Mul püsivad silme ees kaks hiljutist ja üsna koledat pilti. Esimesel jäädvustusel on poolsada maha saetud elujõulist kaske Rakvere-Tapa tee ääres läinud sügisel. Teisel pildil on 1930. aastatel rajatud Rakvere kuulus Kastani puiestee, mis koosnes sel kevadel... vaid kändudest. Ja nende kändude keskel oli üksik võbelev leinaküünla leek.

Kusagil mälus on ka maha saetud õitsvate õunapuude rida maantee ääres. Ma usun, et igal puude usku eestlasel on oma puude mälestuspilt hinges.

Paraku vähemalt kord aastas, kui mitte enam vapustab avalikkust teave mõne puudesalu või allee maha raiumisest linnades või teede ääres. Alles oli nii Haapsalu peatänavaga. Siis tuli kaseallee Rakvere-Tapa tee ääres. Seejärel Rakvere Kastani puiestee. Saed vurasid, puud ja pisarad langesid.

Mul pole dendroloogi tarkust, et pahandada puude mahavõtmise pärast. Sae käimatõmbamine võib olla vajalik. Kutsun hoopis puudega väärikalt talitama, mälu ja mälestusi hoidma. Tegutsema nii, et puude lahkumine oleks ilus, mitte ainult valus. Oleme ju vaimustunud Lennart Meri poolt filmina talletatud karupeiedest. Ürgsest soomeugri kombest, kuis tänada vägevat looma, kes tuli hukata.

Enam kui kolme kümnendi eest pani Rakvere tantsuansambel Tarvanpää aluse nüüdseks üle maa levinud jõulukuuskede põletamise riitustele. Seega kenale kombele tänada kuuske meiega koos oldud mõne nädala eest, jõulurõõmu eest.

Niisiis oskame kuuske tänada jõuluaja eest, aga kas oskame-tahame tänada poolesaja aasta vanust või veel vanemat kaske või kastanit. Seda, mis varju andnud. Seda, mille otsas lapsepõlves ronitud. Mille munasid mälestuseks korjatud. Mille okstest saunavihtasid valmistatud. Kas täname lahkuvat puud, mille all suudeldud, mille ilu imetletud?

Hingusele minevate puude, alleede tänamisel võib olla eri vorme. Äkki jagada langetatud puude tüved purustisse pistmise asemel tasuta küttepuudena laiali. Või siis anda koolidele käsitöötundides väärtustamiseks. Või teha oksatükkidest mälestusmeened ja neid müües teenida raha uute alleede rajamiseks.

Äkki kutsuda rahvast kaseokstest vihtasid valmistama? Või mahajäänud kastanimunadest uusi puid kasvatama? Ehk teha saagide käimatõmbamise eel mälestusõhtu või ühispildistamine veel elavate puude tasutal? Äkki panna mälestustahvel allee ajalooga. Või lihtsalt tänulindid okstesse? On väärikas meenutada-tänada puid, kellega koos on veedetud aastakümneid.

Lugesin hiljaaegu üht veebipostitust nulgude mahasaagimise kohta Tormas. Selle juures olid pildid Torma koolist enne ja pärast kahe hiigelsuure nulu mahasaagimist. Postituses oli kirjas, et Tormas asuv Carl Robert Jakobsoni ausammas näeb nüüd esmakordselt omanimelist Torma kooli, sest puud ei varja maja. Ja veel: "Täname kahte nulgu – teie töö sai igavikuks..." Lihtne, ilus, mälu hoidev ülestähendus. Tõestus, et puudest saab lahkuda ka tänumeeles, mälestusi luues.

Ja üks puudest kantud mõte veel. Lõigatagu puid palju tahes, neid istutatakse hoolega ka juurde. Küll kogukondlikult, küll näiteks koolilõpetajate poolt. Lisaks ka kuulsate külaliste poolt. Tihti aga jääb teave tähtsa puu tähtsa istutaja isikust vaid tähtsatesse paberitesse või virtuaalsetele kaartidele. Ning ükskord on keegi uudistaja puu ees seistes plindris. Ta küsib, et kes selle puu küll istutas, nagu oli vist keegi, aga kes... Paber ja internet äkki teavad, aga teave on kaugel või kadunud.

Mul on kogemus sellest, kuis Kadrinas kulus lausa kümnend, et täpselt ära märkida, milline lend millise puu koolilõpetajate puudesalusse istutas. Esimese puu istutamisest oli ju kulunud enam kui pool sajandit ja mälud tuhmunud, paberid kadunud.

Nüüd on Kadrinas igal lõpetajate puul kaelas päris silt. Ja just päris silte tasubki kohe täitsa päriselt panna istutatavate puude juurde. Kirja nimed ja aastad. Päriselt. Meie mälu hoidmiseks. Nii on ka mahasaagimise üle otsustajail sidi ees seistes enam mõtlemisainet. On põhjust peatuda ja aastakümnete tagustele puudeistutajatele enne sae käima tõmbamist otsa vaadata.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.