Meie hariduse tase on rahvusvahelises võrdluses tipus. Suur kummardus meie õpetajatele, kellest paljud on teenitud pensionile suundumas. Üldhariduskoolide ja kutsekoolide õpetajatest iga neljas ja ülikooli õppejõududest iga viies on 60-aastane või vanem.

Kui Tallinna ja Tartu koolides on lapsi nii palju, et nad ei mahu enam klassiruumi ära, siis õpetajaid tuleb nendesse klassiruumidesse tikutulega otsida. Oleme seisus, kus suuname järjest enam ressursse õpetajakoolitusse, kuid koolis nad kaua ei püsi. Ei püsi ka kogenud õpetajad. Miks me sellisesse seisu jõudnud oleme?

Ülekoormatud klassiruum vajab lahutamistehet

Tipus olemisel on ka oma kitsaskoht. "Tubli tüdruku" või "tubli poisina" viib haridussüsteem end stressiseisundisse, kus eksimisele ja kukkumisele ei ole kohta. Korraga tuleb joosta igasse suunda, hüpata võimalikult kõrgele ja kõike seda nii kiiresti kui võimalik. Meie ühiskond ja haridussüsteem on viimastel aastatel pidanud üle elama mitte ainult lugematu arvu kriise, vaid toimetama ka pidevas reformimise tuules.

Ühiskonnal on samuti oma vastutus, sest haridus on valdkond, mille kohta on igal inimesel oma arvamus. Lapsevanemad teavad, millist õpetajat nende laps väärib. Ametiasutused viimistlevad juhendeid selle kohta, mida ja kuidas peab õpetaja õpetama. (Ühis)meedias teatakse, kui palju ja mille eest õpetaja peaks palka saama. Tööandjad samal ajal imestavad, kuhu kaovad spetsialistid, kui neid justkui riigi poolt rohkelt koolitatakse. Ja kõige selle keskel on õpilane, kes püüab mõista, miks ta koolis istub, milleks, kelle jaoks ja kuidas see kõik seostub praegu maailmas toimuvaga.

Võib üsna julgelt väita, et meie haridussüsteem on ootuste üleküllusest kurnatud ja väärib tervislikku lahutamistehet. Kuidas seda lahutamistehet teha oludes, kus kõik tundub justkui oluline?

Muutuva ühiskonna ootused ei mahu klassiruumi ära

Seega, varasem klassiruum tõi meid siia, ent ei vii enam edasi, sest maailm on muutunud. Oleme jõudnud punkti, kus peaksime astuma kohe mitu sammu tagasi, sisse hingama ja küsima, kas kõik on võrdselt oluline.

Nüüd jõuamegi teise põhjuseni: praegune klassiruum on homne ühiskond. Kui me nüüd ei küsi, miks haridus on oluline, siis ei suuda me ka vastata küsimusele, millist haridust vajab tuleviku Eesti. Millist klassiruumi meie tuleviku ühiskond vajab?

Eesti inimarengu aruanne 2026 koondab väga laia spektrit teadlasi ja praktikuid erinevatelt elualadelt, kes kõik panustavad diskussiooni teemal, miks haridus on oluline ja milleks me täna õigupoolest valmistuma peame? Näiteks, kuidas kujundab klassiruum valimisi või ka e-riigist osasaamist? Kuivõrd aitab klassiruum vastu minna tuleviku tööturule, kus suur osa ameteid võivad kaduda ning inimesed peavad olema valmis pidevaks ümberõppeks. Õpetajad valmistavad noori ette tuleviku ametiteks ja töörollideks, mida veel ei eksisteerigi.

Kas üldharidussüsteem suudab säilitada meie õpihuvi, mis on hariduse suurim ja peamine eesmärk? Ka täiskasvanueas, kui õpetaja enam ei õpeta ja igaüks ise vastutab oma arengu eest.

Kuivõrd suudame rahustada maha omavahel konfliktis olevad ootused – ühelt eeldab poolt tulevik tipptasemel digioskusi, teiselt poolt on lapsed (ja täiskasvanudki) juba digisõltuvuses? Vajame üheaegselt digihüpet ja digivõõrutust. Veel enam, me ei peaks praegu muretsema ChatGPT pärast, vaid pigem mõtlema, mis on need üle-ülejärgmised ChatGPT-d ehk tehnoloogilised murrangud, mida me ei oska isegi veel ette kujutada. Ja lõpuks, kusagile kõige selle vahele peaks mahtuma ka kestliku mõtteviisi ja käitumise edendamine läbi hariduse. Kas meie klassiruumis on ka selle jaoks ruumi?

Kuidas tagada kõigile ühtviisi hea klassiruum üle Eesti?

Viimane ja kõige olulisem küsimus on, kuidas aidata riskilapsi tänases klassiruumis, et ka nendel oleks tulevik.

Värske PISA uuring ja Arenguseire Keskuse analüüsid kinnitasid, et Eestis on heale haridusele ligipääs järjest enam sõltumas lapsevanemate sotsiaalmajanduslikust taustast. Üle Eesti, sh Tallinnas on koole, kus perede keskmine brutosissetulek on napilt tuhat eurot kuus, sealjuures 20-50 protsenti sellest sissetulekust võib tulla erinevatest toetustest.

Tsiteerin ühte suure südamega noort õpetajat, kellega vestlesin aasta tagasi: "Vanemad on lihtsalt kirjas lapsevanematena… mõne lapse jaoks oledki ainuke täiskasvanu tema elus." Üks õpetaja võib nii mõnegi lapse elu muuta.

Milliseks peame kujundama klassiruumi Tallinna magalarajooni suurkoolis ja väikeses maakoolis, et igal Eestil lapsel, sõltumata tema kodusest keelest või lapsevanema rahakoti paksusest oleks tulevik, mis meie ühiskonna inimarengut tervikuna parandaks?

See on teemadering, millega värskelt moodustatud Eesti inimarengu aruande meeskond hakkab järgneva kahe aasta jooksul tegelema. Peamine küsimus aga on, et kuidas haridus ühiskonnast vastu peegeldub ja kuidas kujundada tulevikukindel klassiruum nii nendele, kes alles lapsed, kui ka nendele, kes juba kõrgemas eas peavad tööturul ellu jäämiseks taas ümberõppe korras klassiruumi suunduma.