Harri Tiido: vene rahvuse ja Vene impeeriumi kujunemisest

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Serhii Plohhi kirjutatud raamat Venemaa ajaloost. Plohhi hinnangul kiirendab sõda ilmselt Venemaa domineeritud ajaloolis-kultuurilise ruumi lagunemist ning tugevdab etnilist identiteeti mõlemal pool rindejoont, märgib Tiido.

Tänavu aprillis oli meil korra teemaks Harvardi Ülikooli professori Serhii Plohhi raamat Ukraina ajaloost. Seekord kasutan tema ajalootööd pealkirjaga "Kaotatud kuningriik. Impeeriumi otsingud ja Vene rahva kujunemine" (Serhii Plokhy "Lost Kingdom. The Quest for Empire and the Making of the Russian Nation (From 1470 to the Present)", v.k 2021; i.k 2017).

Jutuks on vene rahva ja rahvuse kujunemine. Plohhi sõnul algab Vene ajalugu riigina umbes aastast 1470. Kuid riigi tekkimine tähendas paraku, et Venemaa alustas ka sõjategevust naabruses olevatel idaslaavi maadel põhjendusega, et on Kiievi Russi kultuuriline, poliitiline ja religioosne järeltulija. Kuid rahvuslik identiteet jäi venelastel välja kujundamata. Nagu mitmed teised uurijad on ka Plohhi seisukohal, et põhjuseks on Venemaa kujunemine impeeriumiks enne, kui elanikud kujunesid natsiooniks, rahvuseks.

16. sajandi algupoolel kirjutati kokku traktaat "Lood Vladimiri vürstidest". Selles tõestati, et Vene suurvürstide sugupuu ulatub minevikus Rooma imperaatori Augustuseni. Põhjenduseks märgiti, et Skandinaaviast valitsema kutsutud Rjurik olla pärinenud roomlastest. Eks ajalugu kannatab kõike… Kuid igal juhul sai Kiievi müüt tsaaririigi ideoloogia nurgakiviks.

Mis puutub terminitesse Suur-Vene kui Venemaa ja Väike-Vene kui Ukraina, siis need võtnud pruukimisele Bogdan Hmelnitski kirjas Vene tsaarile ja algselt olnud need liikvel mongolite pealetungi järelmina. Kuid tol ajal ei omanud etniline kuuluvus veel sellist tähendust kui rahvusriikide ajastul. Tegelikult oli aga ukrainlastel ja valgevenelastel eliidi tasandil rahvustunne juba olemas ning nad ei samastanud end moskoviitidega ehk moskalitega.

Analoogiaid otsides tasub meenutada Poola kolmandat jagamist, mille puhul Vene eliit väitis tegemist olevat iidsete õiguste taastamisega maadele, kus elavat õigeusklikud. Selles osas ei ole midagi muutunud – ka Ukraina sõja puhul räägitakse Moskvas ajaloolise õigluse taastamisest. Ja muide, õigeusklikke elas Poola jagamisega saadud aladel ülivähe.

Venemaa ametliku rahvusluse teooria sõnastas Plohhi meenutusel 19. sajandi Venemaa rahvahariduse minister Sergei Uvarov, kes võttis kasutusele kolmainsuse "õigeusk, isevalitsus ja rahvuslus". Uvarov tellis ka nii-öelda õige ajaloo õpiku Venemaa koolidele.

Ka Vladimir Putini ajal telliti koolidele ühtne ajalooõpik nii-öelda õige ajalookäsitlusega. Uvarov oli teerajaja ka selles mõttes, et leidis vajaliku olevat impeeriumi läänealade rahvuslikus minevikus ühise veneliku alge esiletoomist. Ja õpik rääkis ka vajadusest taastada Vene riik ajaloolistes piirides. Jälle tuttav jutt nüüdisajast, mil jutuks riigi taastamine nõukaaegsetes piirides ja laiemaltki.

Et asi kindlam oleks, alustati 19. sajandil niinimetatud läänealade venestamisega. Et impeeriumis peaks ikka üks keel olema. Ja muide, taas paralleele tänapäevaga otsides tasub märkida, et impeeriumi mõte ei olnud võõras ka tsaari vastastele ega ole ka praegusele liberaalse opositsiooni enamusele. Dekabristide üks liidreid Pavel Pestel kirjutas oma põhiseaduse mustandi just impeeriumist lähtudes.

Keeleküsimus näikse olevat olnud 19. sajandi teises pooles päris tähtis, sest 1863. aastal üllitas siseminister Pjotr Valujev tsirkulaari keelekasutusest. See oli suunatud eelkõige ukraina intellektuaalide vastu, kuna nood püüdsid viia oma keelt nii kirikutesse kui ka kooli. Serhii Plohhi nimetab tsaaririigi tollast keelepoliitikat lingvotsiidiks ehk keelte hävitamiseks.

Kui revolutsioonijärgsesse aega hüpata, siis vormiliselt kuulutas Nõukogude võim Ukraina eraldi vabariigiks, kuid Lenin tunnistas kohe, et see ei tähenda mingit iseseisvuse andmist. Lihtsalt Ukraina rahvusküsimus oli üheks vahendiks Anton Denikini vastase rinde kooshoidmisel. Kui valgekaartlased hävitatud, andis Lenin korralduse hävitada ka ukrainameelsed poliitilised jõud.

Stalin jätkas samas taktis. Algul toetas rahvusmeelseid jõude, kuid siis andis käsu poliitikat 180 kraadi pöörata ja aastatel 1937-1938 järgnes venestamise taustal ka rahvuskaadrite hävitamine. Nikita Hruštšovi ajal järgnes midagi sarnast. Algul andis ta vabariikidele Staliniga võrreldes rohkem õigusi, kuid võimu kindlustudes anti tagasikäik ja algas uus venestamislaine. Leonid Brežnevi ajal oli kultuuriline venestamine juba ametlik poliitika. Mihhail Gorbatšovi ajal pöörduti mõneti tagasi üldvene rahva mudeli juurde.

Juba enne Putinit tõusetus venelaste õiguste kaitse Baltikumis ja mujal "lahkulöönud" vabariikides. Aastal 2009 soovitas Putin lugeda kindral Denikini omaaegseid sõnu, et ei mingi Venemaa, ei reaktsiooniline ega demokraatlik, ei vabariiklik ega autoritaarne ei luba Ukraina eraldumist. Ehk Ukraina küsimus oli läbi aegade kaalukal kohal ja mõjutab tänini Moskva valitsejate mõtlemist ning käitumist.

Sõda Ukrainas on Plohhi sõnul värskeim näide Vene poliitika viraažidest endiste ääremaade suunal. Sõda kinnitab, et vene rahva kujunemise protsess ei ole veel lõpule jõudnud. Lihtsalt tänapäeva Ukraina on uue "vene küsimuse" keskmes.

Postsoveedi vene identiteeti kujutab Plohhi kontsentriliste ringidena. Keskmeks on vene identiteedi olemus kui tuum. Esimene ring on seotud vene poliitilise identiteediga, mis põhineb kodakondsusel. Teine ring on seotud idaslaavi identiteediga ja välimine ring hõlmab kõiki ülejäänuid vene kultuuriga seotuid kogu maailmas.

Lõpetuseks arvab autor, et sõda kiirendab ilmselt suure Venemaa domineeritud ajaloolis-kultuurilise ruumi lagunemist ning tugevdab etnilist identiteeti mõlemal pool rindejoont. Kuid lisaks tõestab sõda, et vene küsimus on endiselt oht rahule ja stabiilsusele nii Euroopas kui ka kogu maailmas.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: