Mis on agressioonikuritegu?

Agressioonikuriteo mõiste juured ulatuvad Nürnbergi tribunali hartasse, mis inimsusevastaste ja sõjakuritegude kõrval sisaldas kuritegu rahu vastu. Nürnbergi tribunali kohtuotsuses on rõhutatud, et agressioonsõja valla päästmine ei ole lihtsalt rahvusvaheline kuritegu, vaid ülim rahvusvaheline kuritegu, mis kätkeb endast kogu kurjust. Paraku loob sõda soodsad võimalused erinevateks rikkumisteks, mistõttu tuleb eraldi tegeleda isikutega, kes planeerisid ja alustasid sõda. Nad kannavad otsest vastutust agressioonisõja vallapäästmise eest, aga kaudset vastutust ka sõja jooksul toime pandud rahvusvaheliste kuritegude eest. Nürnbergi tribunal mõistis 12 isikut süüdi kuriteos rahu vastu.

Teise maailmasõja lõppedes loodud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni hartas (1945) leppisid riigid kokku, et relvastatud jõu kasutamine või sellega ähvardamine on rahvusvahelistes suhetes keelatud. Eranditeks on individuaalne või kollektiivne enesekaitse ja Julgeolekunõukogu mandaadi alusel toimuvad sõjalised operatsioonid. Seega, kui üks riik ründab teist, siis pannakse toime rahvusvahelise õiguse rikkumine ning vastutust kannab nii ründav riik kui ka viimase juhtkond, kes otsustas rünnaku korraldada. Siinkohal tuleb toonitada, et riigi ja üksikisiku vastutus on erinevad asjad ega sõltu teineteisest. Igaüks vastutab eraldi oma rikkumise eest – riik agressiooniakti ja üksikisik agressioonikuriteo eest. Seejuures ei saa üksikisik peita ennast riigi taha ja väita, et tema on vastutusest vabanenud, sest riik on juba võtnud vastutuse rikkumise eest. Rahvusvahelisi kuritegusid panevad toime üksikisikud, mitte riigid, ja seetõttu kannavad nende eest vastutust kah üksikisikud.

Agressioonikuriteo määratlemine on poliitiliselt ja õiguslikult tundlik teema. Külma sõja perioodil ei soovinud riigid tegeleda selle kuriteo täpsema määratlemisega ja keskendusid teistele rahvusvahelistele kuritegudele. Teema delikaatsust ilmestab ka asjaolu, et kui aastal 1998 võeti vastu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuut, siis riigid nõustusid, et kohtul on agressioonikuriteo üle jurisdiktsioon, kuid nad ei suutnud kokku leppida agressioonikuriteo definitsiooni. Raskete kõneluste tulemusena suudeti agressioonikuriteo definitsioon kirja panna aastal 2010. Kohus sai õiguse menetleda agressioonikuritegu aastal 2018, kuid sellega kaasnevad mitmed piirangud.

Rooma statuut sätestab, et agressioonikuritegu on agressiooniakti kavandamine, ettevalmistamine, algatamine ja elluviimine, kui seda teeb isik, kes oma positsiooni tõttu suudab tegelikult kontrollida või juhtida riigi poliitilist või sõjalist käitumist ning kui agressiooniakt kujutab endast iseloomu, raskuse ja ulatuse tõttu ÜRO harta ilmset rikkumist. Võrreldes teiste rahvusvaheliste kuritegudega on agressioonikuriteol üks oluline iseloomulik tunnus – tegemist on juhtkonna kuriteoga. Seda saavad toime panna isikud, kes saavad teha otsuseid agressioonisõja valla päästmiseks ja pidamiseks. Lahinguväljal sõdivad relvajõudude liikmed ei saa panna toime agressioonikuritegu, kuigi nad panustavad agressioonsõja pidamisse. Riigiti võivad olla erinevused, millised isikud kuuluvad poliitilisse ja sõjalisse juhtkonda ning saavad teha kõnealuseid otsuseid.

Miks on vaja mõista kohut agressioonikuriteo üle?

Ei ole kahtlust, et Ukraina vastu suunatud Venemaa agressioon on ÜRO hartas sisalduva relvastatud jõu kasutamise raske ja ulatuslik rikkumine. Venemaa vastutab riigina agressioonisõja tagajärgede eest, sh peab hüvitama põhjustatud kahjud. Riigid teevad tööd selle nimel, et Venemaa ja sanktsioneeritud isikute vara oleks võimalik kasutada kahjude kompenseerimiseks ja Ukraina ülesehitamiseks. Aga vastutusele tuleb võtta ka Venemaa juhtkond, kes kavandas, valmistas ette, algatas ja viib ellu agressioonisõda.

Venemaa agressioon ei ole Venemaa ja Ukraina vaheline asi, vaid Euroopa ja kogu maailma probleem. Sõdu on olnud ka varem ja neid on algatatud rahvusvahelist õigust eirates, aga see agressioonisõda on pretsedenditu. Esimest korda pärast Teist maailmasõda on üks riik tunginud Euroopas kallale teisele riigile sooviga viimane hävitada ja muuta relvastatud jõudu kasutades rahvusvaheliselt tunnustatud riigipiire. Sellist labast vallutussõda ei oleks oodanud 21. sajandil ühelt Julgeolekunõukogu alaliselt liikmelt, kellel on ÜRO harta kohaselt eriline roll rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamisel või taastamisel. Venemaa agressioon ohustab reeglitel põhinevat maailmakorda ning rõhutab mõttemalli, et jõud on õigus. Võib öelda, et tegemist on eksistentsiaalse ohuga väiksematele riikidele. Kui täna on ohvriks Ukraina, siis kes on ohvriks homme? Kui Venemaa võib niimoodi käituda Euroopas, siis miks ei või teised sarnaste ambitsioonidega riigid käituda samamoodi mujal maailmas?

Loomulikult tuleb Venemaa agressioon esmalt peatada poliitiliste, majanduslike ja sõjaliste vahenditega ning tagada, et Venemaa ei taasalustaks agressiooni, kuid lisaks sellele tuleb agressioonisõjale anda ka adekvaatne õiguslik hinnang ja süüdlased peavad kandma isiklikku vastutust selle eest. Venemaa agressiooni üheks põhjuseks võib pidada asjaolu, et Nõukogude Liit ja Venemaa ei ole kunagi kandnud rahvusvahelist vastutust oma agressiivse käitumise eest. Sama võib öelda Nõukogude Liidu ja Venemaa poliitikute, relvajõudude liikmete ja teiste esindajate kohta. Nii on kujunenud karistamatuse tunne. Vähe sellest, et Nõukogude Liidu ja selle esindajate käitumise pärast ei tunta häbi, selle üle tuntakse uhkust ja seda ülistatakse Venemaal. Et asjad muutuksid, tuleb murda karistamatuse nõiaring.

Kuidas kohut mõista agressioonikuriteo üle?

Rahvusvaheline Kriminaalkohus on algatanud Ukraina juhtumi uurimise, aga sellest ei piisa, sest kohtul puudub antud juhul jurisdiktsioon agressioonikuriteo üle. Kohus saab uurida genotsiidikuritegu ning inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid. Viimaste puhul on kohus väljastanud ka rahvusvahelised vahistamismäärused Vladimir Putini ja Maria Lvova-Belova suhtes seoses Ukraina tsiviilelanikkonna (laste) õigusvastase väljasaatmise ja ümberasustamise eest Venemaale.

Agressioonikuriteo puhul kehtib oluline piirang – kohtul ei ole jurisdiktsiooni, kui agressioonikuriteo on toime pannud isikud, kelle kodakondsusjärgne riik ei ole Rooma statuudi osaline või agressioonikuritegu on toime pandud sellises riigis. Kuna Venemaa ja Ukraina ei ole Rooma statuudi osalisriigid, siis ei saa Rahvusvaheline Kriminaalkohus uurida ja menetleda agressioonikuritegu Ukraina-Venemaa sõja kontekstis.

Eelnevat arvestades tuleb leida teine lahendus. Ukraina eestvedamisel on mitmed riigid kaalunud agressioonikuriteo eritribunali loomist. Nagu 1990-ndate alguses loodi spetsiaalsed tribunalid endise Jugoslaavia ja Rwanda konflikti jaoks, nii loodaks ka ühekordne tribunal Ukraina-Venemaa sõja jaoks. Viimane ei ole konkurent Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, sest eritribunali ja kohtu jurisdiktsioonid on erinevad (esimene täiendab teist). Eesti on korduvalt rõhutanud, et vastutus peab järgnema ka agressioonikuriteole, ja toetab eritribunali loomist.

Kahjuks ei ole agressiooni eritribunali loomine nii lihtne kui võiks arvata. Kuidas luua eritribunal, millel oleks tugev õiguslik alus ja lai regioonide ülene toetus, mis tagaksid eritribunalile legitiimsuse ja koostöö riikidega? Kõige parem on lahendus, kus eritribunali looks Julgeolekunõukogu, mille otsused on õiguslikult siduvad kõigile ÜRO liikmetele. Niimoodi loodi endise Jugoslaavia ja Rwanda tribunalid, mis olid oma ülesande täitmisel edukad, sest riigid pidid tegema koostööd nendega, sh andma välja süüdistatavad isikud. Aga selline lahendus ei ole realistlik, sest Venemaa on Julgeolekunõukogu alaline liige, kellel on vetoõigus.

Nii on meil kaks alternatiivset lahendust. Esiteks, rahvusvaheline eritribunal, mis põhineks Peaassamblee soovitusel Ukraina ja peasekretäri vahel sõlmitud kokkuleppel. Peaassamblee on mitmel korral mõistnud Venemaa hukka Ukraina vastu suunatud agressioonis ja kinnitanud, et Venemaa ja asjakohased isikud peaavad kandma vastutust. Siit edasi liikudes on võimalik väita, et Peaassamblee, kuhu kuuluvad kõik ÜRO liikmed ehk 193 riiki ja mis esindab piisavalt rahvusvahelise kogukonna nägemust, on pädev tegema peasekretärile ettepaneku sõlmida kokkulepe Ukrainaga eraldiseisva rahvusvahelise tribunali loomiseks. Sarnaselt loodi Sierra Leone erikohus. Teiseks, hübriidtribunal, mis tähendab, et aluseks võetakse Ukraina riigisisene kohus, millele lisatakse legitiimsuse ja erapooletuse huvides erinevaid rahvusvahelisi elemente (nt välismaised kohtunikud ja prokurörid, asukoht välismaal, rahvusvahelise õiguse rakendamine). Ka sellise tribunali loomise üheks aluseks võib olla kokkulepe ÜRO-ga. Sarnaselt loodi Kambodža Kohtute Erikojad.

Mõlemal lahendusel on nõrkusi-tugevusi ja pooldajaid-vastaseid. Peaassamblee soovitusel loodud rahvusvahelise eritribunali puhul ei ole riikidel õiguslikku kohustust teha koostööd tribunaliga, sh anda tõendeid või loovutada isikuid. Samas annaks Peaassamblee tõenäoliselt kõige laiema globaalse toetuse tribunalile ja niimoodi saaks vältida süüdistust, et tribunal on lääneriikide vahend Venemaa vastu. Samuti edastaks Peaassamblee tugevama sõnumi rahvusvahelisele kogukonnale, et agressioonisõda ei ole aktsepteeritav ja agressioonikuritegu on tunnustatud rahvusvaheline kuritegu, millele järgneb reaalselt ka vastutus. Hübriidtribunali on võib-olla lihtsam luua, aga sellele jääb külge riigisisese kohtu hõng ja mööda ei saa kriitikast, et üks suveräänne riik ei tohi mõista kohut teise suveräänse riigi üle (riikide võrdõiguslikkuse põhimõte).

Eritribunali vormiga seondub üks oluline küsimus – kuivõrd on võimalik vastutusele võtta ametis olevat juhtkonda. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on riigipeal, valitsusjuhil ja välisministril (tuntud kui troika) isiklik immuniteet, mis tähendab, et ametis olemise perioodil ei tohi teiste riikide kohtud nende isikute üle kohut mõista mistahes küsimustes (nii ametialastes kui ka eraviisilistes asjades). Ukraina on korduvalt rõhutanud, et nad soovivad agressioonikuriteo eest vastutusele võtta ka Venemaa troika ilma ootamata, et nad lahkuvad ametist. Kuna hübriidtribunal on olemuslikult riigisisene kohus (olenemata lisatud rahvusvahelistest elementidest), siis on selge, et selline tribunal ei saa mõista kohut Vladimir Putini, Mihhail Mišustin ja Sergei Lavrovi üle. Jälle jõuame põhimõtteni, et võrdne võrdse üle kohut ei mõista. Olukorra võib päästa rahvusvaheline eritribunal, sest Rahvusvaheline Kohus, Rahvusvaheline Kriminaalkohus ja Sierra Leone erikohus on leidnud, et isiklik immuniteet ei kehti rahvusvahelistes kohtutes rahvusvaheliste kuritegude suhtes. Peaassamblee kaasabil loodud eritribunal oleks rahvusvaheline ja kui sellel õnnestub kätte saada ametis olev troika liige, siis saaks eritribunal mõista kohut agressioonikuriteo üle. Olgu öeldud, et madalamatel ametnikel on funktsionaalne immuniteet, mis kaitseb ainult ametialastes asjades ega laiene rahvusvahelistele kuritegudele.

Kriitikud kardavad, et eritribunali loomine Peaassamblee osalusel võib saada ohtlikuks pretsedendiks, mida hakatakse tulevikus kuritarvitama kes teab millistes olukordades. Kui siduda eritribunali loomine Venemaa agressiooni pretsedenditu iseloomu ja rahvusvaheline kogukonna pretsedenditu reaktsiooniga, siis saab piirata eritribunali pahatahtlikku kopeerimist.

Lisaks viitavad kriitikud, et agressioonikuriteo jaoks ei ole varem loodud eritribunali, veel vähem ilma Julgeolekunõukogu osaluseta. Parem oleks Rooma statuudist eemaldada agressioonikuriteo uurimist ja menetlemist puudutavad piirangud. Jah, need piirangud tuleks eemaldada, aga see võtab aega ega paku lahendust Ukraina-Venemaa sõja kontekstis, sest kriminaalõigust ei tohi tagasiulatuvalt kohaldada. Mis puudutab endise Jugoslaavia ja Rwanda tribunale, siis need olid enneolematud ning leidus riike ja õigusteadlasi, kelle arvates puudus Julgeolekunõukogul pädevus luua kohtulikke organeid. Täna vaadatakse nendele tribunalidele kui õiguslikus mõttes ideaalsetele lahendustele. Nii võib minna ka agressioonikuriteo eritribunaliga. Praegune pretsedenditu olukord vajab pretsedenditut lahendust.