Tore on lugeda riigi plaane hoogsalt edasi arendada Eesti digisüsteeme ning minna suuremal määral üle personaalse riigi põhimõtetele. Mitmed plaanitud arendused on juba läbi proovitud ning ennast tõestanud. Näiteks elusündmuste ümber arendatud teenused vähendavad kodanike jooksutamist või noor lapsevanem ei pea erinevate teenusepakkujate kodulehtedel surfama ning mitmeid ankeete ja taotlusi täitma.

Lapse sünd kui kõige esimesena kasutusse läinud elusündmusepõhine digiarendus, ongi siinkohal imeline näide. Kodanik ei peagi teadma, mida, kus ja kuidas taotlema peab. On väga mugav, kui eluoluks hädavajalik kandikul ette kantakse.

Väga keeruliste juhtumite puhul on need arendused siiani venima jäänud. Näiteks aitas üks meist, Ruth Melioranski, paar aastat tagasi ümber mõtestada erivajadustega laste tugiteenuste süsteemi. Kuigi selle reformi käigus muutus nii mõndagi mugavamaks, peavad need pered siiani pidevalt tõestama, et nad on endiselt teenusteks kõlbulikud, ehk abivajajad. Erinevate teenuste rägastikus peavad nad suutma ise tee leidma.

Inimesed teevad tihti otsuseid lihtsuse alusel

Riik ja kohalik omavalitsus ei suuda luua mugavat teenusesüsteemi ning suruvad niigi raskes seisus perede liikmed veel ka toetuste ja teenuste saamise projektijuhideks. Mitte ainult neil peredel, vaid ka riigil oleks erakordselt palju võita, kui inimesed digiteenuste toel iseseisvalt ja kogukonna abil paremini hakkama saaksid. Riik peakski teenuste arendamisel mõtlema rohkem neile, kellel on vähemad võimalused toimetulekuks ning vajadused keerulisemad.

Komplekssete teenuste puutepunkte tuleks luua inimeste vajadustest ja võimekustest, mitte süsteemi loogikast lähtuvalt. Selleks on vaja disainida võimestav teenuste infrastruktuur, mida aga praegune personaalse riigi plaan arvesse ei võta.

Selle vastu ei vaidle tavaliselt keegi, et riigi eesmärk peab olema teenuste mugavus, kättesaadavus vaid paari klikiga ning seda nii, et juurde oleks liidetud ka erasektori lahendused. Samal ajal on näha, kuidas kõik ei lähe päris nii, nagu planeeritud ja loodetud. Või siis minnakse lati alt läbi liiga madalate ambitsioonide seadmisega.

Märgime järgnevalt mõned murekohad, millega arvestamine uute süsteemide arendamisel tundub lausa hädavajalik.

Üks probleem on kasutajamugavuse pideva lihvimise tagajärjel tekkinud kodanike passiivsus. See seostub muidugi laiemalt modernismiajastu trendiga sundida inimene tarbijaks, kõik kaubastada või teenustada. Selle tagajärjel on toimunud järjepidev inimeste oskamatustamine (deskilling).

Tehes kõik, ka kõige väheldasemat pingutust nõudvad tegevused, teenustena tarbitavaks, väheneb inimese osalus oma elu kujundamisel. Olgu selleks kiirrestoranid või kiirtoidud supermarketites, mis kahandavad söögi valmistamise võimekust, või lambipirnide vahetamise keerukused, mis nõuavad isetegemise asemel spetsialisti välja kutsumist.

Nii kahaneb suutlikkus hädavajalik ise korda teha, oma eluga toime tulla. Seda toetab ka avalike teenuste arendamine vaid optimeerimise prismast lähtuvalt. Inimesed ei tee tihti otsuseid mitte sisust või mõjust lähtudes, vaid lihtsuse alusel.

Kasutajamugavus, kogukond ja kodaniku hääl

Kasulikkus ja kasutatavus on kaks hea disaini alustala, kolmas ja samaväärselt oluline, ent seni kriminaalselt vähe tähelepanu saav komponent on disaini emotsionaalne kiht: kuidas loodud lahendused meid ja meie käitumist mõjutavad. Kas kogu see mugavus teeb meid õnnelikumaks?

Tehnoloogia mõjutab inimestevahelisi suhteid vähenemise suunas ega aita kaasa nende sisukale arendamisele. Elame keset ühenduvuse paradoksi (connectivity paradox), kus suhtlusplatvormid, mis on loodud inimesi kokku tooma, tekitavad sõnasõdu ning äärmuslikke meeleolusid.

Vanurite seas leviv üksilduse epideemia on niigi õudne, kuid vanaks saavad järjest ka need inimesed, kelle üksindust on võimendanud digitehnoloogiatele rajatud elu. On ette näha üksilduse arenemist uueks pandeemiaks. Vaimse tervise küsimusi oleks aga oluliselt kergem ennetada, kui rahmida tagajärgedega.

Käisime hiljuti tudengitega Jaapani partnerkoolis tegemas ühist töötuba, mis keskendus disaini võimalustele üksindusega seotud küsimustega tegelemisel. Jaapan on musternäide ühiskonnast, kus tehnoloogia ülikiire areng põrkub inimeste ja kultuuri kohanemisvõimega, põhjustades rohkelt probleeme ja stressi.

Paljud Jaapani mured ja lahendused on meid vananeva rahvastikuga Euroopas alles ees ootamas. Oma esimeses koostööprojektis püüdsimegi nende kogemusest õppida, et oskaksime disaineritena teha paremaid tulevikku vaatavaid otsuseid, ning mõistsime, kuivõrd oluline on tehniliste lahenduste loomisel väga hoolikalt arvestada inimeste isiklike ja kogukondade kultuuriliste eripäradega.

Kasutajamugavuse arendamise kõrval on alati vaja meeles pidada kogukonda või ühiskonda, kuhu inimene kuulub. Ümbritsevaga suhete arendamine aitab luua tähenduslikkust, elada kodanikel mõtestatumat elu. Kaasaegses eetilises disainis on oluline toetada kogukonna liikmetel iseendaks jäämist, passiivsuse asemel aktiivse hoiaku võtmist ja seeläbi oma elu mõtestamist.

Kodanike n-ö hääle toetamine seostub otseselt demokraatia arenguga, millele avalikud teenused praegu tähelepanu ei pööra. Ehk tegemist on olulise kasutamata jäänud võimalusega. Aktiivsed kodanikud, nende kogukondade areng ja kogukondlikud teenused panustavad nii demokraatia kui ka julgeoleku arendamisse. Kogukonnateenused mitte ainult ei loo suhteid oma ümbruskonnas, vaid ka vähendavad riigi sekkumise vajadust, hoiavad kulusid kokku.

Koostöös tervisekassaga kujundasime näiteks ringi tehisliigeste paigaldamise protsessi, et see oleks patsiente rohkem kaasav. Tervishoiusüsteem on optimeeritud töötama kui tootmisliin, kus inimesi kiiresti "läbi lastakse", kuid see on viinud olukorrani, kus patsiendid end passiivselt süsteemi võimusesse usaldavad. Meie pakutud uuendused tehisliigeste teenustes võimestaks patsiente oma tervise eest vastutama, vähendades koormust meditsiinisüsteemile ja seeläbi muuhulgas ka järjekordade pikkust.

Milline võiks uue tiigrihüppe kõrgus?

Meis loodud kunstlik vajadus saada kõike kiiremini, rohkem ja lihtsamalt on aina suuremaks koormaks keskkonnale, mõjub laastavalt nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele ning rakendab looma juurde uusi probleeme, et siis nende tehislike probleemidega tegeleda.

Kliimakriisi esilekerkimisele on disain ise aastakümneid hoogu andnud. Ja mida kiiremini IT paisub, seda suurem on ka selle keskkonnale jäetud jalajälg. Hetkel ei adresseeri personaalne riik ei IT enda keskkonnamõõdet ega teenuste arenduse võimalusi rohepöörde eesmärke arvesse võtta. Kodanike hoiakutel ja käitumisel on kliimakriisis kandev roll, riigi loodud lahendused peavad muutust võimaldama ja ka võimestama.

Loome uut füüsilist ja digitaalset keskkonda ning see keskkond loob omakorda seda, kuidas me toimime, otsuseid teeme, kuidas maailmaga suhestume. Seega on ülioluline, et niivõrd olulisi ja meid kõiki puudutavaid arendusi nagu e-riik tehakse sihipäraselt, mõjusid ja võimalusi arvestades. Seda enam, et nüüdseks on meil olemas ka raamistikud ja tööriistad, kuidas seda saavutada.

Milline võiks uue tiigrihüppe kõrgus ja kaugus olla, et mitte süvendada juba arenevaid digitehnoloogia negatiivseid mõjusid ning sihipäraselt kasutada ära disaini ja tehnoloogia võimalusi?

Pakume välja kolm põhiteemat, mis aitaksid meil jõuda inimestele tähendusliku, samas keskkonnasõbralikuma e-Eestini:

1. Vaja on luua tähenduslikke, inimesi aktiveerivaid teenuseid, mis aitavad inimestel elada mõtestatumat elu, panustada sisukamalt ühis- või kogukonda, võtta oma elu eesmärkide seadmise ja nende saavutamise eest toetatum vastutus.
2. Pidevalt näeme, et inimestel on väga suur soov arendustes kaasa rääkida. Kaasamine kipub meil praktikas pigem olema näiline, heal juhul toimub informeerimine, kuid kehvematel juhtudel ka inimestega manipuleerimine. Sisuline kaasamine aitaks palju rohkem inimesi siduda riigikorralduse ja toimimisega, luua ühist kogukonnatunnet ja identiteeti. Koosdisainil on erinevaid vahendeid ning meetodeid, kuidas kodanikke võimestada ja ühiselt arendades panustada ka nii iseenda, kogukonna kui ka laiema ühiskonna identiteedi kujundamisse.
3. Keskkonnamõjudega arvestamine nii IT-arenduste enda kui ka kodanike, ettevõtete käitumist mõjutades.

Nullist uut e-riigi lahendust luues on meil ainulaadne võimalus võtta sihiks järgmine tasand, mitte piirduda vaid kasutajamugavuse tõstmise ja teenuse korralduse optimeerimise ülesandega. On väga palju võimalusi tõusta silmaga nähtavast kõrgemale ning kaugemaid ning ambitsioonikamaid eesmärke seada.

Digitaalsus koos hea disainiga võimaldab palju enamat kui optimeerimine ja klikkide vähendamine. Eesti võiks olla midagi enamat kui vaid kogum digitaalseid äppe.