Viimastel aegadel on Eesti humanitaarteaduses märgata tendentsi jõuda lõpuks järele oma moraalselt ülimuslikuks peetavale üht kindlat tüüpi "rahvusvahelisele" kolleegile. Nimelt on suundumus siduda oma uurimisala, projektid ja avalik kuvand eri ideoloogiate kui ka nende pealt profiteerivate initsiatiividega meil Eestis võtnud mõõtmed, mis standardsele keskmisele lääne vasakülikooli uurijale võiks juba ehk tunduda ülepingutatuna.

Tegelikult ei usu ka meil läbi kõverpeegli idealiseeritavas lääne rahvusvahelises teaduses peavoolu olulistes ülikoolides, kus aktivism pole veel täielikult teadust suutnud alistada, mitte ükski tõsiseltvõetav uurija kõike seda ideoloogilist pläusti, mida ta oma projektidesse või avalikesse seisukohtadesse peab enda, töörühma ning ka doktorantide majandusliku heaolu garanteerimiseks kirja panema.

Teadus ja aktivism

Kui nõukogude ajal pidi oma raamatu või mingi idee avalikult trükkisaamiseks eelkõige lisama piisavalt tsitaate Karl Marxilt või Leninilt kasvõi stiilis, et juba Vladimir Iljitš (või tema ema) isiklikult ütles, et kirjaoskus ja elekter on ühed äraütlemata head asjad, siis sageli miskit sarnast tehakse ka lääne peavoolu teaduses nüüd lihtsalt uutes oludes.

Äraolemist ja rahastust garanteerib oma projektidele totrate ideoloogiate, varjunimega "meetod", teoreetilise baasi lisamine koos mõne olulisema nime (Foucault, Said, Planeet jne) ja termini (kolonialism, kliimasoojenemise jaatamine, kapitalism=paha, pagulased=hea) mainimisega.

Selleks, et mingis riigis või otsustukogus valitseva ideoloogiaga kohanduda, lisati juba ka tublisti rohkem kui kümnend tagasi ikka projektitaotlusse sõnad "inter-, trans- ja multidistsiplinaarne" ja seletati, et meie mõtleme kastist välja.

Kuskil ebateaduslikkuse eri varjunditega vorme kehastavates otsustuskogudes hakkas keegi mingil hetkel arvama, et maailma lihtsalt paremaks muutmine ja ühiskonna uueks (paremaks) kohaks tegemine on liiga vähe.

Peab hakkama humanitaarteadlastele seletama, et nad suudavad tulemusi saavutada ainult juhul, kui omavahel eri erialade lõikes koostööd teevad. Siis pidavat teadlased hakkama kastist välja mõtlema ja saavutama kõik ühiselt koos innovatsiooni ja suuremat ühiskondlikku sidusust. Mille tulemusel väheneb ka viha ja maailm läheb veelgi paremaks kohaks.

Kuigi ajaloolased ja filoloogid on enamasti ikka ülikoolis omavahel mitte ainult head kolleegid, vaid käivad sageli samas õlletoas söömas ning ka abielluvad ja lahutavad risti-põiki (mille tulemusena sünnivad veelgi interdistsiplinaarsemad lapsed), siis teaduslik üldsus loomulikult naeris igasuguse eurololluse omakeskis välja ning kirjutas lihtsalt kuhugi ürituse plakatile või bukletti "Interdistsiplinaarne konverents". Tehti edasi seda, mida viimased paarsada aastat nagunii juba tehti ehk interdistsiplinaarset koostööd ja teadust.

Kui see aga ka ametlikes dokumentides eraldi rõhutatult välja öeldi, oli kohustuslik idiokraatialinnuke formularis kirjas ning edasi sai teha teadust moel, nagu teadust peabki tegema. Ainult väike kogukond tõelisi komnoori ja politrukke (suurima kontsentratsiooniga kahtlemata Eestis) uskus juba toona toimuvat teaduskomöödiat ja kõikvõimalikke klassifikaatorite- ja mõõdikute süsteeme ka päriselt.

Läks veel natuke aega mööda ja siis enam sellest kõigest ei aidanud. Juurde tulid pagulased, islamofoobia, homoseksualistid, venelased, naised ja teised rõhutud vähemused. Ikka ühiskondades olemas olnud homod ja lesbid asendusid peatselt juba trans- või kväärisikutega.

Sündis mittebinaarne inimene oma üha uute vormidega ja sadakond uut sugu. Tekkis trans-Jeesus ja biseksuaal-Gilgameš juba muistsetesse ühiskondadesse samamoodi, nagu eelmise riigikorralduse maksvuse ajal olid nii Sumeri kuningas Urukagina kui Rooma gladiaator Spartacus tegelikult hoopiski kommunistlikud revolutsionäärid. Või Saksa Kolmanda riigi Jeesus sinisilmne triumfeeriv aarjalane.

Pagulaste asemele hakkasid tekkima kliimapagulased ja kliimasoojenemise tõttu puhkevad sõjad ning revolutsioonid. Ning edasi veel ka vajadus vastanduda avalikult mitteprogressivistlikele maailmavaadetele ehk vihale ja kurjusele. Mitteteaduslik ehk mittevasakpoolne mõtteviis on ju ühiskonnale ohtlik populism ja paremäärmuslus, mis viib läbi mikroagressioonide genotsiidini.

Tuli hakata võitlema väärinfo, libauudiste ning tõejärgse maailma vastu, kaitstes teaduslikku maailmapilti. Kirsina tordil lisandusid lõpuks erilise intensiivsusega ka Uue Maailma püha kolmainsus Planeet, Ökosüsteem ja nende tütar Kliima koos neid kaitsvate puhaste ja süütute lapstunnistajatega, kes ei soovinud reedel mitte koolis õppida, vaid hoopis linnas Koduplaneedi hüvanguks äärmusaktivistide poolt üles köetuna meelt avaldada ja täiskasvanute peale karjuda.

Protsessi lapstunnistaja Greta sai äsja ka Helsinki ülikooli audoktoriks. Huvitaval kombel mitte üheski loodusteaduses, vaid hoopis usuteaduste audoktoriks.

On muidugi lihtne nalja visata (vasak)ülikoolide mitmete teaduskondade ja paljude klassikaliste humanitaaralade üle, sest toimuv ongi sageli halenaljakas.

Taustaks on aga päriseluline kurbasi, et kui vastavad humanitaarteaduste aluseks olevad klassikalised asutused muinasajaloo uurijatest, filoloogidest kuni teoloogide ja filosoofideni välja kaasaja ideoloogiasõdalusega ja partei nõuetega kaasa ei läheks ning üritaks endiselt tegeleda ainult omaenda päris teadusega, võetaks neilt rahastus ära või pandaks nad üldse kinni. Esmalt iganenud ja kaasaja kiiresti muutuvale ühiskonnale irrelevantseid üksusi omavahel liites, edasi aga liidetud üksusi üha enam kärpides, kuniks alles on ehk üks-kaks kuskil nurga taga vaikselt tolmu koguvat teadurit.

Seega tõukab paljude valdkondade ideologiseerimist tagant ka paratamatu enesealalhoiuinstinkt. Valikuskaalal kadumine versus elatumine valitakse alati iseenda heaolu ning märkamatult hakataksegi alateadlikust häbist silmakirjalik ja teadlikult ebaaus olemise ees ka heasse uude ilma ja religiooni uskuma.

Lihtsustatult kokku võttes: varasemalt esitatud kastist väljas mõtlemise ideoloogianõue asendus viimase kümnendi jooksul juba kindla käsuga kuhugi väga konkreetsesse kasti sisse ronida, vait olla ja kastis kaasa koogutada.

Kui keegi hälbis, hakkas n-ö Twitteri avangard koos progressiivnoortega nõudma sellise inimese vallandamist või vähemalt ähvardama millegi väga hirmsaga. Näiteks uurima, et mis sellise inimese minevikust võiks leida, mida kuidagi tema vastu ära kasutada. Islamofoob? Ahistaja? Misogüün? Iisraeli, juutide ja USA imperialismi ning kapitalismi toetaja? Või äkki ta pole kogu aeg kliimasoojenemist jaatanudki?

Selle kõige juures olgu huvitava asjaoluna mainitud, et väga paljude maailma tippülikoolide tugevate juhtidega instituudid peavad poliitilis-institutsionaalsele survele enamasti igati edukalt vastu ka praegu.

Kui teadusasutust juhib raudsete närvidega ja ka hea huumorimeelega professor, pareerib ta sajal moel tuhat imet tehes kogu kaasaja lolluse enda instituudist eemale. Ning jätkub rahvusvaheline teadustöö samamoodi, nagu ta koguaeg on toimunud.

Eesti puhul on juba nähtav asjaolu, et neid tugevate närvidega päriselt oma eriala ja tööd edendavaid natuure hakkab iga aastaga üha vähemaks jääma. Sealjuures ei olda võimelised üleüldisele survele – olgu see siis bürokraatlik või ideoloogiline lolluse kontsentreeritud pealetung – lihtsalt puhtinimlikult vastu saama.

Kunagi väga ausameelne, võimekas ja terane inimene taandub resigneerunud omaette nokitsejaks, kes tasa ja targu ei ütle ühtegi natukenegi vastuolulist (=tõest) väidet ja laseb asjadel lihtsalt minna lootuses, et väldib sedakaudu kellegi, näiteks vihase tudengi, solvunud kolleegi, kurja vasakajakirjaniku, pahameele alla sattumist. Oluline, et oleks rahu ja kuskil keegi mitte midagi vastuolulist (näiteks tõtt) ei ütleks ega arvaks, vaid lihtsalt oldaks.

Kuna kogemus näitab, et üldiselt ainult halvemaks ja tsirkuslikumaks ka järk-järgult on läinud, siis on säärane kartus muide igati põhjendatav ja ka mõistetav. Nagu ka soov, et säiliks seegi rahu ja mõistus, mis veel alles. Üldiselt aga ei säili. Kuskilt kargab ikka välja keegi aktiivne idiokraat, kelle tööülesannete hulka kuulub maailma palju paremaks kohaks muutmine.

Kõik kohad ja vaikuse nurgakesed, kus ükski loll pole suutnud veel kõike untsu keerata, leitakse varem või hiljem ikka üles. Näiteks hakatakse kolmeliikmelistelt teadlaste rühmadelt nõudma perfektset soolist tasakaalu. Kui seda juba ei tehta.

Paulused ja Saulused

Üha rohkem on näha tendentsi, kus kunagistest isegi laulva revolutsiooni eelsetest Paulustest saavad tagasi resigneerunud või konjunkturistidest Saulused, kes teevad enda heaolu säilimise nimel kaasa kogu absurdi, mida neilt nõutakse. Sealjuures rõhuasetusega just: "enda heaolu" nimel.

Nad on ühel hetkel mõistnud, et kogukonna, oma eriala või ka lihtsalt "au" nimel tegutsemine ei ole enam võimalik, vähemalt mitte tulemuslikult. Seega loobutakse ka tuuleveskite vastasest võitlusest, kuna kaotus on juba ette teada, kuid valitakse vähemalt isikliku pudrukausi teatava määrani täitumine, teades, et tegelikult on see vale.

Tõdemused omavahel, olgu köögis istudes või kuskil avalikus toitlustusasutuses, on toimuva suhtes siiski hävitavalt kriitilised. Kui mõni asjalik teadlane on saanud kätte rohkem kui viis toopi õlut või keskmisest pisut enam napsi, muutub ta seltskonnas (eeldusel, et kohal ei viibi isikuid, kes võiks mõtteroima pahaks panna) sageli isegi joviaalselt vihaseks. Mõni lausa räägib käega vastu lauda tagudes, kuidas ta kohe homme läheb ja kirjutab artikli või võtab kogu selle hulluse vastu sõna. Keegi peab tegutsema, muidu meie koos päris teadusega sureme välja!

Kui vägijook on verest kadunud ja hommikul tuleb veidi valutava peaga tööle minna sellesse samasse reaalsusse, kus enne kõrgendatud meeleolu teket päriselt viibiti, ollakse järgmisel päeval, nädalal, kuul ja aastal täiesti vait. Lootuses, et äkki ikkagi miskit pudeneb.

"Olen juba 60+ ja ma ei saa hakata riskima, mul pole enam kuhugi minna" ning "mul on tõesti vaja ikkagi see rahastus kätte saada – ma ei saa ju rääkida – aga vaat, kui pensile jään/piisavalt end kindlustan, siis mul pole miskit karta. Siis ma ütlen, mis ma mõtlen, ja räägin ka kõik välja, mis ma tean, kuidas tegelikult raha jaotati kohvipaksu ja isiklike huvide kollektiivse edendamise kaudu!" ei ole mitte ilukirjanduslikud liialdused, vaid meie tippteadlaste jutu sees öeldud sagedasti esinevad tsitaadid.

Rahvusteadused, nišiteadused

1632. aastal meil asutatud orientalistikateaduse harud (milliseid esindab siinkirjutaja ning mis vahendaja ja võrdlejana loomulikult täidab ka "rahvusteaduse" funktsioone) jäävad ka Eestis tõsiseltvõetavalt nagunii alles (juured rahvusvahelises päristeaduses on liiga tugevalt sees), nagu suudeti ellu jääda ka läbi kogu nõukogude perioodi. Sealjuures nimelt läbi orientalistikateaduste kõige tumedamatel nõukogude perioodidel ka siinsele hääbuvale teaduskliimale mingitki rahvusvaheliselt tõsiseltvõetavat sära ja väikest akentki maailma pakkudes.

Sama tegid toona ja teevad nüüd paljud teisedki otse sugugi mitte rahvusteaduseks kvalifitseeruvad alad, mida nii mõnigi meie kohalik professor Vesipruul on hakanud nimetama isegi nišiteadusteks.

Samal ajal tekib tõsine hirm selle ees, mis on saamas kogu Eesti kultuuri ühe tugisambana alleshoidvast Eesti ajalugu, keeli, kirjandust, soome-ugri rahvaid või kõike säärast päriselt uurivast peavooluteadusest meie tsirkuseoludes edasi. Eriti võttes arvesse, et tegu on erinevalt orientalistika ja paljude teiste rahvusvaheliste suurte teaduste eri harudest maailma mõistes just pisikeste nišierialadega.

See, mis peaks justkui olema meie enda kohapealse säilimise aluseks – olgu siis tegu rahvusliku või rahvusvahelisega –, surutakse aga meil kohapeal hoopiski Euroopa ja kogu maailma päris teaduse mõistes lääne ja rahvusvahelise üldsuse peavoolus lõpuks ometi hukka mõistetud ja peatselt täielikult väljanaerdava ideoloogianiši kasti.

Peavooluteadustena, olgu meil Eestis või kogu maailmas, püsimajäämiseks peakski just nüüd ja kohe hakkama suurel kiirusel üle kogu planeedi kuristikku kihutava ideoloogiajalgratta kastist välja ronima. Tunnistama endale, et me ei peaks väärtustama oma ja teiste ajalugu, keelt ja kultuuri koos teiste seotud teemadega mitte seetõttu, et päästa kellegi meelest hävimisohus olevat planeeti, võidelda islamofoobia või mittevasakpoolsete maailmavaadetega (=võltsuudised, populism ja paremäärmuslus), vaid meie enda kestmajäämise nimel kultuurrahva ja omakeelse rahvusena.

Praegu näeme seevastu, kuidas enne olgu filosoofiks, kultuuriajaloolaseks või ka näiteks keeleteadlaseks nimetatud keskealised (enamasti) heteroseksuaalsed valged mehed võitlevad kõikjal üle kogu Maa meie koduplaneedi säilimise ja enamasti väljamõeldud vähemuste (sh nende poolt ihaldatud allasurutud naissoo) õiguste eest.

Sealjuures ei ole nad enam filosoofid, filoloogid või ajaloolased, vaid ökobiogeozoosemiootikud, keskkonnahumanitaarid (neist kõige uhkemad eksemplarid nime all "sinihumanitaar"), kestliku ja säilenõtke säilimise mäluarheoloogid.

Leitud on ka uus ja väidetavalt eriti innovaatiline nišš nimega "digihumanitaaria", mille alla kuuluvate väidetavalt täiesti uudsete humanitaarteaduslike mujal maailmas juba 1990. aastatel loodud andmebaaside kaudu ise tudengina õppisin juba esmakursuslasena.

Kõige pateetilisemad neist "iootikutest" teevad oma suurt teadust ühtlasi veel moel, et räägivad ilma mingi kahtluse varjundita enamasti ka kogu inimkonna, terve naissoo või lausa Ökosüsteemi enda nimel. Sealjuures näitamata ette ühtegi volitust ja kredentsiaali inimkonnalt või ka tunnustähte universumi energiavõngetelt, mis neid säherdusel tegevusel võiks lasta eksperdiks nimetada.

Kui aga ligikaudu samadel teemadel võtab sõna mõni orientalist või ajaloolane, kelle nägemus pole ühildatav ühe ja ainsa kitsa sekti dogmaatikaga, ületavat säärane inimene oma eriala piire, sest tal pole ju doktorikraadi ütleme näiteks sotsioloogias või ökoideoloogias.

Huvitaval kombel on iga iootik või looja, kelle puhul ei ole sageli üldse kindel, kas ta isegi teab, mis vahe on molekulil või aatomil ning kes sõna "divesinikoksiid" peale satuks üldse paanikasse, samadel teemal pädev nagu prillikivi.

Üks asi, milles eelpoolkirjeldatud seltskond on ka päriselt ekspert, on eelkõige oskus lasta kõik struktuurid, mida nad suunama asuvad (nagu näiteks Eesti majandus või ka teadus), kiiresti ja säilenõtkelt olgu füüsiliselt või vaimselt pankrotti. Moel, et järgmistel kümnenditel pole meil võtta ei insenere, filolooge, filosoofe, ajaloolasi, päriselt pädevaid juriste või keda iganes, kes moodustasid alles äsja meie lääne tsivilisatsiooni ja selle sees toimiva oma rahvuskultuuri aluse. Nende koolitamiseks pole meil säilenõtkuse ning rohesinise planeedi pööramise spetsialistide ökosüsteemis juba nüüd enam vaimset, lihalist ega ka rahalist ressurssi.

Saalomon Vesipruul ja Jaan Tatikas

Päris teadus ei tegele arutlemisega selle üle, mis või kes on või ei ole sotsiaalne konstruktsioon või kas Liivimaa ja Ameerika on olemas ning mil moel tuleb aega ümber teha ja ajastuid vastavalt parteiideoloogiale ümber nimetada.

Sellise asjaga tegeleb Saalomon Vesipruul õunapuu otsas luulepingil koos papagoi Schilleriga oma surematut värssdraamat luues.

Samuti ei tegele teadus maailmalõpu kuulutamisega ning ei mõtle välja antikapitalistlikke lahendusi või agregaate, mis toodavad mitte millestki midagi. Sellise asjandusega tegeles meie kultuuriruumis veel alles äsja Jaan Tatikas, Saalomon Vesipruuli naaber.

Ning täpselt samamoodi ei ole iga ennast siin suureks rahvusvaheliseks autoriteediks kutsuda laskev tegelane, kelle autoriteeti tunnistab keegi antikapitalist või apokalüptik Columbia, Berkeley või Lundi jne ülikooli naljainstituudist, mitte suur rahvusvaheline isiksus, vaid eelkõige tabamata ime, kes on avalikkuses ja päris teaduses natukenegi tuntud ainult Eestis kohapeal.

Leiduks meil ainult keegigi senexiks kvalifitseeruv vana naine või mees, kel ka ühiskonnas autoriteeti ja sära, kes ausalt välja ütleks, et tsirkus ja laadatolandus ei ole humanitaarteadus.

Kuna neid, kel veel potents alles, ei näi hetkel just eriti palju liikvel olevat (välja arvatud surnud suurkujud ajaloost), siis jäämegi lootma selle peale, et meile nooruslikkust kõikjal ülistavas kaasaegses kiiresti muutuvas maailmas, millega koos muutume kiiresti ka kõik meie üheskoos, ütleksid seda kiirelt ja hulgakaupa välja terasemad noored tudengid ise.

Loodetavasti võimalikult ruttu sõnades: "Me tulime ülikooli endast vanematelt habemega või prillidega meestelt ja naistelt maailma tarkusi õppima, mitte infantiilseid rumalusi kuulama! Me ei ole enam 12, me ei taha maailma ja oma ühiskonda paremaks kohaks tehes ja vägisi päästes ning sallides ära hävitada, vaid õppida uusi ja vanu päris asju! Minu ja meie mälu ja tulevik ei ole teie teha ega ka pesta, vaid meie enda oma!"