Humanitaarias ei ole müüdid pelgalt pärimuslikud lood, mis mingisuguse nähtuse algupära selgitavad. Prantsuse semiootik Roland Barthes nimetas kaasaegsete toodetega seotud müütilisi konnotatsioone mütoloogiateks. Tegemist on toodet või teenust sageli selle omanikule kasulikus valguses näitavate analoogiate, metafooride ning tähenduste kogumiga.

Eryk Salvaggio kaardistas hiljuti generatiivse tehisintellektiga seotud müüte (või mütoloogiaid) meedias ning turunduses. Näiteks õppimise müüt väidab, et nagu inimesedki nii õpivad ka suured keelemudelid treeningandmetest. Ta peab sellist võrdlust eksitavaks, sest erinevalt õpilastest ei eksisteeri keelemudelid enne treenimist ning neil puudub autonoomia õpitut tagasi lükata või kritiseerida.

Salvaggio sõnul oleks siin täpsem rääkida õppimisest metafoorses tähenduses: nagu mimikrit kasutavad liblikad "õpivad" evolutsiooni käigus tiibadel teatud mustreid genereerima nii "õpivad" keelemudelid treeningandmetes teatud mustreid tuvastama. Tulemuseks on teatud tüüpi kohastumus, mida ei tohiks aga segamini ajada haritusega.

Vastu saaks väita, et Salvaggio arusaam õppimisest on liialt inimkeskne; laiendatud tähenduses saab õppimiseks ning intelligentsuseks nimetada ka käitumismustreid, mis ei tulene inimestele iseloomulikest tunnetuslikest protsessidest.

Suuri keelemudeleid arendavad ja neil põhinevaid teenuseid turundavad ettevõtted kasutavad õppimise müüti, et õigustada autorikaitse all olevate andmete loata kasutamist mudelite treenimiseks.

Näiteks oma vastustes erinevatele kohtuhagidele on OpenAI korduvalt apelleerinud õiglase kasutuse (fair use) doktriinile väites, et nende mudelid ei kopeeri autorikaitse all olevaid andmeid, vaid õpivad neis esinevaid mustreid tuvastama, et kasutajatele uusi, produktiivsust kasvatavaid tööriistu pakkuda. Generatiivse tehisintellekti entusiastide sotsiaalmeedia postitustes võib samuti kohata väiteid, et keele mudelid "õpivad" või "ammutavad inspiratsiooni" nagu inimesedki.

Tehniliselt on õige, et keelemudelid ei talleta treeningandmeid, vaid neis tuvastatud statistilisi mustreid. Salvaggio hinnangul on õppimise müüt sellest hoolimata kahjulik, sest pisendab nii treeningandmete ning nende loojate töö väärtust kui ka andmete treenimiseks kasutamisega seotud moraalseid ja õiguslikke probleeme.

Produktiivsuse müüt seostab generatiivse tehisintellekti aja säästmisega, kirjutab Salvaggio, lubades automatiseerimise kaudu anda kasutajatele rohkem aega teisteks tegevusteks. See müüt oli esiplaanil Google'i ebaõnnestunud Gemini reklaamis, milles isa vabastas ennast keelemudeli abil tütrega koos kirja kirjutamise "vaevast". Selle müüdi kohaselt on kirjutamise eesmärgiks "lehe täitmine, mitte mõtteprotsess, mida täiskirjutatud leht kujutab."

Salvaggio eirab fakti, et arvestatav osa kaasaegsest tasustatud kirjatööst ei hõlma sisukaid ega sageli kirjutajale huvitavaid mõtteprotsesse. Näiteks veebilehe sisu otsingumootoritele optimeerimine, mis nõuab tekstides selliste märksõnade kasutamist, mis parandaksid veebilehe kohta otsingutulemustes. Säärase kirjatöö automatiseerimine võib tõepoolest aega säästa, kuigi sageli töökohtade vähenemise hinnaga.

Siiski on Salvaggiol õigus, et produktiivsuse müüt lükkab tahaplaanile sisulised küsimused selle kohta, miks me mingisugust tööd teeme ning mis on selle väärtus. Seeläbi võib järk-järgult kasutajate seadmetesse koliv generatiivne tehisintellekt süvendada meie ühiskonnas ja kultuuris kahetsusväärseid ning potentsiaalselt kahjulikke trende.

Lõuna-Korea päritolu saksa filosoof Byung-Chul Han on neid muutusi kirjeldanud oma 2015. aastal ilmunud raamatus "Läbipõlemise ühiskond" (The Burnout Society). Neoliberaalsed ühiskonnad väärtustavad individuaalset vabadust ja taotlevad lõputut majanduskasvu konkurentsi, pideva kulude optimeerimise ning produktiivsuse suurendamise kaudu. Han leiab, et need väärtused on hakanud kujundama ka kaasaegsete inimeste minapilti.

Tema sõnul hakkavad inimesed saavutustele orienteeritud keskkonnas ennast ja oma elu üha enam projektidena käsitama, mille realiseerimiseks nad peavad iseendid pidevalt parendama. Selline lõputu võidujooks iseendaga viib lõpuks läbipõlemiseni, sest individuaalset vastutust rõhutavas kultuuriruumis pöörduvad ühel hetkel saavutamiseks liiga kurnatud inimese pettumus ja viha tema enda vastu. Selline olukord on küll indiviididele kahjulik, aga majanduslikult kasulik, leiab Han, sest ennast ekspluateerivad töötajad on mõisniku või vabrikandi sunnile allutatutest produktiivsemad.

Taolises kultuurikontekstis sõltub generatiivse tehisintellekti mõju kasutajatele selle implementeerimise viisidest konkreetsetes kasutuskontekstides. Kui seda kasutatakse viisil, mis soosib paremat töö ja eraelu tasakaalu, siis võib mõju olla positiivne. Kui seda kasutatakse aga selleks, et vähema hulga töötajatega veel rohkem ära teha või viisil, mis tekitab sisutut tööd juurde, siis võib generatiivne tehisintellekt hoopis süvendada Byung-Chul Hani täheldatud negatiivseid trende.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.