Esinesin hiljuti Tartus ühel rahvusvahelisel konverentsil ettekandega sellest, kuidas Kasahstanis plaanitakse viia kasahhi keele kirjutamine kirillitsalt üle ladina tähestikule. Sellega alustas aastaid tagasi Kasahstani esimene president Nursultan Nazarbajev ja algselt pidi üleminek toimuma 2030. aastal, siis toodi see lähemale, nimelt 2025. aastale.

Kui Nazarbajev selle idee välja käis, siis puhkes Venemaal muidugi pahameeletorm, Kasahstani süüdistati ei enam ega vähem kui reetmises.

Asi on selles, et kasahhid kunagi kirjutasid ladina tähestikus. Millalgi keskajast saadik kasutasid need vähesed kasahhid, kes kirjakunsti jagasid, araabia tähestikku. 1920. aastatel viidi kirjaviis üle ladina tähestikule, et siis 1940. aastal kirillitsale üle viia.

Vahemärkusena olgu mainitud, et ülemineku ladina tähestikult kirillitsale tegid läbi enam-vähem kõik Nõukogude Liidu rahvad, just 1930. ja 1940. aastatel. Põhjuseks oli muidugi lähenemine suurele vene rahvale, tema mõõtmatule panusele maailma kultuuri ja sotsialismi ehitamisse.

Asja teine pool on aga see, et kasahhid on turgikeelne rahvas. Pan-turgi maailma isehakanud liider on Türgi, mis pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist algatas ka sidemete loomise enamasti endises Nõukogude Liidus elavate turgi rahvastega. Millalgi läksid Aserbaidžaan ja Usbekistan üle ladina tähestikule, suurtest turgi rahvastest pole seda veel teinud kasahhid ja kirgiisid, isegi tatarlased läksid 2012. aastal ametlikult üle ladina tähestikule.

Esimesi ladina tähestikus silte nägin ma Kasahstanis umbes 2015. aastal. Kui ma selle aasta septembris-oktoobris viibisin Kasahstanis, siis paistis silte juba märksa rohkem. Suuremates linnades oli neid veerandi või suisa kolmandiku jagu.

Kui ma ühelt sõbralt ja kolleegilt küsisin, kui kaugel üleminek on, siis vastas ta: "President pole midagi ütelnud ja seepärast praegu asi seisab." Ehk siis lahtiseletatuna pole praegune Kasahstani president Kasõm-Žomart Tokajev ladina tähtedele ülemineku suhtes võtnud mingit konkreetset seisukohta ja sellepärast pole üleminekut ka tagasi pööratud ega edasi arendatud. Kasahstan on aga riik, kus boss otsustab kõik, ja mida tähtsam küsimus, seda kõrgemal tasandil otsus vastu võetakse. Nii tähtsa asja üle nagu tähestiku küsimus otsustab president.

Nii võibki näha Kasahstani linnades poodide silte nii ladina tähestikus kui ka kirillitsas. Kusjuures probleemiks on veel see, et ladina tähestikus kirjutatakse kasahhi sõnu erinevatel viisidel, pole ühte ja konkreetset kirjaviisi.

Eespool mainitud konverentsi publiku seas istusid ka mõned mu Kasahstani kolleegid ja üks neist läks mu ettekande ajal näost järjest imelikumaks. Kasahhidel on see asi, et neile on vastukarva, kui Kasahstani kohta midagi kriitilist öeldakse. Mõtlesin, et mis talle mu ettekande juures ei meeldi. Diskussiooni käigus (ja hiljem ka privaatselt vesteldes) tuli välja hoopis muu.

Nüüdseks juba mõned aastad Eestis teadustööd tegev kasahhi kolleeg ütles, et Eestisse tulles šokeeris teda, et siin on kõik eesti keeles. Eesti keel kõlab igal pool, kõik sildid on samuti eesti keeles (või ütleme, et peaaegu kõik). Asi on selles, et Kasahstanis on vene keelel konstitutsionaalne rahvastevahelise suhtlemise keele staatus, mis tähendab, et igal inimesel on põhiseaduslik õigus rääkida vene ja mitte kasahhi keeles. Seda õigust kasutavad paljud ja nii on juhtunud, et vene keel on Kasahstani mitteametlik riigikeel, tähtsam kui kasahhi keel.

"Ma enne ei märganudki, kui palju me Kasahstanis räägime vene keelt," ütles kolleeg. Alles Eestis sai ta aru, mil määral Kasahstanis vene keel domineerib. Kolleeg otsustas asjad vähemalt kodus korda ajada. "Ma tahan, et mu laps käiks kasahhikeelses lasteaias ja koolis," ütles ta mulle. Nüüd ta kodus enam lapsega vene keeles ei suhtle, vaid kasahhi keeles.

Põhjus, miks suur osa kasahhe on venekeelsed, on selles, et nõukogude ajal oli kasahhi keele prestiiž madal, seda peeti mahajäänud maakate keeleks. Teine põhjus on see, et kasahhidel oli sisuliselt võimatu saada emakeelset kõrgharidust, kuna seda polnud. Seetõttu olid ülikoolid vaikse venestumise kohaks. Sama olukord oli Nõukogude Liidus kõikjal, ainuke erand olid Baltikum. Millegipärast siin pärast okupatsiooni algust kõrgharidust venekeelseks ei tehtud.

Minule tuli ootamatult, et bensukast eesti keeles kohvi ostmine võib olla tegelikult teatud pehme jõu väljenduse viis. Eestisse satub ikka inimesi endisest Nõukogude Liidust, just mittevenelasi. Eestis näiteks elab päris palju hõimuprogrammi kaudu siia saabunud soome-ugri rahvaste esindajaid. Tean ühte tatarlast, kes ruttu eesti keele ära õppis, ja eks näiteid leiab veel.

Eestis armastatakse vinguda selle üle, et eesti keel sureb varsti välja. Või kui ei sure, siis taandub varsti muude keelte ees. Minu kasahhi kolleegi näide aga kinnitab, et lugu pole nii katastroofiline ja eestlased ise ei panegi tähele, kui palju Eestis eesti keel domineerib. Meeldiv on see, et eesti keeles rääkides ei pane me teinekord tähele, kuidas me võime teistest rahvustest inimesi inspireerida oma keele ja kultuuri üle järele mõtlema. No vähemalt üks edulugu on ette näidata.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.