Ajalooliselt on meil meelelahutusse suhtumine olnud kehv. Töö, meie rahva üks alusmüüte, on samal ajal kõrge staatusega tegevus ja loomulikult nii ongi õige. Aga teemat saab ka vaadata teise nurga alt ning seda proovingi teha.

Meelelahutust saab defineerida kui põgenemist tegelikkuse eest ja seda vajame me kõik. Tegelikus käitumises seda ka teeme, ainult suhtume kehvasti. "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus." Need Tammsaare sõnad on ju jätkuvalt tähtis juhend ja siin kergemalt võtmisele palju ruumi ei ole.

Aga isegi nii tööhullu rahva nagu jaapanlased esindaja Satoru Iwata on öelnud, et "Meelelahutus on vajalik, et tõsta elukvaliteeti. Pärast põhivajadusi ongi meelelahutus...".

Iga inimene vajab oma vaimse püssi laadimiseks eemaloleku aega ja see võetakse vastavalt oma kalduvustele. Kes loeb, kes vaatab televiisorit, kes läheb jooksma või teatrisse, kes suhtleb, kes põgeneb suhtlemise eest. Valikuid on palju, neist kõige halvem on paraku ka vägagi levinud, see on viinavõtmine.

See kõik on indiviidi tasandil, aga kui vaadata suurt pilti, siis tuleb tarvitada vägagi radikaalselt terminit. See on rahvuslik meelelahutusvõimekus. See tähendab, et iseseisev riik peab süsteemselt tootma omakeelset kvaliteetset meelelahutust. Kui ise ei tee, siis teeb seda kas Hollywood või Moskva.

Ukraina üheks nõrkuseks loeti enne Krimmi annekteerimist just omakeelse massikultuuri nõrkust. Teletoodangu suurem osa oli venekeelne, omakeelseid seriaale tehti üksikuid. Ka president Volodõmõr Zelenski tegi enamiku oma vägagi headest programmidest vene keeles. Nüüd on seal olukord muutunud.

Eestis on pidevalt olnud häda vähese lugemusega poliitikutega, kes on kümnendite vältel tahtnud suruda Eesti Televisiooni niinimetatud kultuurigetosse. See tähendab, et ETV peaks tegema ainult tõsist asja, las teised laulavad, tantsivad ja teevad seriaale.

Paraku on see väga ebaprofessionaalne lähenemine. Ehk võiks mõni neist proovida selgitada BBC-le, et nad ei tohi toota maailma absoluutsesse klassikasse kuuluvat komöödiasarja "Jah, härra minister", sest see oleks raha mittekultuurne kulutamine. Saaks täiendavat nalja.

Asi on tegelikult veelgi põnevam. Paljude poolt naeruvääristatavad teleseebid võivad kanda väga olulisi sotsiaalseid sõnumeid, mis muutuvad käitumisjuhenditeks. Peruu telesari "Simplemente María" aastast 1969 rääkis loo ühest lihtsast Mariast, kes õppis selgeks lugemise ja kirjutamise ja sai edukaks ettevõtjaks. Tema eeskuju oli väga suur.

Mehhiko teletootja Miguel Sabido töötas välja terve süsteemi, kuidas läbi meelelahutusprogrammide anda edasi hariduslikke sõnumeid, mis reaalselt muudavad inimeste elu.

Uskumatult suure mõjuga oli Lõuna-Aafrika teleseriaal "Soul City", mis muutis seal suhtumist väga levinud perevägivalda. Järjekordse naisepeksmise ajal ei julgenud naabrid vahele minna, aga hakkasid kambana kolistama toidunõusid. See hääl katkestas peksmise. Alguses veidrana tundunud eeskuju levis kiiresti üle riigi ja vägivallaaktid vähenesid. Riik küll kolises, aga see oli teisejärguline mure. Tervisekäitumine, naiste ja vähemuste õigused on vaid ühed teemad, milles seriaalidel on suured võimalused kaasa aidata.

Meilgi on ju häid näiteid. "Õnne 13" Allani astumine kaitseliitu on oluline sõnum. Vikerraadio alustas nädal tagasi poliitilist satiirisarja "Pohlad", mis on katse teha kiirreageerivat poliitilist meelelahutust. Kuulake.

Info ülekülluse ajal nagu praegu antaksegi suurem osa olulisest informatsioonist edasi mitte läbi ajude, vaid läbi südame. Poliitiline ratsionaalne tekst restruktureeritakse seriaalides emotsionaalsesse, inimestele lähemasse keelde. Paljudele on see suure mõjuga.

Praegu on hea aeg sellest rääkida, sest tuju kisub kehvaks. Majandus on korrast ära, Ukraina sõda mõjub, koroona tõstab jälle pead ja poliitikud kaklevad. Seoses kliimamuutusega tulevad sademed vihmana, mitte ilusa valge lumena, nagu sel ajal kohane. Kaamos käib ajudele ja konfiktid on kerged tekkima.

Üks võimalikke väljapääse on teadlikult otsida oma iseloomule vastav lõdvestumisviis ja eemalduda muredest, kui võimalik, siis vähemalt mõned tunnid päevas.

Eelnevat juttu arvestades on meelelahutus suures pildis väga tõsine asi ja soovitan sellesse mitte üleolevalt suhtuda. Eriti juhtimistasandil.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.