Olümpiamängude eelarve on kurikuulus oma tohutute suurusjärkude poolest. Pariisi olümpiamängude eelarve on avalikult kättesaadavate andmete kohaselt hinnanguliselt 8,2–9,7 miljardit USA dollarit. Meedias avaldatu kohaselt kulutati seejuures nt infrastruktuurile 3,2 miljardit dollarit, mis hõlmab muuhulgas kahte mängude jaoks ehitatud uut staadionit: olümpiamängude veekeskust ja Adidas Arenat.

See ei ole raha, mis leitakse maast või mis kasvab puu otsas. On avaldatud hinnanguid, et sellest eelarvest umbes 3,25 miljardit dollarit tuleb Prantsuse maksumaksjatelt.

Mängude rahastamise saab üldjoontes jagada kaheks eelarveks: olümpiamängude korralduskomitee (OCOG) eelarve ja OCOG-iga mitteseotud eelarve. OCOG-i eelarve osa rahastatakse eraviisiliselt mh olümpiapartneri (TOP) programmist ja olümpiamängude ülekandeõiguste müügist.

Rahvusvaheline olümpiakomitee pakub mängude korraldajatele ka võimalust turustada olümpiaõigusi oma territooriumil ning hallata ürituse piletimüüki. OCOG-iga mitteseotud eelarve on üldiselt kohalike omavalitsuste kontrolli all: eelarvest tuleb ehitada võistlus- ja muud infrastruktuuri, tagada julgeolek, transport, meditsiiniteenused ning vajadusel arendada ka maanteid, lennujaamu jmt.

Riigiabi võidujooks

Juba iidsetest aegadest kasutusel olnud väljend "tsirkust ja leiba" teeb viite riigi manipulatsioonile pakkuda kodanikele tasuta süüa ja kulukat meelelahutust poliitilise võimu saavutamise vahendina. Poliitilises kontekstis tähendab see väljend üldsuse heakskiidu saamist mitte ratsionaalse tegevuse, vaid tähelepanu kõrvale juhtimise kaudu.

Selliselt ei ole riikide soovis pakkuda kallist (sportlikku) meelelahutust midagi uut. Samuti ei ole riigiabi ekspertidele midagi uut tõdemuses, et sport võib olla väga kasumlik äri ja spordiüritused ning spordirajatised võivad kuuluda riigiabi reeglite kohaldamisalasse.

Näiteks leidis Euroopa Komisjon juba aastaid tagasi seoses Saksamaaga, et jalgpallistaadioni ehitus on vähemalt osaliselt majanduslik tegevus. Samuti on Euroopa Komisjon teinud mitmeid otsuseid seoses spordiklubidega: näiteks mõned aastad tagasi Euroopa Kohtus jõusse jäänud otsus, mille kohaselt seitse jalgpalliklubi, sh Real Madrid ja FC Barcelona, pidid ebaseadusliku riigiabi tagasi maksma. Tõsi, erandiks on siinkohal piiratult kohaliku mõjuga tegevused (näiteks Kesk-Eesti külavahel asuvat väikest jalkaväljakut) või mittemajandusliku sisu omavad üksused (näiteks välijõusaal pargis).

Riigiabi ei saa ka spordivaldkonnas muutuda justkui dopinguks, mis aitab valitutel saada ebaõiglast eelist. Riigiabi reeglid peavad tagama, et avalikku raha ei kasutata ebaõiglaselt ja konkurentsi moonutavalt, ning sport ei ole siin mingiks erandiks.

Riigiabi eesmärgiks on nii spordis kui ka muudes valdkondades mh vältida nn liikmesriikide riigiabi võidujooksu tekkimist, kus võidavad lihtsalt rikkamad riigid. Aus võistlus nii ettevõtjate kui ka Euroopa Liidu liikmesriikide vahel tagab tänapäevase arusaama kohaselt parima tulemuse tarbijatele.

Õiguspärane riigiabi

Riigiabi on võimalik anda ka õiguspäraselt, kas struktureerides riigiabi mõnele Euroopa Komisjoni teavitamiskohustusest vabastusele vastavaks (erandid on üles ehitatud just selliselt, et nende alusel antav abi oleks proportsionaalne ja eesmärgipärane) või küsides Euroopa Komisjonilt heakskiitu. Õigesti sihitud riigiabi võib aidata süstida majandussektorisse uut energiat, luua töökohti, arendada turismi, parandada elukvaliteeti. Pariisi olümpiamängudega loodeti näiteks tekitada piirkonnas isegi kuni 247 000 töökohta.

Prantsusmaa pöörduski riigiabi andmiseks Euroopa Komisjoni poole, mille tulemusel kiitis Euroopa Komisjon Pariisi 2024. aasta olümpiamängude eel heaks näiteks 17 miljoni euro suuruse otsetoetuse Le Bourget' messikeskuse ühe saali ümberehitamiseks meediakeskuseks. Komisjon rõhutas toetuse positiivset mõju, mida avaldab panus ülemaailmse spordiürituse korraldamisse ja seega spordi edendamisse üldiselt. Prantsusmaa saigi selles osas kindluse, et riigiabi on seaduslik.

Sport toob inimesi kokku, hoiab rahva tervist ja on osa laiemast kultuurist ning nõnda on loomulikult vajalik sporti riigi poolt toetada. Siiski, nagu olümpiamängudelgi tuleb võistelda reeglite kohaselt, peab ka spordi arendamisel ja rahastamisel (riigiabi) reegleid silmas pidama ja järgima.

Raha sporti süstides ei saa unustada, et kui tegemist on majandustegevusega, siis peab riigiabi olema õigesti sihitud, eesmärgipärane ja tagama võrdse kohtlemise. Vaid nii saame ühiskonnana rahastuse positiive mõju ilma konkurentsi moonutamata ja ilma põhjendamatuid riigi kulutusi tegemata.