Teesid "üks vene rahvas" ja "Vene maailm" on olnud kasutusel kogu aja alates Vladimir Putini võimulepanekust aastal 2000. Selle taga on idee kõigi idaslaavi rahvaste kuulumisest Venemaasse.

Kui algul kasutati neid termineid veel tagasihoidlikult, siis aastast 2014 alates on Putini viited sellele ühtsele rahvuslikule kolmainsusele muutunud järjest tugevamaks. Taolised impeeriumlikud mõtted ja ütlemised ei ole ajaloos midagi uut. 19. sajandil kasutasid neid algselt Venemaa valitsev eliit ja haritlaskond.

Viimastel aastatel on aga Venemaa sõjakas paremäärmuslik netimeedia hakanud pedaalima teesi slaavi ühtsusest, kujutades kolme slaavi rahvast kui kolme vene vägilast. Sellised tursked, steroididel üles puhvitud lihaskehaga vanaaegsed baikerid tursketel hobustel.

Põhiprobleem ühtse kolmikrahva idee promojatele ongi olnud Ukraina ja ukrainlased. Käiku läheb kõik. Kui aastal 2009 tähistati nii Venemaal kui Ukrainas Nikolai Gogoli 200. sünniaastapäeva, siis rahastas Venemaa Gogoli jutustuse "Tarass Bulba" põhjal tehtud filmi uusversiooni. Algne film oli valminud briti režissööri Lee Thompsoni käe all aastal 1962.

Lugu on Ukraina kasakate ülestõusust Poola vastu enne nende hetmaniriigi liitumist Venemaaga. Iseenesest huvitav lugu, sest algul kirjutas Gogol selle Tarass Bulba ukraina rahvuslust toonitades. Kuid kirjastajad ei nõustunud lugu sellises vormis avaldama ja Gogolil tuli see ümber kirjutada. Loosse ilmusid vene impeeriumlikud teemad ja siis läks jutt kaubaks.

Nüüd siis oli sama lugu filmiga. Algne variant ei olnud Vene võimude arvates piisavalt venelikkust toonitav ja tehtigi uus versioon, kus kõik rõhud õigesti paika pandud ja mäss poolakate vastu on nüüd korralikult venemeelne. Ukraina jaoks on aga Gogol endiselt nende rahvakirjanik.

Viis aastat tagasi ilmus Venemaal Imperaatorliku Raamatukogu sarjas Gogoli kogumik "Vaimne pärand", mis sisaldab tema kirjutisi väga erinevatel teemadel. Raamatu tutvustuses tagakaanel on aga täiesti üheselt kirjas, et tegemist on vene kirjanikuga, keda huvitasid Vene elu mõistmine, vene inimese iseloomujooned, Venemaa ajalugu ning Venemaast kogu maailmale voogava erilise, maagilise mõju kajastamine.

Ajaloolased väidavad, et kõik kolm mainitud idaslaavi rahvust seostavad endi päritolu Kiievi Venega, täpsemalt Kiievi Russiga. See Russ ei olnud Venemaa, kuna kaasaegses mõistes rahvad kujunesid välja alles hiljem.

Kiievi Russ oli viikingi printsi Rjuriku valitsetavad alad, kus elasid slaavi, balti ja soome-ugri inimesed. Kiievi ajalool on nii venelastele, ukrainlastele kui ka valgevenelastele olnud tohutu mõju. Kuid Moskooviat hakati Venemaaks nimetama alles palju hiljem ja seetõttu on ühtlase pideva joone tõmbamine Kiievi Russist praeguse Venemaani täiesti ekslik.

Ukraina traditsioon möönab, et Kiievi Russist arenesid kolm rahvust. Vene traditsioon väidab aga, et tegelikult on kõik venelased, ehk suurvenelased, väikevenelased ja valgevenelased.

Kolme rahva ühtsuse idee on juba paar sajandit vana ja see vormiti ka ametlikuks seisukohaks juba ammu. See idee aitas 19. sajandil selgitada Venemaa paljurahvuselist olemust Lääne-Euroopas.

Tõenäoliselt kõige mõjukam Venemaa "ametliku" ajaloo esitus on Nikolai Karamzini mammutoopus "Vene riigi ajalugu" kaheteistkümnes köites. Mul endal on kasutada üle tuhande leheküljeline suures formaadis väljaanne, milles sisalduvad kõik 12 köidet. See 2014. aastal üllitatud telliskivi sisaldab ka ühte huvitavat osa, nimelt on lõppu lisatud traktaat "Vanast ja uuest Venemaast tema poliitilistes ja kodanikusuhetes".

Huvitav on see kirjutis põhjusel, et suurema osa ajaloost oli see Venemaal keelatud. Nõukogude ajal ei olevat ka Karamzini põhiteos täies pikkuses olnud soositud. Põhjus on ilmselt selles, et Karamzin oli romantiline, kuid konservatiivne ajaloolane, kes toetas tsaaride autokraatlikku valitsemisstiili ja kiitis seetõttu Ivan Kolmandat, kuid talle ei meeldinud läände vaatajad, nagu Peeter Esimene.

Seetõttu ei olnud Karamzin Nõukogude ajal, kui ülistati Peeter Esimest, just heas kirjas. Kuid nüüd, mil Putin on pilgu heitnud kaugemasse eeskujude ajalukku ja ajab konservatiivset poliitikat, on ka Karamzin jälle moes. Aastal 2016 jõudis ta isegi ühele Venemaa mündile.

Praegu on Venemaal kasutusel ka ülevenemaalise ühtsuse toonitamine. See kontseptsioon võeti omal ajal kasutusele imperiaalse identiteedina, et integreerida mitteslaavi elanikke, nagu grusiine, tatarlasi, soomlasi, eestlasi, lätlasi, leedulasi ja nii edasi. Nimelt oli näiteks 19. sajandi lõpul rahvaloenduse andmeil venelasi ainult 44 protsenti elanikkonnast.

Kunagi nõukogude-järgse Venemaa algusaastail oli ka katse kujundada välja kaasaegses mõistes vene rahvus. Kuid nüüdne Venemaa ei soovi end kaasaegse rahvusena defineerida. Vene praegune identiteet tugineb ajaloolistele nõuetele väljaspool praeguseid riigipiire. Sellele võib juurde panna ka kogu Vene Maailma kontseptsiooni. Ja Ukraina ohustab mõnede ajaloolaste hinnangul mitte venelasi, vaid Venemaa impeeriumi kontseptsiooni. Vene rahvust ei ole aga tänini veel sündinud.

Praegune rašistlik režiim Moskvas on 19. sajandi kontseptsioonid tõstnud tänapäeva ja kasutab neid kaasaegsete eesmärkide nimel. Näiteks ideed ülevenemaalisest ühtsest rahvast ja kolmikrahvusest olid nüüd kasutusel ühe põhjendusena sõja algatamiseks.

Paradoksaalsel kombel on aga režiimi poliitika andnud vastuseks mitte ühisrahvuse taasloomise, vaid ukrainlaste ja valgevenelaste oma, eraldi identiteedi tohutu tugevnemise. Ei ole aga kindel, et Kremlis seda mõistetakse.

Viited lugemishuvilistele

• History Stokes Putin's Dream of a 'Greater Russia' - New Lines Magazine
• Русский архипелаг - Авторы - Русский мир. Возможные цели самоопределения (archipelag.ru)
• How the Kremlin's Narratives Are Still Influencing Some Western Political Leaders (substack.com)
• Н.М.Карамзин "История государства Российского" – 2004
• Where Does Russia End and the West Start? (e-ir.info)
• Н.В.Гоголь "Духовное завещание" - 2017