X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kunter Tätte: pole looma, pole probleemi. Või on?

Kunter Tätte
Kunter Tätte Autor/allikas: Erakogu

Loomade tapmisega seonduvatele aruteludele ja otsuste tegemisse või hindamisse oleks tarvis kaasata rohkem erinevaid erapooletuid eksperte, kirjutab Kunter Tätte.

Eestis on süsteemne probleem looduslikult esinevate loomade asjakohatu ohjamisega. Selle asemel, et mõelda ja uurida, kuidas konfliktsete liikidega nutikalt hakkama saada, kiputakse osa huvigruppide survel kiirelt pöörduma surmavate meetmete poole. Täpsemalt pean silmas keskkonnaameti väljastatud lubasid võimaldamaks kevadrändel hanesid tulistada, tuhandeid kormoranimune õlitada ja ohustatud suurkiskjaid küttida.

Küsimus ei ole pelgalt maailmavaateline, et millistel tingimustel võib loomi tappa, vaid ka Euroopa Liidu direktiivide korrektses täitmises.

Linnudirektiiv lubab looduslikult esinevate linnuliikide tapmist ja munade kahjustamist vaid põhjendatud erandjuhtudel, kuid paraku ei saa öelda, et Eestis antavad põhjendused vettpidavad oleksid.

Olukord ei ole tegelikult kiita ka mujal Euroopas. Looduskaitseorganisatsioon BirdLife International analüüsis, et aastatel 2009-2017 lubati Euroopa Liidus erandeid kasutades tappa kokku üle 14 miljoni linnu ja umbes 20 protsendil juhtudel olid erandid nii halvasti dokumenteeritud, et ei olnud isegi võimalik aru saada, miks erandit võimaldati.

Hanede ja kormoranide puhul rakendatakse üldjuhul erandit, mille eesmärk on muuhulgas vältida tõsist kahju viljasaagile, kalastuspiirkondadele ja vetele. Konks on aga selles, et erandite lubamiseks peab olema selge, et teisi rahuldavaid meetmeid probleemi lahendamiseks pole ja et on suur tõenäosus, et erandit lubamata tekiks tõsine majanduslik kahju.

Hanede ja laglede populatsioon on pärast kaitse alla võtmist väga suureks paisunud ja Eestist läbi rännates ning siin peatust tehes võivad nad teatud piirkondades kohalikele põllumeestele märkimisväärset majanduslikku kahju põhjustada. Paljud põllumehed väidavad, et hanede põldudelt minema peletamiseks on vaja iga kord üks-kaks lindu parvest maha lasta.

Eestis tehtud kaheaastane hanede ja laglede põldudelt minema hirmutamise uuring aga ei leidnud, et tapmine efektiivsust tõstaks. Osaliselt on see seotud juba sellega, et hanerikastes piirkondades võib kevade jooksul ühelt põllult mitmeid erinevaid parvi läbi lennata, kes ei tea midagi sellest, mida eelnevad parved kogesid.

Uuringu tulemustest hoolimata andis keskkonnaamet hanede tulistamiseks rohelise tule. Eesti Ornitoloogiaühing vaidlustas otsuse ja sai kohtus hanedele õiguskaitse, kuid on oht, et tuleval aastal üritatakse jälle hanede tulistamist läbi suruda.

Soome, kus haneprobleem on samuti väga terav, on läinud teist ja linnudirektiivile kohasemat teed. Seal hoopis uuritakse, millised on parimad mittesurmavad hirmutusmeetmed ja luuakse hanedele mõeldud toitumisalasid. Viimane on oluline tegur eduka hirmutamise strateegia loomise juures, sest kui haned peavad põldudel muudkui edasi-tagasi põgenema ilma turvalise toitumisalata, suureneb nende energiavajadus ja seeläbi ka põllukahjustuste ulatus.

Kormorani ohjamise vajalikkuse puhul on Eesti kontekstis kõige suurem küsimärk kormoranide põhjustatav majanduslik kahju. Kalatiikide ja muude tundlike veekogude puhul võib tõesti tekkida märgatav kahju, kuid see ei tohiks õigustada üleriigilist munade õlitamist laidudel, sest kormoranid jäävad kalarikkaid kohti eelistama ka väiksema populatsiooni suuruse korral.

Eestis üritatakse linnudirektiivi erandi kasutamist põhjendada kormorani üldise negatiivse mõjuga Eesti kalandusele ilma, et toodaks välja konkreetseid muutusi majanduslikes näitajates või kalastikus. Keskkonnaamet korrutab põhjenduseks vaid oma pealiskaudset arvutuskäiku, et kui mitu tonni kala kormoranid Eestis söövad, kuid EL-i kormorani ohjamisjuhend ütleb, et kormorani kohalolu veekogu ääres ei saa automaatselt tõlgendada tõsise majandusliku kahju põhjustajana lihtsalt sellepärast, et kormoran sööb palju kala.

Kui statistikaameti kogutud rannapüügi andmetest filtreerida välja kalaliigid, keda kormoran teadaolevalt ei söö, paistab selgelt, et rannakalurite väljapüük on ajas keskmiselt hoopis kasvanud.

Kormoran toitub meie vetes valdavalt kalast, mille vastu kalatööstusel suurt huvi ei ole. Vanasti oli kormorani peamiseks saakloomaks emakala, aga nüüd on suure tõenäosusega väga suur osakaal ümarmudilal.

Paratamatult satub kormorani saagiks muidugi ka teatud protsent väärtuslikumat kala, kuid on raske hinnata, millisel määral see mõjutab rannakalurite väljapüüki, sest näiteks kipub kormoran pesitsusajal sööma pigem väiksemaid isendeid, kellest paljud niikuinii täismõõduliseks ei kasva ning teoreetiliselt on võimalik, et vähem hinnatud kalaliike alla surudes võib kormoran kalade omavahelise konkurentsi tingimusi muutes mõne väärtuslikuma kala kasvukiirust ja arvukust ka tõsta. Näiteks ümarmudil konkureerib lesta ja kammeljaga. Mereökosüsteemid on liiga keerukad, et ainult kõhutunde põhjalt majanduslikke kahjusid hinnata.

Kesise põhjendusega ohjamisotsuseid on tehtud ka suurkiskjate puhul. MTÜ Eesti Suurkiskjad läks tänavu keskkonnaameti väljastatud karude küttimislubade tõttu kohtusse ja Tallinna halduskohus tunnistaski küttimise õigusvastaseks.

Karude ohjamise eesmärgiks on justkui mesitarude kaitse, kuid tegelikkuses ei ole piirkondlikud lubade arvud seotud kohalike kahjustuste hulgaga ja pole ka tõendeid, et enne erandi lubamist oleks proovitud alternatiivseid ennetusmeetmeid nagu näiteks elektrikarjuseid.

Kohus tõi muuhulgas välja, et küttimislubade väljaandmisel ei saa olla eesmärgiks karude arvukuse süsteemne vähendamine ega juurdekasvu piiramine. Eesmärk ei saa olla ka karude inimpelglikkuse tagamine, sest sellist eesmärki pole elupaiga direktiivi erandites välja toodud. Lisaks on jabur eeldada, et surnud karu enam midagi õpib.

Kuidas jõutakse selliste küsitavate otsusteni? Üks võimalik põhjus on see, et otsustele eelnevad aruteluringid on objektiivsetele järeldustele jõudmiseks liialt kallutatud. Kormoranide ja hanede asjus on keskkonnaamet küll korduvalt kokku kutsunud huvirühmade esindajad, et asja koos arutada, kuid sisuliselt tähendab see seda, et kohal on hulk osapooli, kes oma elukutse tõttu on sunnitud kalandust või põllumajandust prioriteediks seadma, ja siis veel Eesti Ornitoloogiaühing, mis üksinda üritab lindude eest seista.

Viimasel kormorani arutelul anti igale osapoolele kuni kümme minutit, et oma seisukohta esindada, mis kõlab demokraatlikult, kuid reaalsuses tähendas seda, et suurem osa eetriajast oli kalandusinimeste käes. Kas kujutate ette väitlussaadet, kuhu ühe seisukoha esindamiseks on kutsutud viis inimest, aga teise esindamiseks vaid üks?

Probleem on seegi, et kumbki leer pole küsimustes neutraalne. Sõltumatute ekspertide, soovitatavalt teadlaste lisamine arutelusse võiks aidata ametnikel paremini oma seisukohta kujundada.

Teaduses on eetiliste küsimuste osas palju rangemad reeglid. Kui on alust arvata, et katseloomale põhjustatakse valu, kannatusi või vigastusi, mis on võrdsed või suuremad sellest, mida põhjustab üksainus nõelatorge, peab Eestis hankima loomkatse loa. Loomkatset kavandades tuleb selgitada, mida võetakse ette, et katses võimalikult vähesel hulgal loomi kasutada. Lisaks peab loomi hästi kohtlema, valu tekitamisel kasutama anesteesiat ja võimalusel vältima katselooma surma.

Loomkatseprojekte hindab kuni 17-liikmeline komisjon, kuhu lisaks ametnikele ja veterinaaridele kuuluvad muuhulgas ka asjatundja matemaatilise statistika alal, asjatundja loomkatsete alternatiivmeetodite alal, kaks loomakaitsega tegelevate ühingute esindajat ja asjatundja loomkatseprojekti eetika valdkonnas.

Tunduks õiglane, et kui teadlased peavad iga väikese katse pärast loomkatseloa taotlema, peaks ka riigiasutustes kavandatavad loomade ohjamise otsused eetikat arvesse võtva hindamisprotsessi läbima, sest otsustest puudutatud loomade arv on enamasti suurem kui teaduskatsetes.

Ideaalses maailmas, kus EL-i direktiive tõlgendataks ja rakendataks täie tõsidusega, ei oleks selleks ehk vajadust, aga praegu, kui aruteluringid on kallutatud ja lõplik otsus sõltub suuresti ametnike enda maailmavaatest ja nägemusest direktiivide osas, oleks loomade tapmisega seonduvatele aruteludele ja otsuste tegemisse või hindamisse tarvis kaasata rohkem erinevaid erapooletuid eksperte.

Kuna loomad riigipiire ei tunne, on samuti oluline arendada rahvusvahelist koostööd, et kiiremini parimate lahendusteni jõuda, kuid tuleb rõhutada, et me ei tohiks ohjamisotsustes lähtuda üksnes sellest, mida mujal Euroopas on kormoranide, hanede ja muude loomadega ette võetud, sest teiste tehtud valikud ei pruugi sobituda Eesti oludega ega üldsegi olla head valikud.

Kunagi võtsid paljud Euroopa riigid üksteiselt üle põhimõtte, et röövlinde tuleb tappa ja maksid tapetud lindude eest preemiat. Läbimõtlematult kütiti sadu tuhandeid kotkaid, kulle ja teisi röövlinde, kelle arvukus oli seetõttu pikki aastaid väga kriitilises seisus.

Me peaksime üritama sellisest "igaks juhuks tapame" mõtteviisist eemalduda ja riik võiks selles eeskujuks olla. Või peaks hoopis hakkama turustama mett sildiga "Tootmise käigus ei tapetud ühtegi mesikäppa" ja leiba kleebisega "Jätsime haned ellu"? 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: