Põhjuse olümpiamängude avatseremooniatest kirjutada andis muidugi reedene Pariisi mängude pidu, mille järel küsisin, et kas see nüüd oli kõigi aegade võimsaim. Subjektiivne vastus on, et ilmselt küll.

Võrdlusmaterjali jagub, sest olen näinud kokku 26 olümpiamängude suve- kui talimängude avatseremooniat, seda nii staadionil, proovidel kui ka teles.

Teeme kohe ühe asja selgeks. Suveolümpiamängude avatseremoonia on meie väikese planeedi selgelt suurim show. Spordirahva kogunemine võistlusteks lihtsalt annab võimaluse oma maad, rahvast ja kultuuri maailmale tutvustada. Ja mida aeg edasi, seda suuremaid ponnistusi korraldavad linnad, sisuliselt siiski riigid, teevad.

Avamistel on oma reeglid. Säilitada tuleb põhistruktuur ehk tähtsad rituaalid nagu lipu heiskamine, tule süütamine, olümpiavanded ja võimalus kõikidel sportlastel osaleda. Muu on vaba fantaasia.

Prantslased lasid mõtetel eriti vabalt lennata. Esmakordselt viidi tseremoonia staadionilt välja, Seine'i jõele. Jõematk paatidel andis võimaluse paljudeks tipptasemel etendusteks. Kokku tuli välja kultuuri, ajaloo, innovatsiooni ja professionaalsuse suurteos.

Ma proovisin meenutada, et mis paljudest nähtud tseremooniatest tipphetkedena meelde on jäänud. Mõned neist olid ammu ja noorematele ehk tundmatud. Aga siin minu variant.

Erakordselt võimsalt mõjus 1984. aastal Los Angelese olümpiamängudel klaveritel esitatud George Gershwini "Rhapsody in blue.". Väga uhke oli.

1992. aasta Barcelona olümpiamängud on paljudele siiani meeles oma imelise muusika poolest. Praeguseni ehk tuntuim olümpiamängude laul esitati küll lõpetamisel. See on Andrew Lloyd Webberi "Amigos para siempre" ehk "Sõbrad igavesti", mida laulsid Sarah Brightman ja José Carreras. Olin staadionil ja mäletan, et kui see laul kõlas, siis oli kohe selge, see jääb nüüd igavesti. Ja ta on igavesti. Nende mängude olümpiatule süütamine, kus põlev nool lasti vibust tuleurni, oli samuti midagi väga erilist.

2008. aastal Pekingis muidugi raha ega rahvast kokku ei hoitud ja mõlemat Hiinas on. Avatseremoonial osales esinejatena 15 000 inimest, kuid esimesena tuleb siiski meelde 2008 trummari sünkroonetendus.

London 2012 üllatas oma vaimuka huumoriga. Sir Rowan Atkinsoni, meil rohkem tuntud kui mister Bean, show orkestri liikmena jääb klassikasse. Ka kuninganna tulek staadionile koos James Bondiga oli väärt idee.

Atlanta 1996 jäi meelde oma lendavate trikimeeste ja muide, seal oli midagi sarnast ka Pariisiga. Mõlemal avatsetremoonial laulis Céline Dion. See kõik on mul aga meeles ähmaselt, sest paar tundi enne algust tehti olümpia telekeskusele pommiähvardus. Staadionile ma ei jõudnudki. Ka seda juhtub.

Väike lahe detail on meeles 1980. aasta Moskva olümpiamängude avatseremoonia ühest proovist. Pearežisöör Iossif Tumanov kamandas erinevaid sissemarsse. Ilusas rivis pidid sisse tulema ka julgeolekumehed. Neil läks aga samm sassi ja Tumanov karjus ruuporisse: "Mis kurat see on, seltsimehed kagebešnikud? Te olete maailma kõige udusem kamp!" Aastal 1980 oli sellist asja suurel staadionil väga värskendav kuulda. Vanemad inimesed saavad aru.

Minu kõrge hinnang Pariisi avatseremooniale ei kattu üldse Venemaa välisministeeriumi pressipealiku Marina Zahharova arvamusega, kes reedest show'd peab ebaõnnestumiseks iga liinis. Sama kuri oli ka duumapealik Vjatšeslav Volodin, kes nägi selles lääne moraalselt allakäiku. Arvaku pealegi.

Pariis tõstis nüüd lati Eiffeli torni kõrgusele. Järgmiste Los Angelese mängude avatseremoonia tegijatel võivad nüüd juuksed hallimaks minna küll. Aga ega valikut pole, sest kogu maailm vaatab ja alla jääda ei tohi. Oodata on jäänud neli aastat ja see pole tseremoonia ettevalmistamiseks üldse pikk aeg.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.