Riigikontroll tegi auditi riigi ja omavalitsuste tegevusest täisealiste erivajadusega inimeste toetamisel, mille tulemusel valmis kaks aruannet. On hea meel, et riigikontroll valis just erivajadusega inimeste abi saamise analüüsimise, sest nemad on põhiseaduse järgi riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Kuid kas see eriline hool jõuab ka päriselt erivajadusega inimesteni?

Riigikontrolli aruande tähelepanekud on selles osas küll kriitilised, kuid samu kitsaskohti oleme sotsiaalministeeriumis ka ise tõstatanud ja neid lahendama asunud. Seetõttu on riigikontrolli aruande tähelepanekud heaks peegelduseks, mis valdavalt kinnitavad juba töös olevate tegevuste vajalikkust. See võib olla ka üheks põhjuseks, miks riigikontroll ei teinud aruandes sotsiaalkaitseministrile või sotsiaalministeeriumile ühtki ettepanekut.

Teiseks põhjuseks võib olla ka see, et tehtud tähelepanekud ei puuduta üksnes sotsiaalhoolekande süsteemi, vaid ka tervise- ja töövaldkonda, sest erivajadusega inimene võib vajada ja saada abi väga erinevatest süsteemidest.

Lisaks erinevatele valdkondadele on osa abist tagatud riigi ja osa kohaliku omavalitsuse poolt ning kõik see kokku teebki asja inimese jaoks segaseks ja see on ka riigikontrolli kriitika peamine põhjus.

Üheks näiteks, kus samade spetsialistide poolt osutatavaid teenuseid on võimalik saada erinevate süsteemide kaudu, on rehabilitatsiooniteenus. Alles hiljuti kirjutas minu kolleeg sellest, et rehabilitatsiooniteenus ei kao ja abi saab ka edaspidi, sest rehabilitatsiooniteenuste ümber korraldamise plaan on toonud kaasa erisuguseid arvamusi – ka pahameelt, ärevust ja segadust.

See kõik on suuremate muudatuste loomulik osa, sest muudatuse detailid saavad alles lähiaastatel paika ja muudatusi on plaanis hakata etapiviisiliselt ellu viima alates 2026. aastast. Ometi kinnitab ka riigikontrolli aruanne, et praegu on rehabilitatsiooniteenused jagunenud erinevatesse süsteemidesse, sellest on keeruline isegi joonisel näpuga järge ajades aru saada ja lahendust on väga vaja.

Sarnast keerukust, kus inimene peab abi saamiseks suutma orienteeruda erinevate asutuste (nt sotsiaalkindlustusamet, töötukassa, tervisekassa) vahel, on veel. Seejuures on abi saamisel erinevad tingimused (nt puude raskusastme tuvastamine, ravikindlustus, muu hindamine). Seda kõike on abivajava inimese jaoks selgelt liiga palju, sest seda oleks liiga palju ka inimese jaoks, kes ei ole terviseseisundi tõttu keerulises olukorras.

Seetõttu oleme asunud ümber korraldama ka abivahenditeenust. Esiteks saavad inimesed alates 2025. aasta sügisest sotsiaalkindlustusameti kaudu hüvitatavaid abivahendeid nii, et pole tarvis eelnevat puude raskusastme tuvastamist või töövõime hindamist nagu praegu.

See muudatus tagab kiirema abivahendi saamise teekonna näiteks olukorras, kus abivahendi (nt ratastooli või mähkmete) vajadus on tekkinud seoses ootamatu raske haiguse või õnnetusega ja abivajava inimese vaatenurgast ei ole mõistlik, et palume tal abivahendi soodustusega saamiseks eelnevalt puude raskusastet või vähenenud töövõimet hinnata.

Teise muudatusena saavad olema ümber korraldatud abivahendite ja meditsiiniseadmete süsteemid, sest praegu korraldab esimest sotsiaalkindlustusamet ning teist tervisekassa ning abivahendit või meditsiiniseadet vajava inimese jaoks on keeruline vahet teha, kuhu abivahendi või meditsiiniseadme saamiseks tuleb pöörduda ning millistel tingimustel riik abivahendit või meditsiiniseadet hüvitab.

Järgmisena võtame ette tööealiste inimeste puude raskusastme tuvastamise ja töövõime hindamise süsteemi ümberkorraldamise. Töövõimereformiga loodi võimalus teha töötukassasse ühistaotlus töövõime hindamiseks ja puude tuvastamiseks, kuid inimestel on eelnimetatutel raske vahet teha ning väga suur osa puude raskusastmega inimestest on samal ajal ka vähenenud töövõimega inimesed.

Seetõttu soovime luua selge süsteemi, kus need kaks hindamist ja nendega seotud toetused on ühildunud ning inimesed ei pea abi taga otsima erinevate skeemide vahel. Sedasama soovitab meile ka riigikontrolli audit.

Viimasel ajal kõnetab mind mõte, et süsteeme võib ümber korraldada ja paremaks teha, kuid lõpuks sõltub väga palju sellest inimesest, kes parajasti abi vajavat inimest abistab. Olgu selleks siis kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja, sotsiaalministeeriumi või sotsiaalkindlustusameti ametnik, perearst või keegi teine, kelle poole pöördutakse.

Ma usun, et väga keerulistest süsteemidest on võimalik inimest läbi aidata ja väga lihtsaid süsteeme on võimalik keeruliseks teha. See on abistaja suhtumise ja hoiakute küsimus, mis võib olla määrav hädavajaliku abi saamisel.

Niisiis ei ole riik abi saamise teekonnal jätnud erivajadusega inimesi ilma abita, kuigi praegune abi saamise teekond on veel kohati auklik ja käänuline. Õnneks on võimalik oma puudustele otsa vaadata ning neid parandada.