"Kallase nimi on EL-i järgmise välispoliitikajuhina laialt levinud, kuid see sõltub teiste Euroopa tippametikohtade tasakaalust," tõdes väljaanne Politico eelmisel nädalal, kui andis riikide kaupa ülevaate võimalikest pretendentidest. Kallast mainis nii EL-i välispoliitikajuhi kui ka kaitsevoliniku kandidaadina samuti väljaanne EurActiv, kuid see lisas samas, et Lääne-Euroopa riigid võivad Eestit pidada liiga Vene-vastaseks, et selle valitsusjuhti nii olulisele ametikohale lubada.

Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja koha huvilisena mainis Politico ka Leedu praegust välisministrit Gabrielius Landsbergist.

Euroopa Komisjonis loodava kaitsevoliniku portfelli saamisel on Politico andmeil selge esinumber Poola välisminister Radoslaw Sikorski. Sama koha huvilistena toob aga Politico välja veel ka Tšehhi poliitiku Danuše Nerudová, europarlamendi soomlasest saadiku Henna Virkkuneni ja kreeklasest praeguse Euroopa Komisjoni asepresidendi Margaritis Schinase nimed.  

Kui kõik eelnimetatud kuuluvad oma koduriigis erakondadesse, mis on Euroopa Rahvapartei (EPP) poliitperekonna liikmed, siis Kallase Reformierakond on Euroopa liberaalide ühenduse ALDE liige.

Oluline ka parteide tasakaal

Parteidevahelise tasakaalu otsimine ongi teine mõõde, millega Euroopa Liidu nelja senise peamise juhtkoha – Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi presidendi, Euroopa Ülemkogu alalise eesistuja ning EL-i välispoliitikajuhi – täitmisel peab arvestama. Lõppeval ametiajal täitsid komisjoni ja parlamendi juhi kohuseid EPP poliitikud (vastavalt Ursula von der Leyen ja Roberta Metsola), ülemkogu juhtis liberaal Charles Michel ja välispoliitikat koordineeris sotsialist Josep Borrell.

Kuna Euroopa Parlamendis, mille heakskiitu on vaja komisjoni presidendi ja hiljem ka kogu komisjoni koosseisu heaks kiitmiseks, saab suurima arvu kohti EPP, saab see endale neljast juhtkohast kaks ning ülejäänud jaotatakse eeldatavalt teise suurusega fraktsiooni – sotsiaaldemokraatide – ning kolmanda – liberaalide – vahel. Siiani on EPP, sotsialistide ja liberaalide fraktsioonid kolme peale saanud europarlamendis enamuse ning see on taganud ka komisjoni heakskiidu, kuigi viimati, 2019. aastal läks see üsna napilt.

Kui juba kuid on arvatud, et von der Leyen jätkab kindlalt komisjoni eesotsas ning vähemalt pooleks ametiajaks jääb paika ka Metsola, siis viimasel ajal on Euroopa meediasse lekkinud viited selle kohta, et EL-i üks mõjukamaid poliitikuid, Prantsuse president, liberaal Emmanuel Macron, sooviks komisjoni järgmise presidendina näha hoopis Itaalia endist peaministrit, eurokriisi ajal Euroopa Keskpanka tüürinud Mario Draghit. Sellest eelmisel nädalal kirjutanud Politico selgitas, et Macron näeb Draghis liitlast leebema eelarvepoliitika ajamisel, kui seda toetaks sakslane von der Leyen.  

Draghi ülesseadmise muudab aga keerulisemaks see, et ta pole ennast sidunud ühegi poliitilise perekonnaga ning lisaks ei saa teda esitada Pariis, vaid seda peab tegema Itaalia peaminister Giorgia Meloni, kes aga on aga Itaalia Vendade Partei liider, mis kuulub Euroopas paremradikaalseid parteisid ühendavasse Euroopa Konservatiivide ja Reformistide (ECR) fraktsiooni. Kuna itaallase määramine Euroopa Liidu kõige mõjukamale positsioonile oleks kasulik ka Itaaliale endale, ei peaks Meloni siiski olema vastu Draghi esitamisele, märkis Politico.

Von der Leyeni kõrvaletõrjumine pole kindlasti kasulik Kallasele, kellel teadaolevalt on viimased viis aastat eurokomisjoni tugeval Ukraina toetamise kursil juhtinud Saksa endise kaitseministriga väga head suhted.

Paremäärmuslased tekitavad turbulentsi

Euroopa paremäärmuslike parteide roll EL-is järgmisel viieaastasel perioodil on aga omaette suur ebamäärasus. Prognoosid näitavad nende esindatuse kasvu järgmises europarlamendi koosseisus ning see on sundinud ka von der Leyenit sellega arvestama.

Suurt tähelepanu ja ka osaliselt kriitikat pälvis von der Leyeni hiljutine lubadus teha uue parlamendi koosseisus koostööd ECR-i fraktsiooniga, mida peetakse leebemaks paremradikaalide fraktsiooniks kui teine paremradikaalne fraktsioon Identiteet ja Demokraatia (ID), mille liige on näiteks ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE).

Von der Leyeni sammule on kõige valulikumalt reageerinud vasakpoolsed, kes näevad selles kaldumist paremale ning hoiatanud, et ei nõustu mitme enda jaoks olulise poliitika – näiteks kliimapoliitika – revideerimisega. Sellest kirjutas viimati Politico esmaspäeval, mis tõi välja sotsialistide esitatud ultimaatumi von der Leyenile. Vasaktsentristide positsiooni rõhutas eelmisel nädalal ka Eestist valitud sotsiaaldemokraadist eurosaadik Marina Kaljurand, kes rõhutas ERR-i veebisaates, et nende fraktsiooni jaoks on rohepöörde jätkumine oluline.

Esmaspäeval tuli ka teade, kuidas Prantsusmaa paremäärmuslaste liider Marine Le Pen (kelle partei kuulub ID fraktsiooni) kutsus Itaalia peaministrit Melonit europarlamendis koostööle ning moodustama ECR-i ja ID liitumisega seal suuruselt teine fraktsioon. Milline mõju oleks sellisel käigul kogu Euroopa Liidu järgmise perioodi juhtkohtade ja kursi määramisele, on väga keeruline ennustada.

Seega on nüüd lisaks riikidevahelise tasakaalu, ida- ja läänepoolsete, lõuna- ja põhjapoolsete liikmesmaade balansi saavutamisele muutunud oluliselt komplitseeritumaks ka parteiline dimensioon, mis võib muuta juhtkohtade jaotuse veelgi enamate muutujatega võrrandi lahendamiseks.

Euroopa Parlamendi valimised lõppevad 9. juunil ning Euroopa Liidu liidrid kogunevad valimistulemusi ning sellest lähtuvalt EL-i juhtkohtade täitmist esmalt arutama 17. juunil peetaval mitteametlikul tippkohtumisel. Juuni keskpaiga kohtumist peetakse 27.–28. juunil toimuva ametliku Euroopa Ülemkogu ettevalmistuseks. Ülemkogul peaks liidrid kinnitama oma otsuse, kellest saab järgmise perioodi Euroopa Komisjoni president, Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja, Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Parlamendi president. Neist ainult ülemkogu president ei vaja europarlamendi heakskiitu.