Suve kuumadel päevadel käis läbi üks uudis, mis kadus kiiresti ärevate poliitiliste sündmuste varju. Selleks oli teadaanne, et Eesti paikneb internetikiirust mõõtva veebilehe speedtest.neti lairiba edetabelis 67. kohal, jäädes tahapoole ka Venemaast, Vietnamist ja Moldovast.

See tähendab, et oleme oma sidevõimekuselt ikka päris magedas seisus, kuigi alles hiljuti võis näiteks haridus- ja teadusministeeriumi rahastusotsuste alt leida teate, et Eesti toetas üle poole miljoni euroga "Moldova hariduse digipööret". Projekti eesmärk on "aidata kaasa Moldova hariduse kättesaadavusele ning kvaliteedi parendamisele digitaalse võimekuse arendamise kaudu".

Meie edetabelikohta vaadates võiks küll küsida, kas ei peaks olema vastupidi ja kellelgi tasuks hoopis meile appi tulla?

Ausalt öeldes muudab pidev "neti järele ootamine" elu ikka tülikaks küll. Üks asi on meelelahutusse puutuv – näiteks hanguv pilt ekraanil mõne sarja vaatamise ajal –, aga tänapäeval on väga paljudel inimestel ka töö tegemine internetist otseselt sõltuv. Õieti, nagu nägime kevadel toimunud e-eksamite puhul, võib ilmetust sõnapaarist "sideteenuse võimekus" saada inimeste elus lausa otsustava tähtsusega küsimus.

Eestis kasutab internetti igapäevaselt vähemalt 75 protsenti elanikkonnast, kuid lisaks kasutavad seda suuremahulisena ju ka erinevad riigi ja erasektori asutused. Meenub, kui oluliseks osutus Ukrainale sõja alguses taastatud internetivõimekus, kui sidevõrgud venelaste poolt kahjustatud said.

Kuna Eestis on julgeolek viimastel aastatel probleem number üks, siis on lausa üllatav see vähene tähelepanu, mis niivõrd elutähtsale uudisele, nagu seda on sidevõrkude nadi seis, osaks sai.

Küsimus ei ole ainult küberrünnakus, mis võib riigiasutusi tabada. Küsimus on ju laiemalt elanikkonna hakkama saamises, kui kriisiolukorras on kõik võrgud, mis praegugi korralikult ei tööta, ühtäkki tohutu koormuse all. Kuidas jõuab tähtis teade kodanikuni hanguva telepildi, katkeva mobiiliühenduse või sahinasse hääbuva raadiosignaali kaudu?

Võin rääkida pisut oma kogemusest. Vahetasin mõnda aega tagasi mobiilioperaatorit, sest kõnede tegemine mobiiliga – aga teisi telefone ju enam ei kasutata – muutus talumatult raskeks. Pidevalt ei valinud number välja, kõnede ajal muutus teine inimene minule või mina teisel pool toru olijale mingiks katkendlikke silpe väljastavaks robotiks. Kõned katkesid omatahtsi jne.

Vahetamisest oli kasu, olukord läks mõnevõrra paremaks. Kuniks tulin oma maakoju Lääne-Eestis. Siin kandis elades tundub jälle, et olen tagasi üheksakümnendates, mil selleks, et mobiiliga rääkida ja mobiilset netti kasutada, tuleb "levisse sõita". Sealjuures on mu mobiilsel ruuteril ja telefonil erinev operaator, aga korralikult ei toimi kumbki.

Kõikidest toredatest äpiarendustest ja muudest e-hüpetest ei ole mingit kasu, kui puudub kõige elementaarsem, st sidevõrgustike endi korralik toimimine.

Igal juhul kinnitas uudis meie paiknemisest netivõrkude mudaliigas seda, mida elu oli juba niigi tõestanud: Eestis on sideteenustega asi kehvapoolne.

Ja selle hinnangu võib laiendada ka metafoorsele tasandile. Olgu meenutatud üks Lennart Meri ütlus, mis sidevõrkude teemat avardab. See kõlab nii: "Mida kiirem areng, seda tähtsam on side minevikuga".

Eestis on sidemetega kehvasti. Perekondlikud sidemed purunevad, sõprade vahelised sidemed nõrgenevad, side ajalooga muutub aina hapramaks, seoste loomise võime väheneb, kommunikatsioon rahva ja võimulolijate vahel on niikuinii peaaegu katkenud… omal moel peegeldab tehnoloogiliste sidevõrgustike olukord ka meie mentaalsete sidemete seisu.

Mõlemaga tuleks midagi kiiremas korras ette võtta.

Jääb üle loota, et kehvadele sideoludele vaatamata seegi mõte kuhugi kohale jõuab.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.