Airi Alakivi: NATO ja liitlasriikide kerksusest

Tapal teenivad Briti sõdurid.
Tapal teenivad Briti sõdurid.

Kerksuse põhinõuded on liitlastele soovituslikud, kuid neid hinnatakse korrapäraselt koos alliansi võime-eesmärkide planeerimise ja täitmise protsessiga. Hindamise tulemused peegelduvad NATO kerksushinnangutes, mille on vastu võetud alliansi kaitseministrid, kirjutab Airi Alakivi algselt kaitseliidu ajakirjas Kaitse Kodu! ilmunud kommentaaris.

Kolonelleitnant Tõnu Miili kirjutis käesoleva aasta esimeses pooles NATO lepingu artikli 3 mõtestamisest tänapäevase hübriidsõjapidamise valguses1 oli väga tänuväärne. See innustas lisama mõned tähelepanekud Brüsseli vaatest, kus esindan Eestit mitmes NATO komitees, sh kerksuskomitees. Miil kasutab läbivalt sõna "vastupanuvõime", kuid oma artiklis kasutan ja edaspidi samatähenduslikku mõistet "kerksus", mille oleme võtnud käibesse 2014. aastal korraldatud Eesti sõjandussõnause tulemusel2 .

Kollektiivne kohustus ja siseriiklik vastutus

2014. aasta on tõesti märkimisväärne aastaarv, sest NATO uus käiguvahetus kerksuse valdkonnas toimus nimelt pärast Venemaa Föderatsiooni kallaletungi Ukraina idaosale ja Krimmi annekteerimist. Kuigi tsiviilvalmidus kriisideks ja konfliktideks oli NATO üheks töövaldkonnaks ka külma sõja ajal, vaadeldi seda eelkõige kui kriitilise taristu – raudteed, sadamad, lennujaamad, energiavõrk – kiire üleandmise võimaldamist NATO käsuliini alla kriisi- või konfliktiolukorras.

Kuna neil aastakümnetel oli nimetatud taristu reeglina riiklikus omanduses, oli kontrolli ja juhtimisprotsesside üleandmine tsiviilvastutuselt sõjalisele vastutusele suhteliselt lihtne.

Alates 1990. aastatest muutus oluliselt sõjalise ohu hinnang alliansile, mistõttu vähenes ka tähelepanu tsiviilvalmiduse järjepidevale arendamisele, sh riikide majandusstruktuuris tehtud märkimisväärsetele muutustele, mis hõlmasid suurte kriitiliste taristuettevõtete erastamist ja elutähtsate teenuste erasektorile suunamist. Nii oligi äratuskell ligi 25 aastat hiljem suhteliselt ootamatu ja väga vali. Kuid uus äratuskella helin ei lasknud enam nii kaua oodata.

2020. aasta alguses alanud koroonapandeemia, aga veelgi võimsamalt 2022. aasta 24. veebruari varahommikul käivitunud Venemaa Föderatsiooni uus laiaulatuslik agressioon Ukraina vastu, millele eelnesid Valgevene hübriidrünnakud Poola, Leedu ja Läti piiridel ning järgnesid lainetena küberründed kriitiliste infosüsteemide vastu, manipuleerimine kriitiliste tarneahelatega, ähvardused ja ründed energiataristule, samuti suured põgenikevood nii liitlaste kui ka partnerite territooriumil – need sündmused on nõudnud paljude NATO põhipoliitikate ümbermõtestamist, sh Põhja-Atlandi lepingu järel tähtsuselt teise NATO dokumendi, strateegilise kontseptsiooni uuendamist3 ning kaitse- ja heidutushoiaku märkimisväärset tugevdamist.

NATO Varssavi tippkohtumisel 2016. aastal ja Brüsseli tippkohtumisel 2021. aastal kinnitasid liitlased üle, tuginedes Washingtoni leppe artikli 34 mõttele ja sättele, et alliansi kerksuse tagamine on üheaegselt kollektiivne kohustus ja siseriiklik vastutus, et toetada ja võimaldada NATO kolme põhiülesande – kollektiivkaitse, kriisihaldus, julgeolekukoostöö – täitmist. Liitlaste riigipead ja valitsusjuhid kiitsid neil tippkohtumistel vastavalt heaks NATO kerksuslubaduse5 ja tugevdatud kerksuslubaduse6, milles mõtestatakse see valdkond täpsemalt lahti.

Tuleb tagada valmidus ning võime ennetada, reageerida ja taastuda nii riiklike kui mitteriiklike toimijate suunatud ohtude, nii konventsionaalsete kui mittekonventsionaalsete rünnete, nii inimtekkeliste kui looduslike kriiside ja katastroofide korral. Lühidalt – NATO kerksuspoliitika on kõiki ohte hõlmav ja kõiki ühiskonna osalisi kaasav kontseptsioon.

Et praktikas oleks NATO kerksuspoliitikat lihtsam ellu viia, on liitlased leppinud kokku seitse kerksuse põhinõuet7 , mida omakorda võib taandada kolmeks kriitiliseks funktsiooniks, et toetada ja võimaldada sõjaväe tõhusat tegevust nii rahu-, kriisi- kui ka konfliktiolukorras:

  1. valitsuse ja valitsemise toimepidevus;
  2. elutähtsate teenuste tagamine;
  3. tsiviilsektori toetus sõjalisele sektorile.

Kerksuse põhinõuded on liitlastele soovituslikud, kuid NATO ametkond hindab neid korrapäraselt koos alliansi võime-eesmärkide planeerimise ja täitmise protsessiga nii kirjalike küsimustike abil kui ka liitlasriikide külastuste ja kohtumiste käigus.

Hindamise tulemused peegelduvad NATO kerksushinnangutes, mille on vastu võtnud alliansi kaitseministrid aastatel 2016, 2018, 2020 ja 2022. Igas hinnangus on käsitletud neid aspekte, mis on hästi, kuid veelgi enam pööratakse tähelepanu strateegilistele haavatavustele, süsteemsetele probleemidele ja kriitilistele sõltuvustele, mis võivad ohtu seada NATO põhiülesannete täitmise.

Need hinnangud ei ole avalikult kättesaadavad, kuid on kõigile asjaomastele poliitikutele, ametnikele ja kaitseväelastele juhiseks edasise töö ühisel kavandamisel ja elluviimisel. Üks väga oluline täiendav tähelepanek, mida liitlased on rõhutanud, on see, et kerksus nõuab kogu ühiskonna osalust – iga kodaniku, pereliikme, ettevõtja, omavalitsuse ja riigiasutuse mõistmist, et oma riigikaitse on tervik ja kõigil on selles oma roll. Tsiteerin siinkohal NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi: "Ei piisa ainult tugevatest sõjavägedest, meil on vaja ka tugevaid ühiskondi."8.

Et kaitseliin ei katkeks

Viimane NATO kerksushinnang sai valmis alles äsja, 12.–13. oktoobril toimunud kaitseministrite kohtumiseks. Selle tulemusi, järeldusi ja soovitusi vaagivad üksikasjalikumalt liitlasriikide kerksuse eest vastutavad kõrgemad ametiisikud, kes NATO peasekretäri ettepanekul kogunevad Brüsselisse esmakordselt käesoleva aasta novembris.

Kuna ühegi liitlasriigi valitsuskabinetis kerksusministri ametikohta ei ole, samuti on erinevalt jaotatud vastutused ministeeriumide vahel, esindab liitlasriike sellel kohtumisel kas kaitse-, sise- või justiitsministeeriumis, valitsuskantseleis või riiklikus julgeolekunõukogus kerksuse eest poliitiliselt vastutav kõrge ametiisik. Eesmärk on aga kõigil üks – et esimene ja viimane kaitseliin kunagi ei katkeks. Järgmised sammud selle kaitseliini tugevdamiseks on kindlasti tulemas.


Viited

1 Miil, T. Hübriidsõda, NATO artikkel 3 ja Eesti laiapindne riigikaitse. Kaitse Kodu! 3/2022.
4 Põhja-Atlandi lepingu artikkel 3: Lepingu eesmärkide paremaks saavutamiseks säilitavad ja arendavad lepinguosalised eraldi ja ühiselt, pidevalt ja tulemuslikult end arendades ning üksteist aidates oma individuaalset ja kollektiivset võimekust osutada vastupanu relvastatud rünnakule.
7 NATO kerksuse põhinõuded: 1) valitsuse toimepidevuse ja kriitiliste valitsemisteenuste tagamine; 2) energia varustuskindluse tagamine; 3) võime hallata inimeste massilist liikumist; 4) toidu ja vee varustuskindluse tagamine; 5) võime tegeleda massiliste kannatanutega ja ohjata suuri tervisekriise; 6) side- ja infosüsteemide toimepidevus; 7) transpordivõrkude toimepidavus.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: