Maksim Iljin: Narva-Jõesuu muulist, ohtudest ja lubadustest

Narva-Jõesuu muul on Euroopa Liidu üks idapoolsemaid piirirajatisi, mis praeguste varemete näol ei sümboliseeri küll erilist usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust, kirjutab Maksim Iljin.
Idapiirilt, Narvast või Narva-Jõesuust, ei kostu hääled Tallinnasse just ülemäära tihti. Reeglina vaid siis, kui midagi ei ole päris nii, nagu keskvalitsus on plaaninud, kerkivad kahtlused kohalike inimeste lojaalsuses või on idapiiril toimumas midagi kahtlast.
Meie piirkonna inimeste argipäevastest muredest või rõõmudest eriti juttu ei tehta, ehk vaid siis, kui mõni minister külas käib ja kohalikud inimesed ning nende esindajad kiirelt ära kuulab. Kahjuks ei mahu need mured ega ka rõõmud nende auto pagasiruumi, mistõttu jääme nendega ikka omapead. Ega väga ei kurdagi, aga mõnes teemas tahaks pealinna poolt rohkem osavõtlikkust.
Narva-Jõesuu linnapeana toon esile meie linna ja üldse kogu regiooni ühe olulisema eesmärgi: Narva-Jõesuu muuli valmimise lähiaastatel. Meie linn võttis selle eesmärgi juba eelmisel aastakümnel. Siis saime siseministeeriumist ka projekteerimistoetust ja viisime ellu kõik ettevalmistavad tegevused. Nii tekkis meil korralik projekt, kujunes hind ja kõige selle peale väljastati ka ehitusluba.
Linn on korralikult planeeritud eelarve käigus suutnud omafinantseeringuna leida miljon eurot. Kui veel neli-viis aastat tagasi oli isegi kohati lootust saada täiendavat raha Euroopa Liidu Eesti-Vene piiriülese programmi raames, siis konsensust toona teise poolega ei leitud.
Mis pistmist on Venemaal Narva-Jõesuu muuliga? Muuli puudumisel on Narva jõe Venemaa poolne jõesäng laevatatav, aga meie poolne on liivast ummistatud. Paraku on see vastaspoolele lausa kasulik. Peale Venemaa täiemahulise sõjalise agressiooni algust Ukraina vastu ei tahaks muidugi isegi halvimas unenäos näha, et oleksime teise kaldaga koos midagi ehitama hakanud.
Enne viimaseid riigikogu valimisi käis Narva-Jõesuus olukorraga tutvumas ministrid, poliitikud ja erakondade delegatsioonid, kes pea kõik lubasid probleemi võtta südameasjana "oma tiiva alla".
Paraku haihtusid kõik need lubadused kohe peale valimisi ja nüüd oleme taas meie idapiiri ühe olulise rajatisega regioonis omapäi. Just regioonis, sest oleme mitme vallaga koostöös võtnud eesmärgiks seljad kokku panna ja meile kõigile eraldatud regionaalsetest toetusrahadest panustada ühiselt kolm miljonit eurot muuli valmimisse. Koos Narva-Jõesuu linna varasema omafinantseeringuna teeb see kokku neli miljonit eurot.
Ainuüksi valdadega ühiselt kokku lepitu näitab selle objekti regionaalset tähtsust, kuid tahan rõhutada, et muuli tähtsus on kaugelt laiaulatuslikum, kui pelgalt regiooni rajatis.

Narva-Jõesuu muulil on kõik tunnused, et olla riiklikult oluline objekt, kuna sellest sõltuvad mitmed üleriiklikud tegurid. Esiteks keskkonnaalane mõõde, millele on tähelepanu juhtinud mitmed valdkonna spetsialistid eesotsas Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomerega. Igal aastal uhab vesi ühe Eesti pikima liivaranna kallastelt minema sadu tuhandeid tonne liiva. Osa sellest ummistab Eestimaa poolset Narva jõe sängi, osa liigub tasuta ehitusmaterjalina Venemaale.
Kõige kurvem on see, et Narva-Jõesuu liivarand laguneb iga aasta meetreid ja meetreid ning üsna pea hakkab seetõttu tõsiselt ohustama ka kaldaäärset kinnisvara. Muuli varemed on nagu hüljatud vahipost, mis peale järjekordset maru ja ebasoodsat tormisuunda võib kaduda olematusse ja siis ei ole Narva-Jõesuu rannaliival enam mingisuguseid takistusi. Siis kahjuks ei ole ranna päästmiskulud enam võrreldavad ka praeguse investeerimisvajadusega.
Liiva kandumine rannast Narva jõe Eesti-poolsesse sängi on kaasa toonud ka selle, et teatud aegadel võib selle sügavus olla vaid meetri jagu. See ohustab omakorda meie julgeolekut ja turvalisust. Politsei ja piirivalve alused, mis eelmisel aastal kaitseväele üle anti, ei saa jõe suudmesse siseneda. Samal ajal paarutavad Venemaa samasugused alused rahulikult nende territoriaalvetes edasi. Meil ei jää siinpool muud üle, kui neid oma kaldalt lihtsalt jälgida.
Olgu öeldud, et veel mõnikümmend aastat tagasi teenindas Narva-Jõesuu sadam ka kalalaevu, mis nüüd on sunnitud Toila sadamasse kulgema ja selle kaudu ka majandama. Seetõttu kannatab omakorda meie kohalik majanduselu ja tööhõive.
Kõige mainitu kõrval ei saa alahinnata asja esteetilist ja ka poliitilist poolt. Narva-Jõesuu muul on Euroopa Liidu üks idapoolsemaid piirirajatisi, mis praeguste varemete näol ei sümboliseeri küll erilist usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust. Muuli varemed näevad välja kui rusuhunnik, mis sümboliseerib siiani nõukogude aja trööstitut käegalöömise mentaliteeti ja peremehetust. Ometi peaks muul peegeldama Euroopa ühtekuuluvustunnet.
Minu üleskutse meie valitsusele on lihtne ja arusaadav. Meie oleme teinud kõik, mis kohapeal on võimalik teha. Oleme leidnud omafinantseeringu, leidnud konsensuse teiste regiooni omavalitsustega ehk pannud kokku neli miljonit eurot, seljatanud bürokraatia. Vaja on viimast kolme miljonit eurot. Enne viimatisi valimisi peeti nimetatud summat peenrahaks, et regiooni häbiplekk edulooks ümber kujundada. Teeme siis ära, kolleegid keskvalitsusest.
Toimetaja: Kaupo Meiel