Eelmise aasta lõpus avaldas Venemaa Föderatsiooni statistikaamet 2020. aasta rahvaloenduse¹* rahvusi ja rahvuskeelte valdamist puudutavad andmed, mida COVID-19 tõttu oli kogutud põhiliselt 2021. aasta oktoobrist novembrini.

Tulemused on juba praeguseks põhjustanud palju poleemikat ja tõstatanud küsimuse, kui tõsiselt võib uue rahvaloenduse tulemustesse suhtuda. Arvukalt on inimesi, keda väidetavalt ei loendatud või ei saadud neid kätte, rahvaloendajad aga räägivad suletud ustest. Samuti leitakse, et saadud andmete usaldusväärsust kahandab asjaolu, et 16,6 miljonit inimest jättis oma rahvuse ja emakeele märkimata.²

Arvatakse, et nende sekka kuuluvad just rahvused, kes rahvuslikel põhjustel ei tunne end turvaliselt. 12,1 miljonit inimest aga ei soovinud vastata küsimusele keelte valdamisest. Nendele suurtele arvudele on juba viidanud tatarlaste, aga ka mordvalaste esindajad, sest nende rahvaste arv vähenes võrreldes viimase rahvaloendusega tunduvalt. Samuti peab tõdema, et tatarlaste, aga eriti mordvalaste, arv oli märkimisväärselt vähenenud juba eelmise rahvaloenduse ajal.

Selgus ka, et 1,4 miljonit inimest ei olnud rahvaloendajatele antud rahvuste loetelus, neist pidas end venemaalaseks (россиянин) enam kui miljon inimest³, soomeugrilaseks, ugrilaseks või ugri-soomlaseks 169 inimest. Selliseid rahvusi teatavasti ei olegi olemas.

Üldiselt on Venemaa Föderatsiooni rahvaarv võrreldes varasemaga suurenenud, kuid loomulik iive on tugevas miinuses. Juurdekasv on tulnud migratsiooni (2,4 miljonit) ja hõivatud alade, Krimmi ja Sevastopoli (2 miljonit) arvelt. Suured muutused on toimunud rahvusgruppide sees, taas on suurenenud Põhja-Kaukaasiast ja Kesk-Aasiast sisserännanud rahvaste arvukus.

Suurematest rahvastest suurenes eriti avaaride ja tšetšeenide arv, viimased on praeguseks suuruselt kolmas Venemaa Föderatsiooni rahvas. Sisserändajatest on võrreldes 2010. aastaga märkimisväärselt rohkem kirgiise, tadžikke ja usbekke. Vastupidiselt kuulujuttudele hiinlaste arvu suurenemist on nende arv vähenenud 21 000-ni.

Silma torkab, et venelaste arv on märkimisväärselt vähenenud, koguni 5,5 miljoni võrra. Venelaste loomulik iivegi on üks madalamaid kogu föderatsioonis. Tuhande vene naise kohta tuleb 1442 last, aga näiteks 1000 udmurdi naise kohta 1973 ja 1000 mari naise kohta 1906 last.

Ometi ei tähenda see venelaste või vene keele osakaalu vähenemist. Enamik rahvaid toodab kiires tempos venekeelset maailma. Nii selgub, et enam kui kuus miljonit teistest rahvustest inimest peab oma rahvuskeele asemel emakeeleks vene keelt. Väga suur panus on siin ukrainlastel, kelle arv on vähenenud enam kui kaks korda ja kellest 70 protsenti peab rahvuskeeleks vene keelt.⁴

Ukrainlaste puhul on ilmselge, et maha on salatud nii oma rahvus kui ka keel, samuti on informatsiooni sellest, et Venemaal elavad ukrainlased vahetavad massiliselt perekonnanime. Praeguseks on hakanud assimileeruma ka armeenlased, aserbaidžaanlased, kasahhid, kellest enamik on Venemaal elanud paar põlvkonda. Seega on selgelt näha pea kõigi rahvuste kiiret venestumist, välja arvatud tšetšeenid ja veel mõned teised Põhja-Kaukaasia rahvad.

Kuidas aga on läinud soome-ugri rahvastel?

Nagu tabelist näha, on paremini läinud põlisrahvastel, kelle arvukus kas suureneb või on vähenenud marginaalselt. Silma torkab muidugi neenetsite arvu suurenemine, mis läheneb 50 000-le. Kui neenetsite arv suureneb üle 50 000, siis tõuseb päevakorda küsimus neenetsite väljaarvamisest Venemaa Föderatsiooni põlisrahvaste registrist, sest naaberriigi seaduse järgi loetakse põlisrahvaks vaid neid põliseid rahvaid, keda on alla 50 000.

Näiteks karjalased ei ole põlisrahvas, ehkki lähtuvalt 50 000 loogikast peaksid nüüd karjalased sellele nõudele vastama. Samuti on taas suurenenud hantide ja teatava üllatusena vadjalaste arv. Arvukuse tõusu põhjuseks tuleks eelkõige pidada põlisrahvastele makstavaid dotatsioone, sellest tulenevalt eelistatakse ka segaperekonnast pärit lapse kandmist põlisrahva hulka. Toetustel on kindlasti olnud mõju ka setode puhul, kes mõni aasta tagasi käisid usinalt kohtutes tunnistamas, et nad tõesti setod on.

Suurtel rahvastel on seevastu läinud selle lühikese aja jooksul väga kehvasti, eriti torkab silma mordvalaste arvu vähenemine 260 000 inimese võrra, nagu ka udmurtide kahanemine 170 000 ja maride 120 000 inimese võrra. Selle taga on üha kiirenev assimilatsioon, mida hoogustab soome-ugri rahvaste rahvuskeelte väljatõrjumine pea kõikidest ühiskonna toimimise sfääridest, eelkõige mõistagi haridusest.

Lisaks käis koguni kümnendi vältel n-ö venemaalase kampaania, mis ilmselgelt muutis ebamugavamaks kuulumise ühe või teise rahva hulka. Kui ajavahemikul 2002–2010 vähenes maride, mordvalaste ja udmurtide arv u 12 protsenti, siis praegu on toimunud vähenemine 30 protsendi võrra. Kokku võttes vähenes aastail 2002–2010 soome-ugri rahvaste arvukus 14,2 protsenti, nüüd aga 30,4 protsenti – assimilatsiooni tempo on olnud varasemast 2,5 korda kiirem.

Mõningase üllatusena on toimunud mokšade arvu kahekordistumine, mis on ilmselt seotud osa mordvalaste identiteedi muutumisega, umbes nii nagu näiteks aastail 2002–2010 suurenes mäemaride arv.

Pool Venemaa Föderatsioonis elavatest soomeugrilastest oma keelt ei valda

Tervikuna võib näha soome-ugri keelte valdajate arvu veelgi kiiremat vähenemist. Veel kakskümmend aastat tagasi, 2002. aastal, valdas soome-ugri keeli üle kahe miljoni inimese, nüüd siis alla ühe miljoni. Riigi poliitika, väiksemaid keeli eirava tehnoloogia ja massiteabevahendite areng on väga lühikese aja jooksul viinud enam kui miljon soome-ugri keelte valdajat.

Kui vaadata 2010. aasta rahvaloendusandmeid, siis tookord oli ungari ja soome keele valdajate arv võrreldes teiste soome-ugri keeltega kahanenud pea kõige aeglasemalt. Nüüd aga on oma riiki omavate soome-ugri rahvaste keelte valdajaskond kahanemas kõige kiiremini. Eriti kiirelt on vähenenud ka mordva keelte ja karjala keele valdajaskond.

Taas aga võib välja tuua põhjala põlisrahvaste keelte valdajaskonna suurenemise, mis on küllaltki erakordne, sest vahemikus 2002–2010 ei suurenenud ühegi soome-ugri keele valdajate arv. 2010. aasta rahvaloenduse järgi oli parimas seisus mari keel, selle valdajate hulk vähenes 19 protsenti.

Huvitavad metmorfoosid toimuvad mordva keelega, mida teatavasti pole olemas. On olemas Mordva Vabariik, ersa ja mokša keel. Ilmselt on siin näha mokša rahvusliku identiteedi kasvu, sest kahekordistus end mokšaks pidavate inimeste arv.

Tegelikkuses on keelte olukord märkimisväärselt halvem, sest siin ei ole välja toodud ainult soome-ugri rahvaste oma keele valdamist. Esitatud tabelis on näiteks ka venelasi ja tatarlasi jt, kes samuti soome-ugri keeli valdavad. Rahvaloenduse metoodikast juhinduvalt peetakse keele valdajaks seda, kes oskab selles keeles rääkida, lugeda ja kirjutada. Neid venelasi ja teiste rahvuste esindajaid aga on vähe, seega üldpilti see suurt ei mõjuta.

Olukorra kurbloolisus saab selgeks siis, kui võrdleme soome-ugri rahvaste arvukust ja keelte valdajate arve, tulemuseks näeme, et protsentaalselt kõige paremini valdavad oma rahvuskeelt komid ja permikomid ligi 75 protsendiga, nendele järgnevad natuke üle 60 protsendiga udmurdid ja marid. Kõikide teiste sooome-ugri rahvaste puhul võib väita, et üle poole nendest ei valda oma emakeelt.

Kui ennist võisime rõõmustada, et on suurenenud põhjas elavate põlisrahvaste arv, samuti nende keelte valdajate arv, siis tegelikkuses valdab oma rahvuskeelt 49 protsenti neenetsitest, 29 protsenti hantidest ja 11 protsenti mansidest. Seega pool Venemaa Föderatsioonis elavatest soomeugrilastest oma rahvuskeelt ei oska, s.t ei mõista kõnelda. Nad küll peavad end kas mariks või mordvalaseks, kuid on ilma rahvuskeeleta, mille on asendanud vene keel.

Lisaks keelte valdamisele küsiti esmakordselt üle pika aja rahvaloendusel ka seda, millist keelt te igapäevaselt kasutate. Need arvud on mõnevõrra väiksemad keele valdajate arvudest. Selgub, et iga päev kasutavad keelt valdavalt maal elavad inimesed. Näiteks udmurdi keelt kasutab linnas 45 645 inimest, maal aga 177 141. Mari keelt linnas 70 632, maal 158 046 inimest.

Tunduvalt suuremad on vahed keele valdamises ja iga päev kasutamises eesti, soome ja ungari keele puhul. Näiteks eesti keelt kasutab 2457 inimest, soome keelt 4675 ja ungari keelt 872 inimest ehk pea kolm korda vähem keele valdajate arvust.

Rahvuskeelt emakeeleks pidavaid soomeugrilasi on rohkem kui keele valdajaid

Üle mitme rahvaloenduse esitati rahvaloendusel küsimus rahvuskeele kui emakeele kohta, kusjuures võimaldati ka kahe emakeele märkimist. Nagu tabelist 4 näha, on 30 aastaga drastiliselt vähenenud oma rahvuskeelt emakeeleks pidavate soome-ugri rahvaste arvukus. Eriti torkab see silma mordvalaste, komide, permikomide, karjalaste, vepslaste, saamide ja isurite puhul. Nende arv on vähenenud enam kui kaks korda, karjalaste arv on vähenenud kogunisti 7,2 korda ehk siis tegemist on kõige kiiremani ajaloo areenilt lahkuva Venemaa Föderatsioonis elava soome-ugri rahvaga.

Meeldiva erandina on suurenenud rahvuskeelt emakeeleks pidavate neenetsite arv, suhteliselt väiksed on kaod teistel põhjala rahvastel. Enam-vähem stabiilsena püsivad rahvuskeelt emakeeleks pidavate suuremate rahvaste osakaalu protsendid, näidates eelkõige keelepõhise rahvusteadvuse suhtelist stabiilsust – rahvuskeelt samastatakse oma rahvusliku kuuluvusega, rahvuskeele valdamine pole siin oluline.

Tõsisemate erinevustega toon siin välja, et rahvuskeelt emakeeleks pidavaid vadjalasi, karjalasi ja vepslasi on märkimisväärselt vähem kui nende keelte valdajaid. Nende seas on seega rohkem neid, kes valdavad küll rahvuskeelt, kuid emakeeleks mingil põhjusel loevad vene keelt.

Siiski võib ka selle tabeli põhjal väita, et mõne aastakümnega on süvenenud assimilatsioon, vene keelt ka juba oma emakeeleks pidavate soomeugrilaste hulk. Eriti on see märgatav põhjala põlisrahvaste hantide, manside, nganassaanide ja ka karjalaste, vepslaste ja vadjalaste juures.

Kokkuvõtteks

Venemaa Föderatsioonis 2021. aastal läbi viidud rahvaloenduse andmed midagi lohutavat meile ei ütle. Kui midagigi positiivset leida, siis teeb rõõmu, et rahvuskeelt emakeeleks pidavate soomeugrilaste osakaal ei ole märkimisväärselt vähenenud.

Siiski toimub soome-ugri rahvaste vägagi kiire assimileerumine vene rahva hulka, eriti kehvad on lood oma rahvuskeele valdamisega. Mingit kaitset pakuvad soome-ugri rahvastele ja nende keeltele rahvuslik autonoomia oma vabariigis või oblastis. Näiteks 1989. aasta rahvaloenduse andmetel elas Mordva Vabariigis 29,2 protsenti mordvalastest, Mari Eli Vabariigis 50,1 protsenti maridest ja 69,5 protsenti udmurtidest, mis viitab soomeugrilaste laialipaisatusele ja autonoomia piiride suvalisusele.

Kuid kui vaadata 2021. aasta andmeid, siis on näha, et praegu elab juba 60 protsenti Venemaa Föderatsioonis protsenti elavatest mordvalastest Mordva Vabariigis, 58,1 protsenti marisid Mari Eli Vabariigis ja 77,6 protsenti udmurtidest Udmurdi Vabariigis. Seega on autonoomsel territooriumil elavate soome-ugri rahvaste osakaal tunduvalt suurenenud, eriti mordvalaste puhul. Paraku on aga erinevalt 2010. aasta rahvaloendusest hakanud vähenema soome-ugri rahvaste osakaal oma vabariikides, mis praegu on kõrgeim – 40,1 protsenti – maridel.

Milline aga võiks olla soome-ugri rahvaste ja nende keelte tulevik, seda võiks aidata prognoosida keele valdamine vanusegrupis 5–9 aastat. Selles grupis on mari keele valdajaid 9817, udmurdi keele valdajaid 7635, mordva keelte valdajaid 4149, komi keele valdajaid 3726 ja neenetsi keele valdajaid 2525. Karjala keelt valdab 49, aga näiteks handi keelt 677. Ka see pakub mõtteainet. Kas selline tõotabki olla olukord aastal 2100?

See on õige masendav. Praegu midagi lohutavat kirjutada pole, sest nii paratamatu kui ka riigi poolt suunatud assimileeri(u)mine jätkub. Soome-ugri keelte õppimine on alates 2018. aastast Venemaa Föderatsioonis vabatahtlik ja võimalik vaid lapsevanema avalduse alusel. Kuni 2021. aastani sai emakeelt õppida kaks tundi nädalas, kuid praeguseks on tulnud soovitus piirduda ühe tunniga nädalas. Selle tagajärg on nii nõrk emakeeleoskus kui ka rahvuskeelt õppivate õpilaste arvu vähenemine.

On vaid aja küsimus, millal tõuseb päevakorda Venemaa Föderatsiooni soome-ugri rahvaste rahvuskeelse kultuurielu (ajalehed, kirjandus, teater) otstarbekuse küsimus. Vene rahva konsolideerumise nimel taovad trummid "Olen udmurt, ma olen venemaalane" või "Olen udmurt, ma olen venelane" aina tugevamini ja see on üks hirmus paine. On ülimalt tõenäoline, et see on paine, mis pani enamiku 16,6 miljonist inimesest vaikima või oma rahvuskeelt salgama. 2010. aastal oli neid inimesi viis miljonit.

Siin toodud rahvaloenduse andmed pole veel lõplikud, aja jooksul tehakse väiksemaid täpsustusi ja see võtab veel aega. Küsimusele, kui palju võib neid andmeid usaldada, vastaksin, et suhtun väga skeptiliselt. Põhiliseks põhjuseks rahvaloenduse läbiviimine COVID-19 tingimustes, teiseks eri tehnoloogiate kasutamine ja kolmandaks elukoha ja sissekirjutuste suur erinevus.

Samas jällegi keeli ja rahvusi puudutavad arvud võivad olla täpsemad ja kinnitavad üldist, juba 1979. aastast selgelt jälgitavat pea kõigi Venemaa Föderatsiooni rahvuste assimileerumise tendentsi, mis iga rahvaloendusega aina kiireneb ja kiireneb. Ainukesena on sellele vastu seisnud tšetšeenid, kellest 98,8 protsenti peab rahvuskeelt emakeeleks.

* Tabelites on kasutatud andmeid artiklitest: Jaak Prozes, Rahvaloendus ja soome ugri. – Sirp 23. III 2012; Jaak Prozes, Venemaa rahvaloendus ja uurali rahvad. – Sõlmed 2010-2011, lk 12–17. Tabel 4 juures veel "Финно-угорские народы" статистический сборник. Сыктывкар 1992.