Riigikogus toimus aprillis olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutelu selle üle, kuidas leevendada veterinaaride põuda Eestis. Arutelu algatas riigikogu maaelukomisjon, sest loomaarstide puudus ohustab riigi toidujulgeolekut ja tabab väga valusalt just maapiirkondi.

Lahenduse leidmiseks ei piisa aga ainult maaelukomisjoni heast tahtest, oma panuse peavad andma kõik osapooled, ka Eesti Maaülikool loomaarstide koolitajana. Kirjutangi sellest, mis veterinaarmeditsiini õpetamist mõjutab.

Miks on veterinaariaharidus eriline?

Loomaarsti elukutse on üks seitsmest Euroopa Liidu reguleeritud kutsealast. See tähendab, et on määratletud väga täpsed miinimumnõuded haridusele ja loetletud oskused, mida noor loomaarst peab valdama juba oma esimesest tööpäevast alates.

Loomaarstiks õppimine kestab sarnaselt inimarstidele kuus aastat. Mõnes mõttes on õpe isegi keerukam, sest loomaarstid peavad tundma väga erinevaid liike alates koertest-kassidest kuni hobuse, lehma, sea ning isegi kalade ja eksootiliste loomadeni.

Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini õppekavad, nii eestikeelne kui ingliskeelne, on Euroopa Veterinaarharidusasutuste Assotsiatsiooni (EAEVE) poolt akrediteeritud ja meie lõpetajatel on õigus töötada kõigis Euroopa Liidu riikides. Järgmine akrediteerimine on meil 2025. aastal. 

Vastavalt Euroopa Liidu nõuetele tuleb ülikoolis loomaarstile vajalike teadmiste omandamise kõrval saada ka piisav kliiniline kogemus. Kliinilise väljaõppe tagamiseks on maaülikoolil ööpäevaringselt töötav väikeloomakliinik, hobusekliinik ja produktiivloomakliinik ning veisekasvatuse katsefarm.

Kõik õpperuumid, kliinikud ja ülikoolivälised praktikakohad peavad vastama Euroopa Liidu loomaarstiõppe rangetele standarditele. Maaülikooli loomakliinik sarnaneb oma varustuselt inimeste haiglatele, ka meil on kasutusel magnetresonantstomograaf, kompuutertomograaf ja muud kaasaegsed meditsiiniseadmed. Lisaks üldarstidele töötavad loomakliinikus anestesioloogid, kirurgid, silma- ja hambaarstid, ortopeedid, neuroloogid, eksootiliste ja metsloomade arstid.

Ehk siis kokkuvõtteks: heade õppejõudude kõrval vaja ka väga kõrgetasemelisi ja spetsiifilisi õppetingimusi.

Miks ei ole loomaarsti erialal piisavalt lõpetajaid?

Loomaarstiõppe riiklik rahastus lähtus alates 2004. aastast arvestusest, et Eestis on vaja aastas juurde 25 uut loomaarsti. Rohkemat ei osatud ette näha, sest NSVL-i ajastul lõpetasid EPA suurearvulised loomaarstide kursused. Arste oli piisavalt, lemmikloomade ravi oli alles kujunemas ja farmide arv samal ajal vähenes. 20 aastaga on olukord drastiliselt muutunud. Kutsekoja avaldatud OSKA raport ütles 2023. aastal, et praegu on Eestis vaja 40 uut loomaarsti aastas.

Eesti Maaülikool on viimastel aastatel suurendanud vastuvõttu eestikeelsesse loomaarstiõppesse ülikoolis õpperaha võimalust mööda ümber jaotades ja rohkem tasulisi teenuseid tehes. Eelmisel aastal asus meil õppima 34 üliõpilast. Tulemusi näeme aga alles mitme aasta pärast ja seni on lõpetajaid alla 25.

Veterinaarmeditsiini lõpetajate arvu mõjutab õpingute katkestamine. Loomaarstiõpe on raske ja nõuab suurt pühendumist. Katkestamise üks oluline põhjus on majanduslik toimetulek. Sageli käiakse õpingute kõrvalt tööl, see aga kurnab üliõpilasi nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

Oleme tõhustanud üliõpilaste vastuvõtusüsteemi, lisades sinna motivatsioonikirja sobivaimate kandidaatide välja valimiseks. Meil on tudengitele enne õppeaasta algust sisseelamisnädal, kus nad puutuvad kokku päris üliõpilaseluga. Pakume mentorlust, psühholoogilist tuge ja karjäärinõustamist. Arendame õpikeskkonda, suurendame eri valdkondade praktilise kogemuse saamise võimalust õppe jooksul ja korraldame ettevõtlusõpet, arvestades loomaarsti spetsiifikat. Seega, selleks et loomaarstiks saada, on oluline toetada õpiteekonda.

Loomaarstiõpe on kulukas

Kuna loomaarstiõpe eeldab spetsiifilist kliinilist baasi, palju praktikat, väikseid õppegruppe ja kestab pikalt, siis on see paraku ka kulukas. Ühe üliõpilase koolitamine, arvestades ülikooli kõiki kulusid, maksab käesoleval aastal 19 089 eurot. See on neli korda suurem summa kui teistel erialadel meie ülikoolis. Meie kulud pole rahvusvahelises võrdluses sugugi mitte erandlikud, loomaarstiõpe on väga kallis kõigis riikides.

Probleem on selles, et erinevalt inimestest ei ole loomadel ravikindlustussüsteemi, mille toel rajatud kliinikuid saaks praktiliseks õppeks kasutada. Loomaarstiõppe kliinilist baasi saab maaülikool arendada kas sobivatest riiklikest meetmetest või siis riigilt saadava tegevustoetuse abil.

Maaülikooli loomakliinikute ja katsefarmi põhjalik kaasajastamine toimus 15-20 aastat tagasi riiklike investeeringute ja Euroopa Liidu toel. Praegu nõuab loomaarstiõpe uusi möödapääsmatuid investeeringuid. Investeeringuvajadus kuni aastani 2028 on ligikaudu 25 miljonit eurot, et tagada loomaarstiõppe kvaliteet, EAEVE rahvusvaheline akrediteering ja suurendada üliõpilaste arvu.

Riiklik õppe tegevustoetus ei kata paraku kõiki igapäevaseid veterinaarmeditsiini õpetamise kulusid. See oli selge juba 20 aastat tagasi. Seepärast nägi toona tehtud rahastusplaan ette tasuta ja tasulise õppe kombineerimist. Praegu annab tasuline ingliskeelne õpe (30-36 üliõpilast aastas) riiklikule õppetegevustoetusele juurde ligi kaks miljonit eurot aastas.

Loomaarstiõppe kliinilise õppe korraldamisega seotud spetsiifilisi tegevuskulusid lisafinantseeritakse osaliselt regionaal‑ ja põllumajandusministeeriumi eelarve kaudu. Lisarahastus on vajalik sellepärast, et õpet läbiviiva ja referentskliiniku rolli täitva loomakliiniku kulud on suuremad kui raviteenuste tulu.

Kui soovime kindlustada veterinaarmeditsiini eestikeelsel erialal 40 lõpetajat aastas, peaksime igal aastal ülikooli vastu võtma lisaks praegusele vähemalt 15 üliõpilast. Arvestades keskmist aastast kulu ühe üliõpilase kohta tähendaks suurem vastuvõtt esimesel aastal kulude suurenemist 389 000 euro võrra. Kuue aasta jooksul suureneksid suuremast vastuvõtust tingitud kulud 2,76 miljoni euroni.

Sel sügisel avame siiski neli lisaõppekohta eestikeelses õppes, paigutades selleks ümber ülikoolisiseseid ressursse.

Lahendused on olemas

Usun, et loomaarstide nappuse leevendamiseks on võimalusi. Vastuvõtt eestikeelsele veterinaarmeditsiini õppekavale peab suurenema, aga see ei ole pikemas perspektiivis ilma täiendava finantseeringuta võimalik. Olukorda ei lahenda ingliskeelsesse õppesse vastuvõtu vähendamine, sest siis väheneks ühtlasi sissetulek tasulisest õppest.

Riigieelarve piiratud võimaluste juures ei ole ühte ja lihtsat lahendust. Ülikooli vaates on muutuste esmaseks eelduseks koalitsioonileppes ja valitsuse tegevuskavas kõrghariduse rahastuse kohta kokkulepitu elluviimine. See aitaks üle saada aastate jooksul tekkinud vajakust kõrghariduses ja võimaldaks ülikoolis suuremat paindlikkust ressursside kasutamisel.

Teiseks on täiendava kulu katmiseks oluline laiendada võimalusi eraraha kaasamiseks, näiteks ettevõtete poolt täiendavate õppekohtade kulude katmiseks või üliõpilaste toetamiseks.

Kolmandaks vajame toetust loomaarstiõppe kliinilise baasi kaasajastamiseks. Siin võiks olla abi EL-i tõukefondidest, aga praegu sobiv meede puudub.

Neljandaks tuleks üle vaadata riiklike õppetoetuste süsteem. Veterinaaria ja põllumajanduse erialade edukad üliõpilased vääriksid erialastipendiumi, arvestades nende olulisust riigi toidujulgeoleku kindlustamisel.

Ja viiendaks, oluline on täiendusõppe süsteemi väljatöötamine, et tuua ravitööst eemale jäänud loomaarste tagasi erialasele tööle. 

Seega selleks, et saada loomaarstiks, on vaja osapoolte head tahet ja koostööd veterinaarmeditsiini õppe toetamiseks lahenduste leidmisel ja ka elluviimisel. Nende otsustega viivitada ei saa, sest tulemusteni jõudmiseks kulub vähemalt kuus aastat.