Seekord tuleb taas juttu keskajast. Teema tuleneb raamatust, mis mulle pealkirja tõttu silma jäi. Harilikult räägitakse keskajast kui pimedast või tumedast ajastust. Kogu suhtumine on kuidagi lootusetu, et ah, mis seal rääkida, oli üks masendav aeg… Selles kontekstis mõjuski Matthew Gabriele'i ja David Perry raamatu pealkiri köitvalt. See kõlab: "Särav ajastu. Keskaja uus ajalugu".

On ju sellest ajast mitmeid kunstiteoseid ja kirjutisi, arhitektuurisaavutusi ja palju muud. Ja ei olnud see aeg midagi nii pime, päike säras samal moel kui tänapäeval ja inimesed isegi ei teadnud, et elavad pimedal keskajal. Nad lihtsalt elasid.

Autorid pakuvadki uut ajalugu sellele ajastule, mis nende käsitluses lõpeb Dantega 14. sajandil. Nimelt Dantele järgnenud itaalia humanistid eitanud keskaegsust ja toonitanud, et nad elavad uues ajas, niinimetatud renessansis. Kuigi eks võib seda keskaja lõppu ka hilisemaks vedada, 15. sajandisse ja Ottomani impeeriumi laienemisse kogu Vahemere idaosale.

Rooma ajastu lõpust oleme tegelikult juba rääkinud, kordame vaid, et impeerium ei lahkunud pauguga, see muutus. Usundid ja rahvad segunesid ja valmistasid pinda uueks ajastuks. Euroopasse saabunud rahvad võtsid omaks rooma kombeid, ristiusk jagas territooriumid halduspiirkondadeks, mis tuginesid rooma bürokraatlikele normidele. Uued monoteistid, moslemid hargnesid Araabiast ja lubasid hõivatud alade elanikel oma usu säilitada.

Kogu keskaja vältel liikusid ideed, inimesed ja esemed nii idast läände kui ka läänest itta. Aastal 802 jõudis Aachenisse Karl Suure juurde Aafrikast tellitud külaline, elevant nimega Abul-Abass. Ta elas kaheksa aastat ja oli oma valgete kihvade ning mitmetonnise eluskaaluga eurooplastele kindlasti suur elamus vaadata.

Viikingitest on palju räägitud kui piraatidest ja röövlitest. Kuid paari sajandiga olid nad pöördunud ristiusku ja muutunud lihtsalt veel üheks võimuagregaadiks üliseotud keskaegses maailmas. Nende laevad olid oma aja parimad ja nende ühiskonnas valitses juba tollal tugev sooline võrdsus.

Kui viikingid kusagil rikkust ja poliitilise struktuuri nõrkust nägid, siis nad ründasid. Kui nad kohtusid tugevate liidritega, siis nad asusid nende teenistusse. Kui nad leidsid tühja maa, siis asusid nad põldu harima. Ja viikingite ajastu lõppes mitte sõjalise tegevuse, vaid kultuurivahetuse tulemusel. Viikingid olid, nagu öeldud, ristiusu lihtsalt omaks võtnud, kuigi räägitakse, et mitte alati meelsasti.

Karolingide kokkuvarisemise, viikingite rüüsteretkede ja Põhja-Aafrika piraatide rünnakutega Prantsusmaa ja Itaalia rannikule, samuti madjarite tungimisega Ida-Euroopasse olnuks justkui langetud tagasi eriti pimedasse aega, umbes nagu Rooma langemisse 5. sajandil.

Tegelikkuses näeme aga tol ajal uue aristokraatia tõusu. See oli väikeeliidi klass, kelle võitlused, liidud, mured ja palju muud kujundasid keskaegse Euroopa ühiskonda. Keskaja kristlikud kirjamehed püüdsid paigutada end ajalookaarel kuskile loomise ja viimse kohtupäeva vahele, kuid ei jõudnud üksmeelele, kus nad sellel kaarel olid.

11. sajandil oli kristluses valitsev tees, et sõda on õigustatud, kui seda peetakse rahu saavutamiseks. Tõeline rahu võis aga olla vaid taevas, aga kristlikel valitsejatel oli kohustus peatada barbarid taeva väravail. Ristisõdalaste üks peamine motiiv oligi segu idealiseeritud rooma-kristlikust võimust ja frankide veendumusest, et nad on valitud inimesed.

Neljandaks ristisõjaks tõusetus küsimus sõja eesmärgist kui sellisest. Oli kaks tasandit. Termin "õiglane sõda" oli kristlaste suhtumiseks teistesse inimrühmadesse. Teine tasand oli sissepoole suunatud, selgitamaks, kuidas kristlased peaksid kohtlema eri rühmi endi seas. Ehk teema kristlaste tapmisest kristlaste poolt. Kristluse piire määras paavst.

12. sajandi lood peegeldavad värve täis maailma, romantikat, kirgi ja kõike muud inimlikku. Seda sajandit nimetatakse ka 12. sajandi renessansiks. Termin renessanss ongi korduvkasutuses. Karolingide renessanss tõi Euroopa välja Rooma languse needusest. 12. sajandi renessanss juhib meid välja viikingite rünnakute ajastust. Neile, kes peavad keskaega pimeduse ja languse ajaks, on renessanss tsivilisatsiooni taastumine Itaalias 14. ja 15. sajandil. See oleks siis Suur Renessanss.

12. ja 13. sajand viisid eurooplasi mongoli khaani juurde, kristlikud jutlustajad reisisid islamimaades, Prantsusmaa kuningas oli tegemas suuri plaane ja mongolid saabusid omakorda maailma kaarti muutma.

Kui 13. sajandi lõpul suuremad sõjad vaibusid, saabus piiride stabiliseerumise aeg. 14. sajand tõi musta surma, mis tollaste autorite jaoks oli selgelt jumala autasu usklikele, muutes nad märtriteks, ja karistus uskmatutele, kes lihtsalt kärvasid. Meenutab kuidagi Vladimir Putini juttu tuumasõja tulemustest, aga see selleks. Ka araabia autorite seas levis tees, et lõppastmes on jumal see, kes otsustab, kes nakatub ja kes mitte.

Autorite arvates lõppes särav ajastu 16. sajandi keskel, kuigi hääbumine algas juba varem. Ajastud ei lõpe pauguga, lihtsalt mingil hetkel selgub, et asjad on nüüd hoopis teisiti kui varem.

Lõpetuseks mõni sõna raamatu olemusest.

Ajaloolise tõe osa jätan kommenteerimata, sest eks nii palju, kui on ajaloolasi, on ka ajaloo erinevaid tõlgendusvõimalusi. Küll aga torkas siin-seal silma ajaloolise jutu vahele ilmunud seisukohavõtud või hinnangud. Nagu märkused, et seda või teist kasutatakse rassistide poolt või kolonialismi õigustamiseks või on üldse tegemist nähtusega, mis tänapäeval omane valge ülimuslikkuse propageerijatele.

Selles osas jääb teatav mõru tunne, et autorid on püüdnud tabada nii-öelda õiget suhtumist nüüdisaja akadeemilises maailmas ja üldse ühiskonnas. Seda nii, nagu nemad asja endale ette kujutavad. Usun, et ilma nende kõrvalhinnanguteta oleks üllitis isegi meeldivam olnud.

Aga igal juhul on tore, et keegi hindab keskaja säravaks ajastuks.

Viited lugemishuvilistele​​

• Matthew Gabriele; David M. Perry, "The Bright Ages. A New History of the Middle Ages", 2021.
• Medieval history revised: review of the book The Bright Ages. (slate.com)
• The Bright Ages by Matthew Gabriele and David Perry review – the colourful side of the dark ages | History books | The Guardian
• The Bright Ages: Review - resilience
• The Bright Ages - The American Conservative