Nahaaluse süstimise või ka hõbekuuli teooria järgi massikommunikatsioonis ja käitumispsühholoogias on võimalik tähtis sõnum inimese ajju süstida otse ja nii, et sellel on ka vahetu mõju sihtmärgi käitumisele. Inimene hakkab tegema seda, mida sõnumi valmistaja tahab.

See arusaam oli üks põhjendusi, millega USA valitsus Teise maailmasõtta astudes haaras võimu ka Hollywoodi meelelahutustööstuse üle ning suunas kogu selle jõu sõjapropaganda teenistusse. Euroopas sõja käivitanud verised diktaatorid teadsid juba niigi Lenini ja doktor Goebbelsi õpetust, et kõigi kunstide hulgas on tähtsaim kinokunst. Ühesõnaga, suures ilmasõjas sõdis kino kino vastu ja nagu teada, lõppes see Hollywoodi võiduga.

Praegu, kui jälle veriselt sõdiv Venemaa on nii doktriinis, lahinguvälja taktikas kui ka relvastuses aina rohkem Stalini aja kraami kasutusele võtnud, oleks ime, kui kino sellest kõrvale jääks. Ei jäägi, aga üles soojendatud vana kõrvale on vaja ka uut ja värsket kraami.

Venemaa kultuuriministeerium andiski läinud nädalal välja määruse, mille alusel filmitegijad – loomulikult ainult kodumaised, mitte mingid välisagendid – saavad taotleda riigilt rahalist toetust. Toetusraha pannakse välja suurriigi vääriliselt: järgmiseks aastaks 12 ja ülejärgmiseks ligi 13 miljardit rubla, mis Moskva enda vahetuskursi järgi teeb paarsada miljonit eurot aastas. Summa, mida näiteks Eesti filmitootjad ei suudaks ka kümne aastaga laiaks lüüa.

Seos kunagise nõukogude kultusseriaali kevadiste hetkede arvuga ei ole küllap juhuslik, Moskva ministeerium on määranud täpselt 17 prioriteetset teemat, millel filmi väntamiseks on võimalik raha taotleda. Mõni teema on nimekirja sokutatud ka vaenlase eksitamiseks. Las ameeriklane mõtleb end haigeks, mis kaval mõte on selle taga, et tellitakse filme, mis jutustavad noorte motivatsioonist hakata tööliseks või inseneriks või siis populariseerivad arsti elukutset.

Põhiosa riiklikust filmitellimusest on siiski sirgjooneline. Üldistatult peavad lähema kahe aasta jooksul valmivad filmid propageerima iidset vene kultuuri ja ühiskonna nn traditsioonilisi väärtusi; seisma vastu ajaloo võltsimise katsetele ning suruma maha natsismi ja fašismi vähimadki moodsad ilmingud.

Valmivate filmide kesksed kangelased peavad olema oma kodumaad kaitsvad ja vabastavad sõdurid ja ohvitserid, aga ka kõik tsiviilisikud, kes sisemisest sunnist ja mõistes Venemaa ajaloolist missiooni maailmarahu kokana on asunud kangelaslikult ja ennast ohverdades võitlusse uue, mitmepolaarse maailma loomise nimel, kus ei ole enam kohta anglosaksi neokolonialismil ja degradeerunud Euroopal.

Loomulikult ei tohi oma vaarisade vääriline Vene soldat ka nüüd ei tegelikkuses ega kunstis takerduda ainult Väike- ja Uus-Vene maade vabastamisse, kõik, mis toimub, peab toimuma Teise maailmasõja stsenaariumi järgi, mis ida pool tuntud rohkem suure isamaasõja ja suure võiduna.

Ministeeriumi määruses on otse öeldud, et filme tuleb teha 1945. aasta võidu 80. aastapäeva tähistamiseks. Kaudselt saab sellest taas järeldada mõndagi Kremli mõtteilma kohta. Ametliku ideoloogia teljeks kujunenud poole Euroopa vallutamist ja aastakümneteks okupeerimist Teise maailmasõja järel ehk "võitu" peab tähistama uue ja samaväärse võiduga "sõjalises erioperatsioonis". Võiduparaad, mis Venemaa juhtide suureks meelehärmiks tänavu kevadel ära jäi, peab saama toimuda ülejärgmisel või hiljemalt 2025. aastal.

Võit ise peab seega olema käes hulka varem, sest eks filmide loomine võtab aega ja massistseenid on vaja üles võtta võimalikult ehedas keskkonnas. Vene-Nõukogude kino ei ole iial olnud mingi kelmibande, kes stuudiotes ja arvutites silmapetteid kokku monteerib. Tähendab, on vaja autentseid lahinguvälju Donbassis, kus kaamerate ees masse liigutada ja rasket rauda veeretada. Just seetõttu, et suveräänne Venemaa saaks rahumeeles filmivõtetele keskenduda, on Moskva järjekindlalt lääneilmalt nõudnud terava lahingumoona filmivõtete piirkonda saatmise lõpetamist.

Kuid see on vaid pool asja. Suurima takistuse vene kinokunsti ja sellele toetuva rahvusliku ühtsuse arengu teele on veeretanud anglosaksi pirtsakad staarid. Ajaloolise tõe korduva võidu stsenaarium näeb ju ette, et vene relvade edu läänesuunal käib käsikäes riigijuhtide koosolekute ja sobingutega Teheranis ja Jaltas. Praegu ei ole õnnestunud sinna oma osa täitma meelitada isegi tühiseid B-kategooria näitlejaid Pariisist ja Berliinist, Washingtoni ja Londoni põhitegijatest rääkimata. Just nende kõigi süü tõttu võib jääda sündimata suur kunst, mille toeta jääb saavutamata ka suur võit ise.

Ja üks on selge: kui jõudu säästmata korratakse Moskvas kõike seda, mis tõi edu Nõukogude võimule, lõpeb see kindla peale sama uhkelt nagu lõpetas Nõukogude Liit 1991. aastal.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.