Kui räägitakse Rooma impeeriumi lõpust, jääb mulje, et kõik toimus pauguga. Et aastal 410 vallutasid germaani hõimud Rooma linna ja kõik. Et tegemist olnud ereda hetkega, millele järgnes vaata et kohene hämaruseajastu. Rooma languse asjatundja Edward Gibbon on kirjutanud, et Rooma langus oli mõõdutundetu suuruse loomulik ja vältimatu tulemus.

Selgitused kõlavad justkui inimtekkelise kokkuvarisemise põhjendustena. Mitu aastat tagasi üllitas aga Oklahoma ülikooli professor Kyle Harper raamatu pealkirjaga "Rooma saatus", milles ta pakub pisut teistsugust pilti. Tema hinnangul oli impeeriumi langus looduse võit inimese ambitsioonide üle. Rooma saatuse otsustasid mitte ainult imperaatorid ja barbarid. Impeeriumi saatuse määramisel oli vähemalt samavõrd suur roll ka bakteritel ja viirustel, vulkaanidel ja Päikese aktiivsuse tsüklitel.

Kyle Harperi raamat on kirjutatud keskmisele lugejale mõeldes ja hästi loetav. Seda populaarset vormi on talle ka ette heidetud, kuid jätame selle tõsiteadlaste mureks. Kui keegi tahab lugeda eriti lühikest ülevaadet üllitisest, siis allpool viidetes on üks taoline variant olemas.

Aga tagasi Rooma impeeriumi saatuse juurde. Teadus areneb ja selgineb ka meie pilk mineviku osas. Uurijad saavad andmeid, mis võimaldavad täpsustada pilti olnust.

Konkreetselt Rooma impeerium on selle raamatu kohaselt kinnitus, et inimkonda ei saa eraldada keskkonnast. Me oleme looduse osa, kas tahame seda või ei. Ja sellest tulenevalt tasub tõsiselt võtta ka hinnanguid meie keskkonna seisundi kohta. Palju selles ei allu meie tegemistele, kuid suur osa on ka inimese mõjudel, eriti kui arvestada meie ohjeldamatut paljunemist maakeral.

Taustajutu raamidest tulenevalt saab anda vaid lühikese ja üldise ülevaate Rooma impeeriumi langusest pisikute ja looduse tegevuse tõttu. Ja öelgem kohe, et see on vaid üks teooriatest, kuigi uuematele uuringutele tuginev. Tulevikus ei saa välistada veel täpsemaid teooriaid. Rooma languse kohta olla niigi juba massiliselt eri versioone, üks klassikauurija kogus neid kokku rohkem kui 200. Enim on seni levinud kaks varianti: imperiaalse süsteemi sisemine jätkusuutmatus ja välissurve kasv impeeriumi piiridel.

Kuid looduse arhiivid on toonud oma korrektiivid. Nende põhjal näib, et Rooma impeeriumil lihtsalt vedas, et nii kaua üldse püsis. Oma maksimaalse ulatuse saavutas impeerium ajastul, mida tuntakse Rooma kliimaoptimumi nime all. See tähendas niisket, sooja ja stabiilset kliimat suures osas impeeriumi Vahemere tuumikaladel.

Teise sajandi keskel meie aja järgi hakkas roomlaste õnn otsa saama. Toimus dramaatiliste muudatuste sari. Algul oli tegemist kliima ebakorrapärasemaks muutumisega, mis vältas kuni aastani 450. Siis järgnes hilisantiigi Väike Jääaeg kuni aastani 700. Selle raames toimus kuuendal sajandil vulkaanilise tegevuse aktiviseerumine, mis tõi kaasa viimase paari aastatuhande kõige külmema ajalõigu.

Kuid hädad ei piirdunud kliimaga, selle löökidest tugevamgi oli nakkushaiguste levik. Kliimaga oli tol ajal veel see eelis, et suures osas toimusid muudatused inimesest sõltumatult. Nakkuste levik on aga inimtegevusega tihedamalt seotud. Põllundus viis inimese kontakti kodustatud loomadega, linnad tagasid elanikkonna tiheduse, mis oli vajalik viiruste levikuks. Kaubandusteede laienemine tõi kaasa haiguskollete ühtesulamise, kuna viirused said võimaluse uutele jahimaadele siirduda.

Roomlased ei oodanud looduselt armuande, nad muutsid keskkonda vastavalt vajadusele, kuivatades soid ja raiudes maha metsi, rajades teid ja akvedukte. Loodust rünnates võib aga mõndagi ebameeldivat ette tulla, nagu tundmatute parasiitide väljailmumine. Või maa- ja mereteede puhul lisaks inimestele ja kaupadele ka pisikutele levikuvõimaluse andmine.

Rooma puhul oli esimene pauk aastal 165 niinimetatud Antoninuse katku näol. Kui see Rooma jõudis, kujunes linnast patogeenide pomm, mis saatis haigusekandjaid läbi kogu Vahemere lääneosa. Patogeeni olemuse üle vaieldakse ja enim toetust näib olevat teoorial, et tegemist oli rõugetega. Kuigi kogu puhangut nimetatakse ikka katkuks.

Sellel katkuhool oli mõningaid järellaineid, kuid Rooma ühiskond jäi püsima, lihtsalt elanikkond vähenes ja majandus kannatas. Kuid õhk oli suhteliselt puhas kuni Küprianuse katkuni aastal 249. See kolmanda sajandi kriis oli Rooma jaoks juba raskem.

Piirivõrgustik lagunes ja aastaks 260 oli kogu Rooma tulevik küsimärgi all. Seda võib ka nimetada Rooma impeeriumi esimeseks langemiseks ja oma roll oli ka keskkonnal. Päikese aktiivsus vähenes, ilm jahenes. Lõunaalasid tabas põud, Niiluse üleujutused vähenesid ja sellega ka viljasaak. Katk saabus aga Etioopiast ja vältas umbes 15 aastat, kattes enamuse impeeriumi aladest. Arvatakse, et tegemist oli veritseva palavikutõvega.

Neljanda sajandi lõpul ilmusid hunnid, keda võib nimetada relvastatud kliimapagulasteks. Viiendal ja kuuendal sajandil läänes impeerium lagunes, idas aga tugevnes selle haldushaare ja Konstantinoopol kujunes globaalseks sõlmpunktiks. Sinna koondusid kaubad, kuid ka rotid, kes tõid Egiptusest Musta Surma. See algas imperaator Justinianuse ajal 541. aastal ja vältas kaks sajandit. Samal ajal ilmnes ka Päikese aktiivsuse langus madalseisuga 7. sajandi lõpus.

Katk ja kliima ei lõpetanud impeeriumit ühe topeltlöögiga. Nad tegid lihtsalt lõpu selle elujõule. Ja muutsid ta saagiks uuest usust – islamist – kantud araabia vägedele. Roomast jäi endises idaosas järele vaid Bütsantsi jäänukriik.

Kliima ja haigused, need peaksid seega ka meil meeles püsima. Looduse tähendus meie eludele toob meid roomlastele lähemale, mitte vastupidi.

Viited lugemishuvilistele

• Kyle Harper "The Fate of Rome", 2017.
• 2019. Review of Harper - The Fate of Rome. Climate, Disease, and the End of an Empire (The Classical Review) [SMUR] | Jeroen W.P. Wijnendaele - Academia.edu
• The Fate of Rome: Climate, Disease and the End of an Empire. The Princeton history of the ancient world – Bryn Mawr Classical Review
• The Fate of Rome by Kyle Harper [Book Summary – Review] – Good Book Summaries [Daily Updated – 750+ Books] (goodbooksummary.com)