Heidame pilgu kultuurile, abiks Martin Puchneri raamat "Kultuur. Meie lugu koopakunstist kuni K-popini" (Martin Puchner, "Culture. The Story of US, From Cave Art to K-Pop", 2023).

Üllitis põhineb mõttel, et kultuur on segu unustamisest, hävingust, taassünnist ja uustõlgendustest. Autor märgib, et nii nagu meie anname hinnanguid minevikule, nii antakse ühel päeval hinnanguid ka meile. Kui me eirame või püüame kustutada oma kultuuripärandit, siis muudame end lihtsalt vaesemaks.

Üks vaade kultuurile väidab, et planeet on asustatud inimrühmadega ja neid hoiavad koos jagatud kogemused ja tegevused. Iga kultuur oma tavade ja kunstiga kuulub inimestele, kes on sellesse sündinud ja iga kultuuri on vaja kaitsta välise sekkumise eest.

Teise nägemuse kohaselt ei ole kultuuri omamine võimalik. Näiteks läinud üks hiina rändur Indiasse ja toonud sealt välja hulga budistlikke käsikirju, mis mõjutasid hulka inimesi. Sama lugu on araabia ja pärsia teadlastega, kes tõlkisid kreeka filosoofe.

Põlvkondade vaheline kultuurikanne on habras ja sõltub inimeste mälust ning õpioskustest. Kultuuri ülekande üks draama on olnud säilitamine, kaotamine ja taasleidmine. Teine on aga kultuuride suhtlus ja ristmõju. Viimast põhjustasid sõjad, kaubandus ja reisimine, mis tõid kaasa uute kultuurivormide tekke.

Kultuuride põrkumised võisid viia ka purustuste, varguste ja vägivallani. See oli eriti iseloomulik Euroopa koloniaalimpeeriumite tekkel. Tänapäeval muudavad uued tehnoloogilised vahendid võimalikuks teksti, kujundite ja muusika säilitamise minimaalse kuluga, kuid vanemad failiformaadid võivad hirmuäratava kiirusega lugematuks muutuda. Ja ajaloos on kultuuri säilitamine olnud puhuti väga keeruline.

Me kakleme selle üle, kellele kuulub kultuur, kuid unustame, et kultuur on üks suur uuskasutusprojekt. Küsimus on ka selles, kuidas me laename iseendi minevikust, ehk kuidas me mäletame.

Kreeklased vaatasid muudele kultuuridele ülalt alla ja nimetasid teisi rahvaid barbariteks. Neil ei olnud ka püsivat kirjalikku traditsiooni. Nad olid unustanud oma algsed kirjasüsteemid, et omaks võtta uus, sissetoodud alfabeet. Õnneks oli Egiptus säilitanud ka Ateena iidset ajalugu. Kreeka kirjutised levisid tänu kaubandusele ja vallutustele.

Rooma oli tugevalt mõjutatud just kreeka kultuuri poolt. Vallutused tähendasid ühelt poolt kultuuri eksporti, samal ajal kui toimus ka vastupidine protsess. Võitjad roomlased võtsid üle lüüa saanud kreeklaste kultuuri. Rooma kõige tähelepanuväärsemaks pärandiks võibki nimetada kultuurisiirde kunsti.

14. sajandil leidis India sultan Firoz Himaalajatest kaunistustega kivisamba. Ta laskis selle toimetada oma pealinna Firozabadi ehk nüüdsesse Delhisse. Sammas on paigas praegugi, aastasadu hiljem. Sellest õppetund tulevikule sõnumite saatmisest: kasutage kõige tugevamat saadaolevat materjali ja hoolitsege selle eest, et teie jäetu köidaks tähelepanu.

Sultan Firozi ajaks oli sammas seisnud juba 16 sajandit ja teksti sellel ei osatud enam lugeda, vaid suulise pärimuse põhjal teati, et selle püstitas kuningas Ashoka. Tema tekstist mitte arusaamine näitas vajadust säilitada lisaks tekstile ka oskus selle lugemiseks.

Kui kultuurikontaktid laienesid geograafiliselt, hakati üha enam avastama võõraid kultuure. Kui araabia hõimud oma impeeriumi laiaks vedasid, siis asutasid nad selle keskuse Bagdadi. Seal oli paleeraamatukogu ehk Tarkuse Hoidla. Sinna tekstide kogumisel ei piirdutud ainult pärsia ja araabia kultuuriga, vaid haarati ka laiemaid kultuurimõjusid.

Kui Bütsantsi langemisel suur osa kristlaste eelsest kultuuripärandist hävis, siis kujunes Bagdad klassikalise pärandi eest hoolitsejaks. Sealne tõlkeprojekt oli näide, kuidas kultuuritoodangu mujalt laenamine võib olla tohutu jõu allikas. Tõlkeprojekti tulu parim näide on ilmselt Ibn Sina või Avicenna, kes näitas, kuidas kogutud teadmisi rakendada.

Nagu oleme juba varem rääkinud, oli kultuuritekstide säilitamisel suur roll ka Karl Suurel, kuid seda kordama ei hakka. Kui hispaanlased Kesk-Ameerika vallutasid, hävis enamus asteekide piltmärkides tekste ja nende kirja lugemise oskus hääbus, kuid kohalike suuliste pärimuste alusel suutis toimunut paljuski säilitada üks hispaania vaimulik. Ta kirjeldas nii asteekide impeeriumi hävitamist kui ka nende elu-olu. Tollest ajast on muidki kirjalikult säilinud kultuurilaene, näiteks Portugali "Lusiaadid".

Jaapanit on peetud ajaloos isoleerituks, kuid tegelikult olid sellel head kontaktid Hiina, Taiwani ja Filipiinidega. Eurooplasi nägid jaapanlased algul piltide kaudu, mis pani sealsed trükkalid huvituma lääne maalidest. Jaapani värviline trükigraafika levis Euroopasse hollandi asunduste kaudu. Hiinas levinud budism on tegelikult pärit Indiast, kus see paljuski hääbus, Hiinas aga õitses ja kandus Jaapanissegi.

Minevik näitab vajadust mõelda tulevikule. Šoti päritolu kunstnik Katie Paterson käivitas selleks tuleviku raamatukogu projekti Norras Oslo avalikus raamatukogus, et alates aastast 2014 paigutada sinna igal aastal kuni aastani 2114 üks kirjaniku käsikiri. Ühtegi neist ei saa lugeda enne kui 2114. Siis on kavas kõik kogutu trükkida paberile, mis saadakse 2014 istutatud puudest.

Kultuuri säilimise seisukohalt tekivad mitmed küsimused. Kas saja aasta pärast on veel raamatukogu? Kas siis on veel metsa? Kas on veel riik, kus kogutu paikneks?

Muudest tulevikuprojektidest märkigem ajakapsleid, millest esimene kaevati maasse 1939. aastal, et jätta see sinna 5000 aastaks. Hiljem on neid kapsleid saadetud kosmosesse.

Erinevalt bioloogilisest evolutsioonist, mis on ehitatud inimelusse, ei saa kultuuri kunagi enesest mõistetavana võtta. See sõltub inimestest. Mineviku kultuur on pinnas, milles uued kultuurid kasvavad.