Inimestega suheldes on minu tähelepanu köitnud üks tunnus, mille poolest inimesed üksteisest erinevad. See on võime tajuda ja väärtustada nüanssi ehk pisierinevust. Ülikoolis õpetati mulle, et see tunnus, mis eristab inimesi, on kõrge diagnostilise väärtusega. Kui huvipakkuvat tunnust õnnestub mõõta, siis saab leida ka selle tunnuse seoseid teiste parameetritega ning me saame inimese kohta midagi olulist teada.

Hakatuseks julgen ma vaid essee vormis mõtiskleda selle üle, mida mõtlen nüansitaju all. Toon mõned näited, kus ma olen pisiasjade tajumisega kokku puutunud.

Kirgliku kalamehena on mind üllatanud see, kuidas näiteks spinningu nööri jämeduse muutmine 0,1 mm võrra või landipea raskuse korrigeerimine ühe grammi jagu muudab saagikust. Kokanduses võib anda pisike annus sidrunimahla või basiilikut hoopis täiuslikuma maitse. Üks klaveriõpetaja seletas mulle, et pianisti teeb suureks tema klahvi puudutamise stiil.

Olen üllatusega tõdenud, et sageli otsustab nüanss asja. Kui kala võtab hästi, siis püüa millega tahad. Kui kala võtab halvasti, siis kala võtma saavad need, kes oskavad nüansiga mängida. Ühe inimese praetud kartulid on lihtsalt praekartulid, nüansi tajuja praekartulid on maitsekas piduroog. Üks klimberdab klaveril, teine loob suurt muusikat antud hetkes.

Nüansi tajumise võime on läbiv isikujoon, nagu seda on näiteks loovus. Kes on loovisiksus, teeb kõike loovalt. Olgu need siis argitoimetused, erialane töö või hobidega mässamine. Huvitav on see, et nüansitundlikud inimesed võivad olla muidu suured visionäärid, kes detailide ja pisiasjadega pigem ei tegele. Nüansi tajumine ei ole pisiasjades urgitsemine, vaid võime tajuda ja väärtustada vaevumärgatavat erinevust.

Olen mõelnud oskuste omandamise peale. Olgu selleks näiteks juhtimisoskus, keevitamisoskus, lauluoskus, maalimine või soki kudumine. Kusagil on baasilised tehnilised võtted, ilma milleta keegi ei saa. Siis tuleb valdkondlik suutlikkus, kui inimene saab halvemini või paremini mingis valdkonnas hakkama.

Kõrgeim tase on kunst, kus teostub isikupärane looming. Just nüansid loovad omanäolisuse, sisemise vabaduse, võime olla loojana mina ise.

Olen näinud ka seda, kuidas nüansi tajumise võimetus ei lase kunstil sündida ja paneb arengu kinni. Kalavetel on neid, kes hoiavad kinni aastakümnete tagustest vahenditest, meetoditest ja mõtteviisist. Tasapisi jäävad nad üha enam saagikuses alla neile, kes täiustavad oma tehnilist ja ideelist varustust. Arengupeetuse korral on nüanssidega mängimine tarbetu veiderdamine.

Nüansi rakendamiseks peab inimene armastama seda valdkonda, millega ta tegeleb. Kui tegevus on mulle ükskõik, sunnitud või lihtsalt vastumeelne, siis kaotab nüanss mõtte. Oma kogemusest võin öelda, et näiteks koduaia kastmine on mulle üks vaev, mille ma püüan lihtsalt kaelast ära saada. Jälgin imetlusega, kuidas mu abikaasa kastab lilli. Vee hulk, kastmisjoa nurk, vee temperatuur, kellaaeg – kõik mängib kaasa. Tulemuseks on imeline lilleaed.

Nüansi tajumisel on sotsiaalne tähendus. Omavahel saavad teemakohaselt suhelda vaid need, kes nüanssi tabavad. Teised ei saa sellest lihtsalt aru. Paremal juhul tehakse vaid viisakat nägu. Samal ajal on kahe kunstniku dialoog nii asjaosalistele endile kui ka huvitatud kõrvalseisjatele hariv ja nauditav. Jutus kasutatakse palju metafoore ja enda leiutatud sõnu, kehakeel ja passioon on kõnekamad, kui see, millest räägitakse.

Nüansi pahupool suhtlemisvallas tippu tõusnule on tõsiasi, et ta võib jääda üksinda, sest tal pole dialoogivõimelist partnerit. See kehtib näiteks teadlaste, kunstnike, juhtide ja vaimsete liidrite kohta. Sageli ollakse tipus üksinda.

Nüansi tajumise võimele mõjub hästi inimese avatus kogemusele. Avatust peetakse püsivaks ja oluliseks isiksusejooneks. See, kes käib ringi avatud meeltega, huvitunult ja õppimisvalmilt, jõuab paratamatult väikeste erinevuste tähtsuse maailma.

Nüansirikka tulemusega on erinevatel inimestel erinev suhe. Inimene võib olla looja, kes loob midagi täiuslikku. Keegi võib olla vestluspartner, kes jagab teisega oma kogemust. Kolmanda osaks on olla õpetaja, kes püüab edasi anda vallatavat kunsti. Neljas on lihtsalt tarbija, kes loodut kasutab suurema või väiksema naudinguga.

Olen nõus Fjodor Dostojevskilt pärineva mõttega, et ilu päästab maailma. Ilu on aga alati nüansirikas, lõpuni tabamatu, pidevalt otsitav, ei iialgi lõpuni leitav. Võidavad need, kes nüanssi tajuvad.