministeeriumi hinnangul on ainuüksi põhikoolis 1300 õpetajat, kelle eesti keele oskus ei vasta nõuetele, neil oleks vaja vähemalt C1 taset. Tegelikkuses võib puudujääk suurem olla.

Mõistagi peab iga lüli oma kohuseid täitma, kuid ei saa olla ainult koolijuhi või omavalitsuse asi vajalikud õpetajad leida. Riikliku taseme probleemi jaoks peavad olema ka riiklikud lahendused ja see ei tähenda üksnes seda, et seadus nõuab.

Põhja-Tallinna kogemuse põhjal ütlen, et ettekujutus koolijuhtidest, kes eesti keelt ei oska, pärineb pigem varasemast ajast ja on nüüdseks suuresti vananenud. Minu linnaosa koolijuhtide eesti keele oskus on päris hea, palju on eestlastest koolijuhte.

Üks asi on mehitada koolid koolijuhtidega, kes valdavad eesti keelt, hoopis teine ja palju raskem ülesanne on leida vajalikud õpetajad, kes õpetaks heal tasemel eesti keelt ja veelgi enam, annaks näiteks ajalugu, muusikat ja füüsikat korralikus eesti keeles. Koolijuhte on vaja mõned, õpetajaid aga ainuüksi ühes linnaosas vähemalt kümnete, võimalik, et sadade kaupa.

Ma ei saa öelda, et venekeelsed koolid ei püüaks. Keskmine venekeelne kool Põhja-Tallinnas või ka terves Tallinnas otsib tervet hulka eesti keelt valdavaid õpetajaid. Paraku peame aru saama, et kui meil on ühiskonnas teatud arv inimesi, kes soovivad saada õpetajaks, siis see arv ei mitmekordistu üleöö. Inimestel võib olla ka muid mõtteid, mida oma eluga pihta hakata. Te ei tee ju oma eluseesmärkide ümberhindamist lihtsalt selle pärast, et mingis eluvaldkonnas on võetud senisega võrreldes eriti ambitsioonikas eesmärk.

Mõni võib imestada, et mis üle võlli eesmärk see Eesti riigis eesti keeles õpetamine ikka on, kuid paraku oleme ressursside ja praktiliste tegevuste mõttes mainitud eesmärgi saavutamisest päris kaugel. Omavalitsustele on etteheiteid tehtud, kuid isegi riik enda juhitavates kutsekoolides pole suutnud eestikeelsele õppele üleminekut ellu viia. Nagu haridusminister Kristina Kallas meedias on maininud, ei saagi näiteks Ida-Virumaal kutseharidust eesti keeles.

Järelikult seisab meil ees suur õpetajate defitsiit, mida pole niipea lootustki katta. Siin-seal välja käidud mõtted, et senised vene keele õpetajad eesti koolides võiks ümber õppida eesti keele õpetajateks, pole lahendus. Esiteks on eestikeelsetes koolides jätkuvalt tarvis võõrkeeleõpetajaid ja kindlasti pole võtta kuigi palju näiteks hispaania või prantsuse keele õpetajaid. Teiseks, arvestades, kui väheedukas on Eestis olnud seni vene keele õpe, tekib küsimus, kas just sealt peaksime ootama läbimurret eesti keele õppe alal.

Õpetajate ettevalmistus on riiklik ülesanne. Kas haridus- ja teadusministeeriumil on päriselt näidata, kuidas vajalikul arvul ja vajaliku ettevalmistusega õpetajaid leitakse ja mille arvelt kompromisse saab teha. Sest kompromissid tulevad.

Oluline küsimus on seegi, kas keeleõpet saab tõhustada, viia läbi kiiremini ja mõjusamalt, mis aitaks tööjõuvajadust natukenegi vähendada ja annaks õppijaile ning vanemaile tuge. Ressursside vähesuse juures tuleks keskenduda sellele, et paremad õpikud, töövihikud, aga ka videomaterjalid ning õpetajate vastastikune konsulteerimine aitaks edukamalt edasi liikuda.

Veel ühest probleemist. Eestikeelsele õppele ülemineku põhiliseks piduriks ei saa venelased, vaid eestlased. Küsimus on selles, et võime küll deklareerida, et meil on ühtne Eesti kool, aga tegelikult selle ühtseks tegemine on vähemalt lähiaastatel poolvõimatu. Senise venekeelse kooli eestikeelseks kuulutamine nimelt ei tähenda seda, et eestlased seal käima hakkavad.

"Ühtse Eesti kooli" põhimõte eeldaks, et need, kelle lapsed ei mahu Gustav Adolfi Gümnaasiumisse ega ka mitte Kalamaja Põhikooli, peaksid hakkama käima Karjamaa põhikoolis, mis on seni venekeelne kool. Mul on raske uskuda, et see nii ka päriselt toimiks. Seega tuleks luua selge arusaam, mis on elulises mõttes võimalik, mis mitte.

Kuidas edasi? Vaja oleks surve maha võtta, pakkuda õpetajaid, nõustajaid ning raha, kontrollida õpetamise sisulist taset ja vaadata siis, mis on päriselt realistlik edasiliikumise tempo. Ja siis selle kava järgi ka tegelikult edasi liikuda. Aitab neist ülespuhutud eesmärkidest küll.