Sven Soiver tegi 26. aprillil 2007 pronkssõduri juurest kanalile TV3 tähendusliku loo. See tõestas, kuidas Vene telekanal RTR sündmust lavastas. Neil oli ette valmistatud Armin, mees, kes pidi lammutama pronksmeest ümbritsevat aeda. Kaameramees aga ei olnud valmis ja Armin ootas rahulikult korraldust. Kui käsklus tuli, siis ta ründas, teised tormasid teda rahustama ja tuligi välja süžee "rahva õilsast vihast".

Intervjuus puistas too Armin nagu varrukast eetrisse kõik baasmüüdid: "Tahan asetada lilled langenute auks, kes langesid vabastades Eestit ja kogu Euroopat pruunist katkust, fašismist. Ma olen Nõukogude Liidust, ma olen nõukogude inimene, ma kaitsen nõukogude korda. Ma seisan siin lõpuni!".

Armini nõukogude kiidulaulu viisi kirjutas Venemaa peamine poliitiline helilooja mõni kuu varem. 10. veebruaril pidas Vladimir Putin Münchenis oma kuulsa kõne, mille rääkis NSVL-i lagunemisest kui suurimast geopoliitilisest katastroofist. See oli stardipauk Nõukogude Liidu taastamise sammudele, järgnesid Gruusia 2008, Krimm 2014 ja Ukraina 2022.

Kui paljudele nõukogude minevik on elutähtis ja kas see ikka on NSVL, mida tahetakse? Ei pruugi olla.

Nüüdseks on Moskva ametlikus retoorikas ja sotsiaalmeedias NSVL ja Venemaa samaks kasvanud. Keegi ei teeskle enam, nagu oleks ka teistel liiduvabariikidel NSVL-i tegemistes vähegi oluline osa olnud. Teiste peamine roll oli olla ülalpeetav, kellele Moskva ehitas tehaseid ja tõi kultuuri. Nõukogude Liidust on nüüdseks saanud Venemaa helge mineviku müütiline unistus, kus juhtroll oli alati "riigi moodustaval rahvusel", mida teinekord nimetatakse vene tsivilisatsiooniks.

Stalini toost 24. mail 1945 sõja lõpetamise peol andis suuna praeguseni: "Ma tõstan selle toosti vene rahva terviseks, kes on kõige silmapaistavam kõikidest NSVL rahvastest!" Selle ideoloogia praktiliseks väljenduseks oli massiivne poliitiline, hariduslik ja kultuuriline venestamine, mis toimus eranditult kõikides liiduvabariikides, linnades ja külades. Tänavad nimetati ringi, enamik kirjandust tuli vene autoritelt, enamik kangelasi loodi Moskvas, kuigi neil ei olnud kohaliku elu ja ajalooga mingit pistmist.

Välismaale NSVL-ist ei lubatud, Euroopat ja Ameerikat alandati ja mõnitati. Osa inimesi mõjutab see jätkuvalt, sest enamik pole siiani Venemaalt väljas käinud. Youtube'is ilmunud küsitluses on uuritud, et kas te tahaksite välismaal elada. Ei taheta, sest Venemaa on maailma kõige ilusam ja kõige paremate inimestega riik, lahke ja sõbralik, kunagi sõdu ei alusta, ainult lõpetab neid, toob rahu ja õigust, ka praegu Ukrainas.

Paljud inimesed, eriti vanemad, usuvad seda ilmselt siiralt. Samuti on mõne jaoks tähtsad NSVL-i aegadest pärinevad fantaasiad, et Popov leiutas raadio, Polzunov aurumasina ja Lomonossov kõik ülejäänu.

Loomulikult leidub suurel Venemaal miljoneid inimesi, kellele kogu see šovinistlik kiidulaul on vastuvõetamatu. Nad kardavad Venemaal oma elu pärast või on põgenenud välismaale. Väga paljud neist on aktiivsed Putini-vastased ja oma kodumaa käitumise tõttu meeleheitel.

Välismaalt protestijate vastas on aga palju rohkem miljoneid, kes on üles kasvanud enda erilisuse ja üleoleku imagoga. Paljud neist ei saa lihtsalt aru, miks lääs ei lase neil rahulikult Ukrainat vallutada ja ukrainlasi tappa. Neid inimesi on põlvkondade kaupa petetud küll kommunistlike, küll Venemaa erilisuse ja võimsuse utoopiatega ja see on üks praeguste teravate vastasseisude peamisi põhjusi.

Venemaale ei meeldi, et aastakümnete pikkune domineerimine on löönud kõikuma. See toob kaasa täiesti pööraseid seisukohavõtte. Oscari võitnud režissöör ja näitleja Nikita Mihhalkov, kes on muutunud Kremli üheks väärtuslikumaks (loomulikult ka rikkamaks) hääletoruks, visandas 25. augustil maailma ja Venemaa tulevikku Moskva oblasti õpetajate foorumil.

See oli üks kohutavamaid tekste, mida mõni intellektuaal esitanud on. See sisaldas ettepanekuid ukraina keele täielikuks hävitamiseks ja surmanuhtluse taastamiseks. Loomulikult tuleb suunduda sügavale õigeusklikku keskaega, lõpetada igasugune liberaalsus igasuguste vähemuste suhtes jne.

On raske aru saada, mis viha peab inimeses olema, et tõemeeli ja avalikult unistada 40 miljoni inimese suuruse rahva keele ja kultuuri likvideerimisest. Mihhalkovi ja temasarnaste ideoloogia on nüüdseks saanud nime rašism, mis on fašismi vene versioon.

Maskid on langenud. 24. veebruar viis meid olukorda, kus on kaks teineteist välistavat ajalugu, nagu 20. augusti kõnes hoiatas president Alar Karis. NSVL-i nostalgia on tegelikult Vene impeeriumi – praegu putinliku impeeriumi – taastamise strateegia. See olekski see helge minevik, mille eest võitlus käib. Kui tugevad need impeeriumiinstinkid on, näitas see, kuidas Moskvas suhtuti Mihhail Gorbatšovi pärast tema surma. Riigi ametliku eliidi poolt tehti ta üheselt "impeeriumi lammutajaks".

Nüüdseks saavad kõik aru, et uus impeerium oleks surmaotsus väga paljudele rahvastele ja keeltele, loomulikult ka meile. Nüüd liiduvabariikidega keegi jändama ei hakkaks, tuleks lihtsalt üks suur Venemaa koos keele, meele, kuberneride ja oligarhidega. Stanisław Jerzy Lec on öelnud, et armastus oma kodumaa vastu ei tunne võõraid piire ja Venemaa on selle ütluse jälle ellu viinud. Samuti on osutunud prohvetlikuks üks nõukogudeaegne anekdoot.

- Välismaal oled käinud?

-  Ei ole.

- Minna tahad?

- Ei taha.

-  Aga kui võimalus oleks, kuidas läheksid?

- Tankiga muidugi...

Ukrainasse mindigi tankiga, aga ei saadud aru, et nende vastas ei ole enam segaduses riik nagu 2014. aastal, vaid oma kultuuri ja keelt kaitsev rahvas. Taskust tuli välja ka NATO rusikas, mis kogu aeg suuremaks kasvab.

Meil ja meiega sarnastes riikides on sõjasse suhtuda kõige lihtsam. See on võitlus Kremli imperialismi vastu ja võitlus iseseisvuse säilimise eest. Ukrainas sealsete kümnete tuhandete hukkunutega on see aga reaalne ellujäämissõda.

Kõige raskemas seisus on need, kes siiani Vene propagandat usuvad ega saa aru, kui palju see sõda saatust muudab. Neid on veel piisavalt, ka meil. Tanki-, viisa-, gaasi- ja muud konfliktid näitavad, et mõnedki inimesed kujutavad ette, et äkki saab edasi elada nii, nagu sõda ei oleks. Et võiks olla Euroopa õigused ja elustandard, aga Kremli väärtused. Mitte Venemaa Eesti, vaid Eesti Venemaa. Siiani ju sai...

Enam ei saa, aga protsess pole lihtne ja lühike. Nõukogude impeeriumi müüt on väga tugev ja läbi võimsa propagandasüsteemi hoiti seda elus ka mujal. Tuletame meelde, kui aktiivselt veel veebruarikuus Eestis võideldi Moskva vihakanalite edastamise jätkamise eest. Palju õpetas Narva tanki lugu. Narva linnavolikogu ei tajunud sõjast tingitud olukorra muutust ja katsetas, et äkki õnnestub ja kõik jääb, nagu oli varem. Ei jäänud, olukorda arvestades oli see võimatu.

Ka riigikogu liige Mihhail Stalnuhhin ei saanud muutustest aru ja vaenas vihase Nõukogude retoorikaga praegust Eestit. Nüüd visati ta erakonnast välja. Ka Vene Draamateatri endine kunstiline juht Filipp Loss võttis Eestit iseloomustades välja kõige karmimad sõnad holokaustini välja. Elada riigis, mille rahvast sa nii vihkad, on muidugi väga raske.

Eestist valitud eurosaadik Yana Toom käis veel kümme päeva enne sõda esinemas RTR-i Vladimir Solovjovi saates. See on viimane koht maailmas, kuhu eetiline Eesti poliitik minna võiks, aga Toom läks. Nüüd võitleb ta Euroopas Venemaa Föderatsiooni kodanike viisavabaduse eest.

Selline "keha Eestis, süda Moskvas" nähtus on nii meil kui ka mujal päris levinud. Viimaste uuringute järgi toetab Eesti venelastest Putinit 32 protsenti. Positiivne on muidugi see, et paljud nooremad Eesti venelased on oma valiku teinud ja see on selgelt seotud Eesti ja Euroopaga, tulevikuga, mitte KGB punavanakeste illusioonidega saada tagasi oma kaduv mõju.

Eesti jaoks on Ukraina sõjaga alanud uue tsükli arengud järjest ilmsemad. Venemaal ei õnnestu oma imperiaalset minevikku taastada ja ei õnnestu meile peale suruda oma ajalookäsitlust. Sõda lõpetas järsult ka Moskvas populaarse ideoloogia "kus on venelane, seal on Venemaa".

Ei ole, Venemaa on Venemaal. Miljonid venelased elavad ka mujal, kas Saksamaal, Lätis, Soomes, Eestis või Portugalis, aga need riigid ei ole Venemaa. Neil on oma ajalugu, kultuur ja identiteet, mida nad praegu kaitsevad eriti visalt. Mida kiiremini see lihtne tõde kohale jõuab, seda parem.