Mängustamine (gamification) selle sõna levinud tähenduses tähistab mängudest tuntud elementide – punktide, preemiate, tasemete, edetabelite jne – lisamist mingisugusele mittemängulisele tegevusele. Selleks võib olla kauba pakendamine, kõndimine, ostlemine või uue keele õppimine. Eesmärk on nende tegevuste kaasahaaravamaks muutmine.

Paljud meist on mängustamisega kokku puutunud. Keeleõppe rakenduse Duolingo kasutajad saavad ülesannete sooritamise eest punkte. Fitbit ja nutikellad loevad ööpäevas käidud samme või magatud tunde. Kasutajaid premeeritakse igapäevaste normide täitmise eest ning nügitakse meeldetuletustega ka edaspidi sama tubli olema.

Hästi disainitud mängudes võivad ka kõrvalt vaadatuna rutiinsena näivad tegevused – korduv hüppamine, jooksmine ja punktide kogumine – olla mängijate jaoks tundideks kaasahaaravad. Mängustajad loodavad mänguelementide lisamisega ka mittemängulised tegevused kaasahaaravaks muuta. Selle veendumuse populariseerimisele aitasid eelmise kümnendi alguses kaasa mängudisainerid Jesse Schell ja Jane McGonigal, kes uskusid, et mängustamine aitaks meil nii iseend kui ka maailma parandada.

Mingisuguse tegevuse mängustamine võib kaasa tuua ootamatuid või suisa negatiivseid tagajärgi. Sarnaselt mängudele nügivad ka mängustatud rakendused kasutajaid üha suuremate väljakutsete poole. David Sedaris võtab selle dünaamika kokku järgmiselt:

"Ma vaatan tagasi päevadele, mil kõndisin keskmiselt kolmkümmend tuhat sammu ja mõtlen, ausalt, kui laisk saab olla? Kui ma jõudsin kolmekümne viie tuhande sammuni päevas saatis Fitbit mulle e-märgi ja siis ühe neljakümne tuhande puhul ja viiekümne tuhande puhul."

Ühelt poolt võib see soosida eneseületamist. Teisalt võib treenimise mängustamisest tulenev võistlusmoment suurendada riskikäitumist ning sellest tulenevat vigastuste ohtu. Samuti ei näita senised uuringud üheselt mängustamise tõhusust positiivsete tervisekäitumise harjumuste juurutamisel.

Kõige selgemalt tulevad mängustamise varjuküljed esile töö kontekstis, kus selle juurutamise peamiseks ajendiks on töötajate produktiivsuse kasvatamine.

Näiteks Amazon kasutab sellel eesmärgil oma ladudes mängustamist. Uber on oma rakendust aastaid mängustanud meeldetuletuste abil ("Sa oled 10 dollari kaugusel 200 dollari teenimisest"), saavutuste eest märke jagades ("Suurepärane teenindus") ja teisi mängudest tuntud võtteid kasutades, et lühendada tellijate ooteaegu, suunata juhte teatud piirkondadesse ning panna neid kauem sõitma.

Ka Microsoft on kontoritarkvara paketis Office 365 katsetanud töötajate produktiivsuse mängustamisega, mõõtes näiteks päevas saadetud e-kirjade arvu või koosolekute ajal kaamera sisselülitamise sagedust. (Avaliku pahameele ja võimalike privaatsuse riivete tõttu selle ulatust hiljem mõnevõrra piirati.)

Adrian Hon leiab käesoleval aastal ilmunud ja mängustamise suhtes kriitilises raamatus, et mängustamine süvendab enese jälgimist ja võistluslikkust ning annab tööandjatele võimaluse tööjõukulude kokkuhoidmiseks töötaja ebapiisavate soorituste ettekäändel. Tööalase mängustamise sageli manipulatiivsete taktikate tõttu on mängudisainer Ian Bogost pakkunud, et täpsem nimetus sellistele rakendustele oleks "ekspluatatsioonivara."

Tehnoloogilised muutused võivad kaasa tuua mõistelisi muutusi. Traditsiooniliselt on mõisteid töö ja mäng käsitatud vastanditena. Töö on instrumentaalne tegevus, sest see on väärtuslik millegi muu (näiteks raha) saamiseks, aga mängimine on iseväärtuslik, sest seda väärtustatakse selle enda pärast. (See eristus on teoreetikute tekstides aredam kui tegelikkuses. Kas elukutselised näitlejad mängivad? Aga elukutselised sportlased?)

Osaliselt mängustamise mõjul on piir töö ja mängimise vahel hägustumas. Seetõttu saame mõningatel puhkudel juba rääkida instrumentaalsest mängimisest ehk töistel eesmärkidel mänguliste tegevuste sooritamisest.

Mitmed mängimisest kirjutanud mõtlejad on leidnud, et mäng on vabatahtlik tegevus. Aga kui elatise teenimise vajadus sunnib meid üha enam mängima, siis kas või mil määral on üleüldse enam tegemist mänguga?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.