"Selvekassad teevad kindlasti paljudele inimestele ostlemise mugavamaks ja aitavad kauplustel kulusid kokku hoida, kuid unustada ei tohi puuetega inimeste õigust nende väärikust ja iseseisvat hakkamasaamist austavale tegutsemiskeskkonnale," sõnas Madise.

Õiguskantsleri poole pöördus inimene murega, et selvekassade osakaalu suurendamisega toidukauplustes seatakse kehvemasse olukorda need eakad ja puuetega inimesed, kellel on keeruline või kes ei oska selvekassasid kasutada.

Kuigi osas kauplustes on tavakassasid rohkem kui selvekassasid ning nende tööaeg on pikem, ei saa eeldada, et kõigil inimestel on võimalik sellistes kauplustes käia, märkis Madise.

Selvekassad ei ole paljudele erivajadustega inimestele ligipääsetavad. "Pimedad inimesed ei saa kasutada näiteks puutetundliku ekraaniga selvekassat, mis ei anna ega võta vastu häälkäsklusi. Kassat, mille ekraan asub püsti seisva inimese silmade kõrgusel, ei saa kasutada ratastooliga inimesed. Inimesel, kes liigub mõne muu abivahendiga, näiteks käimisraami või karkudega, on
keeruline ühe käega kauba vöötkoode registreerida, see võib kaasa tuua kukkumise ja vigastused. Intellektipuudega inimese võib ekraanil kirjutatu segadusse viia, ta ei leia õiget nuppu või ei mõista, kuidas näiteks kaupu kaaluda," kirjeldas õiguskantsler erivajadustega inimeste selvekassade kasutamise probleeme.

Puuetega inimeste õiguste konventsioonis rõhutatakse universaaldisaini tähtsust, märkis Madise. "Universaaldisain on konventsiooni kohaselt toodete, keskkonna, programmide ja teenuste kujundamine sellisel viisil, mis muudab need suurimal võimalikul määral kõigile inimestele kättesaadavaks, ilma et peaks tegema kohandusi või kasutama eridisaini. Seega kui kauplused on kõigile ligipääsetavad, saavad puuetega inimesed paremini ja iseseisvalt ka poes käia. Omal jõul hakkamasaamine, sealhulgas poeskäimine, on osa inimväärikusest," lisas Madise.

Toodete ja teenuste ligipääsetavuse seadus lubab iseteeninduskassasid, mis on kasutusel enne 2025. aasta 28. juunit, kasutada veel kuni 20 aastat.