Esimene advent 2022. Vilnius. Kitsa ja käänulise Stikliai tänava üleelusuurused jõulukaunistused matavad jalutaja enda alla — kõik oleks nagu tuttav (valguskuulikesed, tulukestest koosnevad metskitsekesed, kunstlumehanged kunstkuuseokstel), aga dimensioonid on teised.

Kõik, mida näed, tuleb võrreldes Tallinna miniatuursete valguskettide ja päkapikkudega panna astmesse kaks või kolm. Ühe poe akende ees näen kuuseokste vahel rippumas umbes kolmekümmet täiskuud. Nagu paljud teised turistid, jään seisma ja pildistan. Et järgmisel hetkel pildid kustutada, sest mida peale hakata ühe Vilniuse poe hiiglaslike valguspallidega oma telefonis?

Jalutan, ekslen, imetlen pikalt ja tänulikult. Mulle on antud lõputu novembripühapäev Vilniuses, helges üksinduses. Kirikute tornid on kõrged ja kirikud ise hiiglaslikud nagu siinsed jõulukuulidki. Sisse kirikutesse enamasti ei pääse, kuigi tegemist on katoliku pühakodadega: kord ei leia tervet kvartalit haarava kiriku- ja kloostrikompleksi müüri seest ust, kord on kirik ümbritsetud raudaiaga, mille värav on lukus. Ka Leedu on põhjamaa, mõtlen. Uks peab olema kinni, soe ei tohi välja minna.

Kui kõht tühjaks läheb, avan Google'i ja valin. Soov on süüa midagi lihtsat ja kodust, mitte restoranigurmeed, mis eeldab andumist pidulikule ja pikaldasele söömarituaalile. Mu valik langeb kohale nimega Pirmas Blynas, mille kohta kiire ringkäik internetis ütleb, et tegu on pannkoogirestoraniga, kus kliendile saab osaks "selection of sweet and savory, heavy and light pancakes topped with meat, fish, vegetarian and vegan ingredients…" Kõlab kutsuvalt. Maps sisse ja teele. Restoran on siinsamas, paariminutilise teekonna kaugusel. Sinine tilk ekraanil annab märku, et olen kohal.

Tegemist on avara, vanadest hoonetest palistatud hooviga, mille sissepääsu juures on silt ja nool, mis näitab selgelt: astu noole suunas ja leiad pannkoogirestorani Pirmas Blynas. Püüan noole järgi liikuda. Seinad, mõni räämas uks, tolmused aknad. Hoovi avanevatest hoonetest suurim on kõrge torni ja uhke fassaadiga kirik (tundub, et maha jäetud, võib-olla isegi vaikselt lagunemas).

Hoovis ei leidu ühtki avatud ust või tuledes akent, mis viitaks võimalusele pannkooki süüa. Lähen värava juurde tagasi ja alustan uuesti teekonda noole näidatud suunas. Ei midagi. Kas Maps valetab?

Lõpuks märkan kiriku ukse kõrval pisikest siniste tähtedega silti. Lähenen ja uurin. Tõesti, Pirmas Blynas! Ma olen kohal. Pannkooke saab süüa kirikus.

Segaste tunnetega tõmban raske ukse lahti ja astun sisse. Ongi see, mida otsisin — hiiglaslikus kirikus on söögikoht. Märkamatu sildi ja räämas fassaadi kohta on hämarate võlvide all palju inimesi. Leian vaba laua umbes täpselt seal, kus hoone arhitektuuri arvestades peaks asuma altar.

Istun. Vaatan menüüd, seejärel lasen pilgul libiseda üle kiriku. Mul on imelik olla. Ma ei oska seda imelikku tunnet sõnastada. Midagi on valesti. Sõnu ma ei leia, aga kogemus on, ja on füüsiline: ma nagu mõtleksin kehaga, südame ja maoga. Korraks on mul tunne, et istun reaalselt altaril krutsifiksi ja küünalde vahel, kõlgutan jalgu ja ootan kõhutäidet. Mu sisemus on õõnes ja jahe, kõht koriseb.

Mulle meenub Tartu toomkirik. Silme eest jooksevad läbi tulevikupildid täpselt paika timmitud valguses homaari degusteerivatest inimestest, taldrikul viimseid hingetõmbeid tegevatest austritest, pokaalides sillerdavast Veuve Clicquot'st ja läbi klaasseina sisse vaatavast Kristjan Jaak Petersonist. On november ja õues pime: Peterson näeb kliente, aga kliendid Petersoni ja tema märssi ei näe.

Mul on olnud kiire sügis ja Leedu pealinnas pannkooki oodates mõistan, et ma ei ole seni "Tartu draama" kohta vankumatut arvamust kujundanud. Nüüd on elu heitnud mind draamaga otseselt seonduva kogemuse sisse. Ja ma kogen.

Tuleb teenindaja. Tellin külmsuitsulõhe ja toorjuustuga pannkoogi, joogiks cappuccino. Ruumis on hämar ja veidi jahe, värin jookseb üle selja. Siia-sinna puistatud lauad ja toolid, küünlad, kliendid, töötajad ja pannkoogid justkui ei jaksaks seda hiiglaslikku ruumi täita. Võlvid on liiga kõrged, müürid liiga vanad, õhk teine. Siia oleks vaja midagi muud. Me oleme valed inimesed valel ajal vales kohas, mõtlen. Visaku esimene kivi see, kes…

Nõus, aga tükike minust mõistab selle pannkoogirestorani hukka. Ma ei aktsepteeri selle toitlustusasutuse kontseptsiooni (ja see ei ole hea tunne, hukka mõista), aga ka ei lahku. Ootan silmakirjalikult oma lõhepannkooki. Kõht on tühi. Ja mina ei ole ju süüdi. Mina ei ole pühakotta kõrtsi teinud! Olen süütu klient. Kuningas, kes on sattunud paika, mis teda ei vääri.

Pannkook viibib ja ma mõtisklen religiooni koha üle tänapäeva ühiskonnas. Mõtlen ajaloole, kõigile neile inimestele, kes siinse altari juures armulaualeiba söönud. Siis märkan, et kõrvallauas istub neljaliikmeline seltskond ja kaks inimest neljast on ratastoolis. Nad vestlevad vaikselt, aeg-ajalt millegi üle naerdes.

Näen, et ka teised kaks külastajat ei ole päris "tavalised". Neil on omapärane pilk, omapärased näoilmed. Korraga mõtlen, et ka tellimuse esitamise viis — paberile trükitud menüüs tuli roa nimetuse ees olevasse kastikesse teha rist — ei olnud päris tavapärane. Ja teenindaja küsis vaatamata täidetud kastikestele mitu korda üle, mida soovin.

Mulle tuuakse pannkook. See vastab mu ootustele. Nagu ka cappuccino. Asun sööma. Pannkook jahtub suurel taldrikul kiiresti, aga cappuccino soojendab mu sisemust. Olen juba peaaegu harjunud — täna lõunatan altaril. Täna on selline päev. Ma ei tee ju seda iga päev. Une fois n'est pas coutume.

Mul on jälle soe, ma vaatan ringi. Märkan, et üks teenindajatest on Downi sündroomiga. Kui tore, mõtlen, võtta tööle vaimse puudega inimesi. Kui raske on puudega inimestel tööd saada! See siin on nende võimalus.

Nälg oli silmanägemise ära võtnud, aga nüüd on see kustutatud ja ma näen lauanurgal väikest infosilti. Loen:

"Tere tulemast sotsiaalrestorani Pirmas blynas. Meil on rõõm tervitada teid Püha Neitsi Maarja kirikus. See kirik on unikaalne ja ainulaadne terves Leedus. Nõukogude ajal oleks pühakoda peaaegu lammutatud, aga muudeti selle asemel juurviljalaoks: hoonesse ehitati kolm korrust, kaks treppi ja lift. 2018. aastal anti usklike käsutusse hoone kolmandale korrusele rajatud Püha Neitsi Maarja kabel. Praegu asub kiriku esimesel korrusel restoran Pirmas blynas. Restoran värbab teenindajateks ja köögi abitöölisteks tööle puudega inimesi.
Pakume hõrgutavaid pannkooke, aga meie ruumid on avatud ka näituste, keeleõppesündmuste ja koolituste korraldamiseks (näiteks loengud Downi sündroomist). Me loodame, et te naudite meie restorani õhustikku ja siin pakutavaid roogi. Enne lahkumist ärge unustage kaasa osta meie Hollandi vahvleid, veganšokolaaditrühvleid või kohapeal röstitud kohvi, mille on valmistanud meie erivajadustega töötajad."

Hiljem loen internetist, et Pirmas blynasi on sellesse barokiajastu hoonesse loonud hollandlane Tim Van Wijk, kes ka oma kodumaal sotsiaaltööd tegi ja Hollandis tuntud restoranikontseptsiooni Leedusse importis.

Mul on tunne, nagu mulle oleks osaks saanud lunastus. Või vähemalt on mul teine tunne — nagu oleks maailm natuke selgem, pilved hõredamad. Kas pole mitte tegelikult hea, et ma Vilniuse lugematute söögikohtade hulgast einestamiseks just selle söögikoha valisin? Kas ei peagi kirik tegelema just kõige nõrgematega ja tegema seda muuhulgas konkreetselt, füüsilisel moel, näiteks andma neile paiga ja inimesed, kuhu ja kelle hulka kuuluda?

Mis on üldse sakraalne ruum? Ja mis seab ühe ruumi sakraalsuse ohtu, või ehk isegi kaotab selle? Kas on olemas eetiline äri ja ebaeetiline äri, ja mis neid teineteisest eristab? Kas vana park, kus longivad vaesed tudengid, sibavad väikesed lapsed ja astuvad kiviklibusel kõnniteel oma viimaseid sahisevaid samme vanainimesed, see puudealune, kus seisavad lähestikku Ingli- ja Kuradisild, endine anatoomikum, Toomkiriku varemed ja selle maa keeles igavesti igavikust laulva noore luuletaja kuju, on sakraalne ruum?

Ja mis on toidukultuur? Selle tipptase? Kas mõne saarlase suitsuahjus valminud lest, vanaema pohlamoos ja köömnene hapukapsas või kauges maailmameres sündinud molluskid mitmekümnest komponendist kokkusegatud kastmes? Või mõlemad? Ilmselt mõlemad? Sinimerekarpide, valge veini ja sulavõi maitse valgub üle mu keele ja suulae… ja mulle meenuvad kõik restoranid, kus olen söönud vaid korra, sest nad on pärast paari tegutsemiskuud suletud. Ärimudel ei töötanud. Äri on habras ja sinimerekarpide asemel võid sama katuse alt leida kabanossid.

Mulle meenuvad koroonajärgsed ja sõjaaegsed hinnad paljudes Tallinna restoranides, näiteks: ""Grillitud veise antrekoot rohelise pipra kastmega, 39€", lisandiks "pannil röstitud kartulid rosmariiniga, 7€"". Kui paljudele Eesti inimestele see hind enese gastronoomiaalaseks arendamiseks sobib? Mis on see toidukultuur, mida me soovime hoida? Luua? Taastada? Tekitada?

Küsimusi, nagu tavaliselt, on rohkem kui vastuseid. Mõtlen: kas mõnikord võib otsustada ka kehaga? Panna end mõttes peatselt saabuvasse olukorda, keskenduda füüsilisele, emotsionaalsele, tunda, tajuda, mis kõht (kõhutunne) ütleb, ja teha otsus. Kas tõde võib mõnikord asuda kõhus?

Intelligentse inimese aju võib mistahes küsimusele poolt- ja vastuargumente leida täpselt nii palju, kui intelligentsel inimesel neid vaja. Aju on imeline tööriist, peaaegu ammendamatu.

Lõhetäidisega pannkook kirikus oli vaimne ja füüsiline kogemus. Mitmetahuline ja -värviline. Mõtlen siiamaani, mis seal Püha Neitsi Maarja kirikus täpselt juhtus. Mustvalget vastust ei ilmunud, aga Toome varemetesse ma pärast seda einet tipprestorani ei asutaks.

Kui oleks minu otsustada, jääksidki homaarid Toomemäel söömata. Ma jätaksin sellele künkale varemed ja muuseumi ja sillad ja puud ja taeva. Laseksin noortel ja vanadel armunutel ja armastuseotsijatel rahus tiirelda ümber Kristjan Jaagu, nagu nad on seda ikka teinud. Ka hämaras novembris, olgu või viletsas laternavalguses. Ja vahel kuuvalguses.