Veetsin äsja lõppenud puhkuse ajal veidi alla kahe nädala Kreekas. Mitte põnevatel, aga kahjuks põlevatel saartel, vaid pealinnas Ateenas ja suuruselt ning olulisuselt teises linnas Thessalonikis, et veidi ajalooga tutvuda ja lihtsalt Eestist küllaltki erineva maa rütmi sisse elada.

Kui kodumaale naasin ja sõprade-tuttavatega veidi muljetasin, küsiti ikka, et mis kõige enam meelde jäi või elamuse pakkus. Muidugi olid iidsete templite varemed tähtis ära vaadata, Meteora mägikloostrid ja neid ümbritsev loodus olid võimsad, kuid kõige suurema elamuse pakkusid siiski kohalik toit ja selle juurde käiv teeninduskultuur. Mis sel kondaval turistil ligi 40-kraadises palavuses muud teha on, kui linnas jalutada ja lahtiste silmadega ringi vaadata, kus varjus istuda, midagi hamba alla saada ja midagi jahedat peale rüübata.

Kreeka SKP-st moodustab turismi osakaal eelmise aasta andmeil üle 18 protsendi, see on umbes 38 miljardit eurot. Selge, et ainult ilusa looduse, igavese päikese ja rikkaliku ajalooga sellist pappi kokku ei aja, turistidele on lisaks antiikskulptuuride pisikestele suveniirkoopiatele vaja pakkuda just süüa ja juua.

Teeninduskultuur on minu kogemuse järgi Kreekas arendatud sisuliselt täiuseni. Nii-öelda sisseviskajad või administraatorid on pea iga taverna, restorani ja kohviku juures. Peamiselt on need vanemad härrasmehed, nagu ka teenindajad, kes aitavad laua otsida, tutvustavad menüüd, organiseerivad kelneri kiirelt kohale. Introvertsele eestlasele tundub see kõik algul pealetükkiv, aga viimaks harjud ära, sest kõik toimib.

Just nimelt toimib ja kiiresti, maitsvalt ja üllatustega. Nagu paljudes teistes maades, näiteks kasvõi Hispaanias või Prantsusmaal, saavad veinipudeli tellijad pokaali kõrvale tasuta mingid väikse suupisted, vahel vaid pähklid, vahel lausa midagi erilisemat nagu spetsiaalselt valmistatud toorjuustuga minisnäkid või juust või viinamarjad või kõik need korraga koguses, mille eest mõnes Eesti puhvetis suvel vähemalt viis kuni kümme eurot küsitaks.

Haruldane polnud seegi, kui pärast lõuna- või õhtusööki toodi maja kulul kas pits kohalikku napsakat, arbuusi, magustoitu või isegi pudel veini. Asi pole eelkõige millegi tasuta saamises, mis, tuleb tunnistada, teeb muidugi alati meele rõõmsaks, vaid tundes, et sinust kui kliendist hoolitakse, kuigi on enam kui kindel, et vaevalt sa oma reisi jooksul sama kohta uuesti külastad, sest tahad ju võimalikult palju erinevaid kogemusi koguda.

Ühes tavernas pärast maitsvat, külluslikku ja Eestiga võrreldes mõnevõrra odavamat lõunasööki sellele järgnenud majapoolse kostitusega, sõnastas meid teenindanud kelner külalislahkuse seaduse lihtsalt ära. Ta ütles, et nad on Kreekas tõesti külalislahked ja kohtlevad turiste võimalikult hästi. Üks põhjus on selles, sõnas kelner, et kui ta ise reisib, siis tahaks ta välismaal samasuguse südamliku kohtlemise osaks saada. "Vahel saan, vahel ei saa," resümeeris ta.

Nüüd peaks eelneva loogilise jätkuna hakkama kiruma Eesti suvist teenindust ja siinset hinnapoliitikat, kuid eks see on teemana sama igavene kui sambad Ateena akropolis, kuuleme sellest igal suvel ja samad mured korduvad aastast aastasse. Pealegi pole ju meilgi asjad lootusetult halvad, ma tean suvepealinnas Pärnus vähemalt kahte söögi- ja joogikohta, kus on läbi aasta sisuliselt laitmatu teenindus. Pärnu väike linn ka, võib-olla sellest isegi piisab.

Eesti restoranide, baaride, kohvikute ja puhvetite omanikel, juhatajatel ja teenindajatel soovitaksin aga tõesti eneseharimise mõttes kasvõi Kreekas ära käia ja sealsest teenindus- ja toidukultuurist õppust võtta ning püüda pakkuda kodumaal seda, mis seal maal tavaline. Eks ole vaks vahet, kui Eestis ootavad puhveti kaks ainukest külastajad menüüd ja teenindust umbes veerand tundi, aga Kreeka külarestos suudetakse sama ajaga tervele bussitäiele turistidele erinevad soojad söögid ja külmad joogid ette kanda ning pärast jagati maja poolt kõigile veel jäätist ja kes ei armastaks jäätist.

Kuna eestlastele pakub alati huvi, mida elevant meist mõtleb, siis saagu lõpetuseks märgitud, et Eestit Kreekas veidi ikka teatakse, mitte palju, aga natuke ometi. Eesti tundmises võitis mõttelise mulgi kapsa eripreemia üks kokk, kes tuli küsima, kuidas toit maitses, ning uuris kohe, kust pärit oleme. Kui kuulis, et Eestist, ütles kohe: "Estonia? Tallinn! Tiit Sokk!". Vaat nõnda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.