Muuga sadamas on Venemaale kehtestatud sanktsioonide mõjul jäänud seisma hulk väetist, millest osa moodustab plahvatusohtlik ammooniumnitraat ja mis muutub aja jooksul seistes veel ohtlikumaks.

Väidetavalt takistavad Euroopa Liidu sanktsioonide reeglid väetise müüki, aga sarnases olukorras on Leedus sanktsioneeritud vara siiski müüdud tingimusel, et ka pärast müüki säilib vara külmutamise mõju sanktsioneeritud isiku suhtes. Seejuures pole Leedus isegi tegemist olnud plahvatusohtliku varaga. Seega on ka Muuga sadamas seisvat väetist olenemata selle ohtlikkusest võimalik müüa tingimusel, et müügist saadav raha säilitatakse (külmutatakse) nii, et see ei oleks kättesaadav sanktsioneeritud isikule.

Sarnase olukorraga on silmitsi seisnud Leedu fosforväetisi tootev ettevõte Lifosa seoses tegeliku kasusaaja (Vene oligarh Andrei Melnitšenko) sanktsioneerimisega. Lifosa on samuti suure majandusliku mõjuga ettevõte, mis on tööandja ligikaudu tuhandele inimesele ja mille käive ulatub üle 300 miljoni euro. Ettevõtet ähvardas majandustegevuse lõppemine ja töötajaid koondamine.

Leedu otsustas olukorra lahendada seadusemuudatustega, mis võimaldab sanktsioneeritud ettevõtetele määrata ajutised haldurid ettevõtete tegevuse jätkamise ja töökohtade säilitamise eesmärgil nii, et säilib vara külmutamise mõju sanktsioneeritud isiku suhtes. Leedu seadusemuudatus on kooskõlas EL-i sanktsioonide mõttega, sest blokeeritud on vara kättesaadavus sanktsioneeritud isikule.

Olemuslikult sarnaneb Leedu ajutise halduri instituut Eesti pankrotihalduri või pärandvara hooldaja omaga. Leedu ajutine haldur määratakse sanktsioneeritud ettevõttele siis, kui ajutine haldus on vajalik tagamaks ettevõttele määratud sanktsioonide nõuetekohast rakendamist, kuid vältimaks sellega kaasnevaid olulisi negatiivseid sotsiaalseid, majanduslikke, ökoloogilisi või muid tagajärgi ühiskonnale või riigile. Ajutise halduri määramise õigus on peamiselt Leedu rahandusministeeriumil (teatud juhtudel ka Leedu pangal).

Leedu rahandusministeerium määrab ajutise halduri nimetamisel ametis oleku tähtaja, volitused, ülesanded ja toimingud, mida võib ajutine haldur teha ainult rahandusministeeriumi eelneval kooskõlastusel.

Ajutine haldur on erapooletu kolmas isik, kelle ülesanne on tagada sanktsioneeritud ettevõtte vara säilimine ja majandustegevuse jätkumine. See hõlmab ka töökohtade säilitamist selliselt, et ükski töötaja ei jääks päevapealt töötasust ja -kohast ilma. Juhul kui ettevõttel on riknevat või muud vara, mille väärtus võib seistes väheneda, siis on ajutisel halduril õigus sellist vara enampakkumisel maha müüa.

Leedu näite eesmärgiks pole sanktsioonidest kõrvale hiilida, vaid vastupidiselt panna ettevõte n-ö valve alla, et variisikute kaudu poleks võimalik ettevõtet tühjaks tassida ja seeläbi külmutatud vara sanktsioneeritud isikule kättesaadavaks teha. Seega ei lõdvenda Leedu seadusemuudatus kuidagi sanktsioonide olemust, vaid vastupidi aitab tagada varade külmutamist, mis ongi sanktsioonide eesmärgiks.

Ajutise halduri määramine ei ole pikaajaline lahendus, aga see annaks hingamisruumi sanktsioneeritud ettevõtte töötajatele ja koostööpartneritele ning ka riigile edasiste sammude osas seoses külmutatud varaga.

Antud juhul on ka Eesti seadusandjal võimalik Muuga sadama väetise probleem lahendada seadusemuudatusega, mis annab ajutisele haldurile pädevuse Muuga sadama väetis enampakkumisel müüa maha. Seda tingimusel, et müügist laekuv raha poleks kättesaadav sanktsioneeritud isikule.