Reedel algasid Pariisi olümpiamängud, mille avatseremoonia lõi laineid ka väljaspool spordimaailma. Drag queen'ide lavastatud sketšis tunti korraga ära nii Jeesuse Püha õhtusöömaaeg kui ka Kreeka mütoloogiast tuntud viljakusjumala Dionysose hedonistlik pidu.

Igaüks näeb oma rikutuse tasemel, näeb seda, mida soovib ja milleks seisus kohustab. Ja toidulaud ning selle ümber toimuv on head indikaatorid. Just oma lauakaaslaste ja toiduvalikutega paljastame maailmas ringi liikudes enda kohta nii mõndagi.

Kohati on lausa raske mõista, kui kinni oma harjumustes on turistid selles, mida nad söövad või joovad – viidates neile, kes lähevad kindla peale välja ja ostavad võõral maal viibides turvatunde tekitamiseks ainult tuttava üleilmse (kiir)restoraniketi kohvi, pitsat, burksi või sušit.

Igal maal on aga olemas ka oma toiduklišeed, mis on oluline osa rahvuslikust identiteedist, riigist kui tootemargist. Kaukaasias on nendeks šašlõkk ja hatšapuri, Kesk-Aasias plov, Kreekas ja Bulgaarias moussaka.

Need kohalikust toorainest koosnevad ja oma laia leviku tõttu tihti ka regionaalsete autorlusvaidluste keskmes olevad road leiab menüüst kiiresti üles. Hüpe tundmatusse algab aga alles menüü järgmistel lehekülgedel, mida mõnikord ei ole vaevutudki inglise keelde tõlkima. Ja veel ootamatum on see, et ka Ida- ja Lõuna-Euroopa söögikohtadest leiab küllaga justkui Berliini või Amsterdami woke-mekade pärusmaale kuuluvat täistaimset toitu.

Nagu Lääne-Euroopa linnu, peetakse ka vegantoitu elitaarseks ja kalliks. Pilk supermarketite veganlettidele ja restoranide menüüdesse kinnitab seda Eestiski, mis asub, nagu meile mõelda meeldib, ida- ja läänemaailma määramatul vahealal.

Kaine mõistus teab kõrgkuumutatud mandlijooki kätte võttes, et tootmis-, töötlemis- ja transpordiprotsessid tõstavad pool- ja valmistoodete hinda nii nagu iga muu produktsiooni puhul. Aga puu- ja juurvilju leiba ja kuivaineid poodides vegankauba hulka ei loeta ning sama kehtib tihti ka restoranides. Tihti pole vaja pingutadagi, et asi oleks juhuslikult vegan.

Veganrestorane võib Eestis kahe käe sõrmedel üles lugeda ja tavatoiduga kohtades kipub veganvalik piirduma ühe-kahe roaga, jätkuvalt tuleb ette juba kümme aastat vana klassikat: kikerhernekarrit või lisandite kombinatsiooni.

Tegelikult on täistaimsed toidud maailmas vägagi levinud, ka neis kohtades, mille kogu kulinaarne turundus seisab erineval viisil valmistatud liha- ja kalaroogadel. Ajalooliselt on just liha olnud elitaarne toit, mille nautimist said endale lubada jõukad, ning vaesemal rahval oli ettekääne loom tappa vaid pidulikematel päevadel.

See loogika pädeb ka kaasajal. Jah, kallitele külalistele pakutakse "etnilise toidu" nime all keerulise tootmisprotsessiga hõrgutisi, kuid kodudes süüakse ikkagi nii-öelda tavalist toitu, mis jääb turistile kättesaamatuks. Võib loota, et mitte külalise pahatahtlikkuse pärast, vaid seetõttu, et võõrustaja ei taipa seda pakkudagi.

Kui avatud meelega ringi reisida, leiab parasvöötmest ja lõunapoolsete rahvaste köökidest palju taimseid hõrgutisi. Lühidalt, kus erinevad puu- ja köögiviljad kasvavad, võib vegan end mugavalt tunda. Paradoksaalselt leiavad enamasti vasakliberaalsusega seostuvad veganid endale ootamatud liitlased õigeusklike kristlaste seast. Range õigeusklik peab igal nädalal vähemalt ühe päeva paastu, millele lisanduvad suur ja väike paast, milles osaleb veelgi suurem hulk inimesi.

Möödunud kevade märtsis viibisime Moldovas ja sattusime sinna just keset suurt õigeusu paastu. Paastu järgijatele ei ole see periood kindlasti kannatus, pigem hedonistlik askees, mille käigus tavapärastele juurviljahautistele ja -salatitele, kaunviljapüreedele ja täidisega pirukatele – olgu tegu Moldovas tuntud kapsa või kartuliga täidetud plăcintă'ga või Gruusia vürtsika oapiruka lobianiga – lisanduvad loomsete toodetega äravahetamiseni sarnased pitsad ja burgerid, mille kõrgtöödeldud koostisosad lasevad sõna otseses mõttes maitsta tänapäeva toidutehnoloogia tippsaavutusi loomsetele toodete alternatiivide välja töötamises.

Kindlasti on rajasõltuvus üks suurimaid turismiga kaasnevaid probleeme. Piirdutakse regioonide, riikide, rajoonide ja restoranidega, mis on turismitööstuse poolt heaks kiidetud, ning süüaksegi seda, mis on ette nähtud.

Etnoloogi seisukohalt on huvitavad hoopis kõrvalised restoranid, eriti hea, kui tegu on pererestoraniga, kuhu koguneb sööma terve naabruskond. Ka selle tõttu, et sellistes restoranides väljenduvad kõige paremini argised arusaamad esteetikast ehk sellest, kuidas üks apetiitne toidukoht välja nägema peaks. Vahel võib kohalik ilumeel näida absurdsena, aga pakub siiski huvitavat kogemust.

Kõige parema lähivaate kohalikku ellu saab siis, kui üürida köögiga korter turistilõksust väljaspool ja käia turul toidukraami ostmas. Sellest võib saada harjumus, sest tegu on põneva ettevõtmisega. Lisaks läbilõikele kohalikest elanikest ja nende kulinaarsetest harjumustest on võimalik tutvuda mitmete meie mõistes eksootiliste söögi- ja maitsetaimedega.

Illustratsiooniks igasuguste tutvumiste kohta episood Armeenia-Gruusia piirilt aastast 2019, kui üks siinkirjutajatest hääletas kasahhist kolleegiga pärast lihavõtteid Jerevanis tagasi Tbilisi poole. Ülestõstetud pöialde peale peatus toonitud klaasidega Lada, sees kolm aserit, kes koduküla tabanud sõja eest piiri äärde elama pagenud.

Nagu selles kandis kombeks, on iga külaline Jumala kingitus, kes toob majapidamisesse õnne, ja hääletajadki kutsutakse kohvile. Ja nagu kombeks, ei tähenda kohv kunagi ainult kohvi ega isegi mitte ainult kohvi šokolaadi ja koogiga, vaid värske valge leiva ja pošeeritud köögiviljadega – liialdamata kõige söödavaga, mis aiast leida.

Just armeenlased – traditsiooniliselt Kaukaasia vaeseim rahvas – hakkavad taimi sööma niipea, kui need kevadel nina mullast välja pistavad, ja jätkavat hoogsas tempos talveni välja. Seega võiks karbonaadile konkurentsiks Armeenia köögi puhul välja tuua žingalov hatsi, lavaširulli, mille täidiseks on täpselt nii mitu erinevat taime, kui perenaine teab, kätte saab ja õiges vahekorras kombineerida oskab. Kuulu järgi 15-20.

Kas veganlus on woke-kultuuri sünnitis või tegemist on taimetoitlusega uues, ideoloogiliselt laetud kuues? Taimne toit on esindatud iga rahva köögis, kel põlluharimise ja korilusega tegemist (olnud) on. Eriti piltlikult demonstreerib seda "metsik ida", mille toidukultuur pakub kõrgtöödeldud asendustoodetele värskendavat vaheldust. Ka Eesti köögis on taimsetel toitudel olnud ajalooliselt oluline roll. Kes ei usu, neile soovitame Anniina Ljokkoi ja Liisa Kaski raamatut "Taimsed pärimustoidud" (2022), mis võtab kenasti kokku läänemeresoomlaste parimad taimsed palad.