Ühena mitmetest põhjustest võib olla just talvel jäävaba rannikumeri, et siiavarude taastamiseks tuleb neid kalakasvatustes ette kasvatada. Just jää olemasolu peaks  andma merisiiale kudemisperioodiks vajaliku stabiilsuse ja rahu.

Aastakümneid tagasi püüti Saaremaa rannikult kümneid tonne merisiiga, tänaseks on saagid väga väikeseks jäänud.

"Merisiig tahaks seda, et kuskil novembrikuus, kui ta koeb, üsna kohe tekiks jääkate, mis on kuni märtsikuuni. Talvine torm lööb marja segamini, matab selle muda alla ja sellistel puhkudel põlvkond jääb tulemata. Just sigimise moment on merisiiale oluline, ta vajab jääd, aga jääd ei ole tükk aega olnud," rääkis Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi direktor Markus Vetemaa.

Vetemaa lisas, et vastupidiselt siiale naudivad näiteks ahvenad just soojemaid talvesid.

"Kui meil on külm suvi, pikk ja vinduv, temperatuurid on madalad, ja sellele järgneb pikk külm talv, siis noored kalad, kes sügisel jäid väikeseks külma vee tõttu, need lihtsalt hukkuvad. Nad ei kannata pikka talve välja, kui temperatuurid on sellised. Ahvenal ei ole optimaalne süüa külmas  pimedas kohas. Nii, et kui meil on jääkatet vähem, siis selle tulemusena on meil jällegi ahvenlasi rohkem," lausus Vetemaa.

Näiteks sügavamas meres on kilule sobilikum soojem meri, räim saab aga paremini hakkama jahedama veega.

Lisaks kliimamuutustest tingitud soojematele talvedele võivad näiteks ka üha tihedamini möllavad kevadised tormid mõjutada otseselt mõnel aastal kalade kudemist.

"Torm tähendab hägustumist. Kui kala vastne koorub marjast /.../ aga see nädal, kui ta koorus, oli väga tormine ja järgmine nädal ka, vesi hägune, ta ei leia omale toitu ja ta sureb nälga. Ja me ei saa sügisel aru, et mis see oli – nii kena suvi oli, aga see kaks kevadnädalat rikkus võib-olla kõik ära," ütles Vetemaa.

Aga saarlaste jaoks nii oluline lestakala ootaks aga oma populatsiooni tugevdamiseks just vastupidiselt suuri torme, mis tooks Põhjamerest Läänemere sügavamatesse kohtadesse lesta kudemiseks vajalikku soolasemat vett juurde.