2023. aasta lõpus toimuvad ÜRO peaassamblees ja julgeolekunõukogus valimised vakantseks jäävatele kohtunikukohtadele ÜRO Rahvusvahelise Kohtus (RK). Üks valimisintriigidest seisneb selles, et Ida-Euroopa riikide grupis on ühele vakantseks jäävale kohale kaks kandidaati: Kirill Gevorgian Venemaalt (praegune RK asepresident; endine Venemaa välisministeeriumi juriidilise osakonna juhataja) ja Bogdan-Lucian Aurescu, kes kuni käesoleva aasta juunini täitis Rumeenia välisministri kohuseid.

Teine Ida-Euroopa riikide grupile kuuluv kohtuniku positsioon sel aastal ÜRO-s ümbervalimisele ei kuulu, vastavaks kohtunikuks on kogenud Peter Tomka Slovakkiast (kes on muide varasemalt ka Eesti õigusteadlaste päevadel Tartus esinemas käinud).

Käesoleva artikli eesmärgiks on anda ülevaade selle kohta, millist rolli mängib RK maailma juriidilis-poliitilistes protsessides ja samuti avada konteksti eesootavate kohtunike valimiste puhul ÜRO-s.

Rahvusvaheline kohus loodi tegelikult juba pärast Esimest maailmasõda, aga siis oli selle nimi Alaline Rahvusvaheline Kohus (ARK). Kuigi formaalselt erinevad kohtud, asus nii sõdadevaheline kohus ARK kui ka asub nüüdne RK Haagis samas hoones, nn rahupalees, mis ehitati USA töösturi ja filantroobi Andrew Carnegie annetuste abil.

Üks erinevus on see, et ARK oli formaalselt omaaegsest Rahvasteliidust eraldi seisev kohus, sellal kui RK on ÜRO põhikirja järgi üheks ÜRO põhiorganiks. Erinevused puudutavad ka kohtunikkonda, kuna 1920. ja 1930. aastatel oli riikide arv märgatavalt väiksem kui tänapäeval, kohtunike arv on aga jäänud samaks (15). Seega võib öelda, et 1920. ja 1930. aastate ARK oli Euroopa-kesksem oma kohtunikkonna poolest (näiteks Aafrika riigid polnud toona ju üldse esindatud, sest suures osas neid polnud olemaski).

Sõdadevahelisel perioodid olid esimest korda kohtunikeks ka näiteks Poola ja Rumeenia kohtunikud, krahv Rostworowski ja Demetre Negulesco. Pärast 1945. aastat pole Rumeeniast valitud kohtunikku enam RK-s olnud; Poolast on aga olnud RK-s mitu rahvusvahelise õiguse ringkondades hästi tuntud kohtunikku.

Ka Balti riikidest pole RK-s (ega selle eelkäijas ARK-s) kunagi kohtunikku olnud. Küll aga väärib meenutamist, et Eesti ja Leedu käisid ARK-s vaidlemas ühe investeeringu saatuse küsimuses üsna vahetult enne oma iseseisvuse kaotust 1940. aastal.¹ Selles kaasuses oli Eesti ad hoc kohtunikuks Otto Strandman ja Leedul Mykolas Romeris, kelle järgi on nimetatud koguni ülikool Vilniuses.

Miks üldse pöörata RK kohtunike valimistele tähelepanu? Mis sellest võiks sõltuda?

Eelkõige tuleneb see RK tähtsast ja unikaalsest rollist maailma juriidilis-poliitilistes protsessides.

Tegemist on maailmas konkurentsitult kõige olulisema kohtuga, mis lahendab riikidevahelisi juriidilisi vaidlusi. On küll ka teisi valdkondlikke kohtuid (näiteks Hamburgis asuv rahvusvaheline mereõiguse tribunal), kuhu riigid saavad teiste lepinguosaliste riikide vastu pöörduda; samuti on riikidel omavahel võimalik kokku leppida ad hoc arbitraažikohtu loomises. Ükski neist pole aga sellise ajaloo ja kaaluga kui RK.

Kui vaadata RK senist praktikat koos maailmasõdadevahelise ARK omaga, siis sealt leiab terveid kihistusi olulisi kohtuvaidlusi ja -lahendeid. Hakates uurima rahvusvahelise õiguse norme ja doktriini, on mitmel juhul on just RK otsused need, mis panevad rahvusvahelise õiguse sõnastamisel ja mõtestamisel i-le täpi.

Lisaks riikidevahelistele vaidlustele on RK-l pädevus anda ka nõuandvaid arvamusi, kui vastavat pädevust omav ÜRO organ (näiteks peaassamblee) seda küsib. Viimastel aastatel ongi tõusnud nõuandvate arvamuste arv ja tähtsus.

Näiteks leidis RK India ookeanis Chagose arhipelaagi puudutavas nõuandvas arvamuses, et Ühendkuningriik ei viinud dekoloniseerimisprotsessi korrektselt lõpuni, kui Chagose arhipelaagi omal ajal Mauritiusest eraldas.² (Chagosel, täpsemalt Diego Garcia saarel, asub tänapäeval Ühendkuningriigilt rendituna USA strateegiliselt oluline sõjaväebaas.)

Ent nõuandvad arvamused kätkevad endas ka teatud riske RK jaoks, sest need pole formaalselt võttes riikidele täitmiseks kohustuslikud. Nii pole ka Ühendkuningriik tõtanud muutma Chagose arhipelaagi staatust ja varasemalt ei muutunud ka näiteks Iisrael midagi põhimõttelist oma turvataraga seoses, kuigi RK pidas oma nõuandvas arvamuses selle ehitamist rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaks.³

Nõuandvad arvamused on küll oluliseks konkreetsele riigile rahvusvahelise surve avaldamise vahendiks, kuid mida ütleb see samal ajal RK kui kohtu kohta, kui asjassepuutuv riik oma poliitikat või praktikat nõuandvale arvamusele vaatamata ei muuda?

Siit jõuamegi peamise elemendi juurde, mis on vajalik RK olemuse mõistmiseks: selleks on kohtu jurisdiktsioon, pädevus asju enda menetlusse võtta, mis on palju piiratum, kui riigi kohtute puhul oleme harjunud.

Nimelt kehtib rahvusvahelistes kohtutes riikide suveräänsusest tulenevalt üldpõhimõte, et riik peab väljendama oma nõusolekut selleks, et rahvusvahelises kohtuprotsessis osaleda. Ilma kostjariigi nõusolekuta seda riiki RK ette tuua üldjuhul ei saa. Tõsi, nõusoleku väljendamiseks on erinevaid mooduseid: taolist nõusolekut saab anda "ette" RK statuudi artikli 36 lg 2 alusel, mida on praeguseks siiski teinud riikide vähemus (ent Eesti on teinud 1991. aastal)⁴

Kohustus aktsepteerida RK jurisdiktsiooni võib tulla ka mõnest mitmepoolsest riikidevahelisest lepingust (näiteks 1948. aasta genotsiidivastane konventsioon või 1965. aasta rassilise diskrimineerimise vastane konventsioon). See tähendab aga ka seda, et vaidlus peab olema piiratud nimetatud lepingu teemaderingiga ja ka lepingus sisalduvate protseduuriliste sätetega (näiteks rassilise diskrimineerimise vastases konventsioonis kohustus enne RK poole pöördumist pidada läbirääkimisi riigiga, mille suhtes on pretensioone).

Nii kaebas Ukraina 2022. aastal Venemaa RK-sse genotsiidivastase konventsiooni alusel ja kolmanda riigina saab selles protsessis lähiaastatel sõna teiste selleks soovi avaldanud riikide seas ka Eesti.⁵

RK jurisdiktsioon võib tekkida ka bilateraalsest lepingust, näiteks on USA-l varasematest aastakümnetest sõpruslepinguid, mis RK-sse pöördumise võimaluse lepingupoolte jaoks ette näevad. Muidugi võivad riigid RK poole pöördumise kokku leppida ka ad hoc, nõutades RK teeneid just neile muret valmistavas konkreetses vaidluses.

Muuhulgas on RK-l soliidne ajalugu piirivaidluste, sh merepiirivaidluste lahendajana. Ka Aurescu, praegune Rumeenia kandidaat RK-sse, sai esimese kogemuse RK-ga seoses niiviisi, et esindas Rumeeniat Bukaresti jaoks suhteliselt edukaks osutunud Musta mere piirivaidluses Ukrainaga.⁶

Kui suurt rolli mängib üldse see, millise riigi kodanik saab RK kohtunikuks?

Kui see, millise riigi kodanik saab RK kohtunikuks, rolli ei mängiks, siis riigid sellesse protsessi ja oma kandidaadi promomisse nii palju ei investeeriks. Rahvusvahelise õiguse küsimustel on alati poliitiline dimensioon, mistõttu läheb riikidele ka korda, kes personaalselt hakkab nende küsimuste üle otsustama.

Muide, Venemaa ja Rumeenia kandidaadi võrdluses on huvitav see, millised Alalise Vahekohtu (PCA) rahvusgrupid on kõne all olevaid kandidaate nomineerinud. Need on Gevorgiani puhul Venemaa, Valgevene ja Hiina rahvusgrupid ning Aurescu puhul Bulgaaria, Eesti,⁷ Itaalia, Läti, Madalmaade, Peruu, Poola, Portugali, Rumeenia ja Rootsi omad.

Mis teeb nimetatud konkurentsisituatsiooni aga struktuurselt huvitavaks, on tõsiasi, et aastakümneid on ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed võtnud enda kodanikule minevat kohta 15 RK kohtuniku seas omamoodi vaikiva loomuõigusena. Ikka on sellega seoses aeg-ajalt antud mõista, et RK-l on kaalu eelkõige siis, kui suuriigid jäävad seal ka personaalselt esindatuks, seda enam, et RK otsuste täideviimisel mängib ÜRO põhikirja kohaselt rolli julgeolekunõukogu.

Sellise mõtteviisi ainumõeldavusse löödi aga mõra mõned aastad tagasi, kui pärast tekkinud patiseisu jäi Ühendkuningriigi kandidaat RK kohtuniku valmistel lõpuks omamoodi alla India kandidaadile (Ühendkuningriik lõpuks taandas tema kandidatuuri.) Võimalik, et see valimistulemus, milles Ühendkuningriik jäi ajaloos esimest korda ilma RK kohtuniku kohast, väljendas mh ka peaassamblee enamuse frustratsiooni parasjagu eriti aktuaalne olnud Chagose arhipelaagi staatuse küsimuses.⁸

Käesoleva aasta lõpus toimuvate kohtunikevalimistega seoses vaidlustatakse muuhulgas ka vaikivat automatismi Venemaa kui ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme kandidaadi valimisel RK-sse. Lisaks leiab praegune konkurentsisituatsioon mõistagi aset Venemaa Ukraina-vastase agressiooni taustal.

Juba 2022. aasta märtsis avalikuks tehtud RK esmase õiguskaitse otsuses Ukraina algatatud genotsiidivastase konventsiooni kaasuses otsustas RK, et Venemaa peab koheselt lõpetama sõjalise tegevuse Ukraina vastu.⁹ Sellele otsusele oli vaid kaks vastuhäält: Vene kohtunik Gevorgian ja Hiinast valitud kohtunik Xue. Kuna Venemaa seda teinud pole ja ka ÜRO peaassamblee on mitmel korral võtnud vastu Venemaa tegevust hukkamõistvaid resolutsioone, siis ongi küsimus mh selles, kas ja kuivõrd see taustaolukord hakkab avaldama mõju RK kohtunike valimistel Ida-Euroopa vakantsi kontekstis.

Iga valimissituatsioon ÜRO-s on unikaalne ja valimised on tõepoolest läbinisti poliitilised selles mõttes, et riikide huvid ning vastastikused "bartertehingud" hääletamisel võivad olla väga eripalgelised.

Rahvusvaheline õigus ja ka moraal on siin paraku vaid osaks faktoriteks, lisaks võivad vähemalt teatud rolli mängida ka kandidaatide isiksused. Seepärast ei maksa oodata ka üksühest analoogiat India ja Suurbritannia varasema RK kohtuniku valimise konkurentsisituatsiooniga. Nagu juba toonastelgi valimistel, saab nüüdki ennustada, et olulise tähtsusega saavad olema need valikud, mida hakkavad tegema globaalse lõuna riigid. Siiski on Rumeenia oma kandidaadi esitamisega valimisprotsessis maailmale juba esitanud tähelepanuväärse poliitilise sõnumi ning alternatiivi.