Mai lõpus Kopenhaagenis peetud maailma uudismeedia kongressi läbis punase niidina juba teist aastat tehisintellekt, mis võeti jutuks vist küll igal arutelul ja ettekandel.

Kes peaks aitama ajakirjanikel intervjuu salvestust maha kirjutada? Tehisintellekt. Kes peaks aitama pealkirju välja mõelda? Tehisintellekt. Kes peaks üles leidma vigased sõnad? Tehisintellekt. Kes peaks aitama ajakirjanikul ära tunda, kui talle üritatakse sokutada ehtsa salvestise pähe tehisintellekti võltsingut? Ikka tehisintellekt.

Paljudes kohtades võib suurtest keelemudelitest, masinõppest ja muust säärasest, mida me laiemalt tehisintellektiks nimetame, olla vägagi suur kasu. Peamine, et jääb jõusse põhimõte, et iga sisuloome otsuse vaatab üle inimene. Masin ei vastuta kunagi. Alati inimene.

Ajakirjandusväljaanded kasutasid tehisintellekti või midagi sellelaadset juba mõni aeg enne ChatGPT suure keelemudeli välja tulekut. Robotid täitsid lihtsamates tekstides, näiteks spordi- või majandustulemustest rääkivates uudistes, lüngad sobivate andmetega, saatsid välja uudiskirju ja kohendasid veebiportaalide esikülge vastavalt sellele, millist sisu konkreetne lugeja eelistanud oli või mis parajasti suurt populaarsust kogus.

Generatiivne tehisintellekt, mis suudab üsna inimloodu sarnase teksti, pildi või video sekundite jooksul valmis visata, tõi aga mängu väga suure muutuse ja nüüd otsitakse üha uusi mooduseid, kuidas seda kasutada.

Maailma meediamajadel on loova masinaru kasutamiseks väga erinevaid lähenemisi. Rootsi Aftonbladet võttis OpenAI ChatGPT kiiresti kasutusele, et panna näiteks Gustav I juturobotina lugejate ajalooküsimustele vastama. Taani JP/Politikens Media Group hakkas aga algusest peale looma oma isiklikku uue aja deus ex machinat, sest vaid nii võib firma kindel olla, mis selle musta kasti sees toimub ja ega sealt andmeid kaotsi lähe.

Hoolimata sellest, et tehisintellektist on viimase paari aasta jooksul lõpmatult palju räägitud, ei tea tegelikult veel keegi, mida ta endaga täpselt kaasa toob. Heaks abivahendiks saamise kõrval on tal aga ka kindlasti olemas tumedam pool, küsimus on ainult, kui suur ja kui tume see on.

ÜRO asesekretär Melissa Flemming tõdes kongressil, et sotsiaalmeedia tõttu on globaalne infokeskkond juba praegu ülimürgine, ning tehisintellekt võib seda veel hoomamatult hullemaks teha. Robotite abil on näiteks väga lihtne kraapida ajakirjandusväljaannetest infot, sõnasta see ümber ning pärast mõningate sobivate pool- või täisvalede lisamist kontrollimatult levitada.

Reutersi ajakirjandusuuringute instituudi andmetel saab 30 protsenti auditooriumist oma uudised või selle, mida nad uudisteks peavad, ainult sotsiaalmeediast. Samal ajal suruvad ühismeedia algoritmid alla mitte ainult ajakirjandusväljaannete, vaid isegi ÜRO linke, nii et igaüks võib ise arvata, kuivõrd seal tõde tõusta ja vale vajuda saab. Sellest hoolimata ei suuda enamik riike, nende hulgas Eesti, sotsiaalmeediahiiglastelt isegi makse kätte saada.

Samal ajal areneb tehnoloogia nii tehisintellekti osas kui ka muudes valdkondades kiiremini kui kulutuli põuakuival heinamaal. Kui varem pidid vanemad otsustama, millal ja kui kauaks lapsi nutimaailma lubada, siis edaspidi tuleb meil endil üha sagedamini vastata küsimusele, kui palju ja millist tehnoloogiat me enda ellu lubame.

Uuringu järgi ei kavatse 20 protsenti ajakirjanikest tehisaru abi üldse kasutada. Infotööstuse inimeste jaoks pole täielik tsölibaat enamasti kuigi mõistlik valik. Ehk nagu ütles endine Washington Posti ja Poston Globe'i juht Marty Baron, keda paljud teavad filmi "Spotlight" kangelasena: "Meie tööstus läbib murrangut nii töökorralduses kui lugude rääkimise viisides. Meile ei meeldi see, aga auditooriumile meeldib."

Paljud inimesed kasutavad tehisaru juba praegu igapäevaselt, ilma et isegi sellest aru saaksime. Automaatkorrektuur, mis mitte ainult ei jooni vigaseid sõnu punasega alla, vaid pakub ka paremaid sõnastusvariante, on selles vallas hea näide. See teeb meie elu lihtsamaks ja enamikule inimestest ei tule pähegi, et peaks selle välja lülitama.

Aga kas te laseksite panna oma pähe kiibi, mida näiteks Elon Muskile kuuluv Neuralink arendab, et ühendada oma aju internetiga? Lõviosa inimestest ajaks selline mõtegi õudusest võdisema, kui see tehnoloogia tõesti ellu rakendub. Ent kui te töötate ajugümnastikat nõudval tiheda konkurentsiga alal ja mõni võistleja kiibi kasutusele võtab, võib see panna teidki ümber otsustama.

Mõelge näiteks eelisele, mille saaks poliitik, kes võib debatisaates oma väidete kinnituseks või konkurentide omade ümber lükkamiseks vähimagi vaevata andmebaasidest statistikat välja kaevata. Või arstile, kes sümptomeid kontrollides neid kõigi maailma veebis leiduvate haiguslugudega võrdleb. Või müügimehele, kes ei pea kunagi enam kliendile ütlema: "See on hea väga hea küsimus, väga hea küsimus! Ega ma ka täpselt ei tea...."

Võib-olla ei olegi hirm selle ees, et keegi teie ajju sisse saab häkkida, ühel hetkel enam nii hirmutav, kui võistlejatele alla jäämine.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.