Olen viimasel ajal oma nõustamis- ja koolitustegevuses kokku puutunud irvitava, üleoleva, hea tooni piire ületava ja teisi mitte usaldava suhtumisega. Need on olnud üksikud, aga ikkagi meelde jäänud kohtumised. Üldistatult võib seesugust suhtumist nimetada küüniliseks. Küüniliselt võib suhtuda teise inimesse, inimgruppi, ühiskonda või isegi Jumalasse.

Ilmselt on küünilisus sama vana kui inimkond. Vana-Kreekas kujunes lausa küünikute koolkond, kelle üheks tuntumaks liikmeks oli Diogenes. Ajaloos mäletatakse teda mehena, kes elas omaette tünnis. Selle mõttesuuna tunnuseks oli üldtunnustatud väärtuste ja normide eiramine. Olla küünik tähendas elada väljakutsena tavapärasele ja normiks peetavale. Tänapäeval tähendab küünilisus ennekõike arrogantset ja üleolevat suhtumist.

Olen küünilisust kohanud seal, kus ma pole seda oodanud. Akadeemiliste haritud inimeste seas, kirikutegelaste hulgas ja lihtsate kannatajate juures, kes ei saa oma eluga hakkama. Tundub, et küünilisuse juhtumeid esineb kõikjal, sõltumata hariduse, vaimsuse või majandusliku heaolu määrast.

Püüdsin oma lugemusest ja kogemusest leida vastust küsimusele, miks inimesed on küünilised. Olen mõistmise usku, mis tähendab, et kui me suudame aru saada inimese mingi hoiaku ja/või käitumisviisi põhjustest, siis on meil lihtsam selle inimesega suhelda. Vajadusel saame võib-olla isegi teda aidata. Minu üllatuseks tuleb välja, et küünilisuse põhjused võivad olla nii sotsiaalsed kui ka sügavalt isiklikud.

Külm konflikt on üheks kollektiivse küünilisuse taimelavaks. Saksa konfliktoloog Friedrich Glasl on kirjeldanud konflikte, mis tekivad väsinud organisatsioonis. Tema nimetab külmadeks konfliktideks olukordi, kus pärast kunagist vaimustust pole enam ei säravaid liidreid ega ühendavaid ideid. Inimesed sulguvad, muutuvad tõredateks, formaalseteks ja vaenulikeks. Külma konflikti üheks tunnuseks on küüniline suhtumine oma kunagistesse mõttekaaslastesse ja eilsete siduvate ideede pilkamine.

Tööstressi üheks avaldumisviisiks on küüniline suhtumine oma töösse. Tööstressi võib tänapäeval nimetada ka moehaiguseks, mida väidetavalt põeb mingil määral kuni kolmandik tööl käivatest inimestest. Tööstressi on defineeritud erinevalt, kuid üldiselt peetakse selle sümptomideks motivatsiooni langust, mõttekaotust, tõhususe langust, väsimust ja vastumeelsustunnet  töö suhtes. See avaldub küünilises ja võõrandunud suhtumises sellesse, mida ma teen. Inimesel, kes irvitab oma töö üle, on raske tööl käia.

Küüniline ellusuhtumine võib olla mõtte ja tähenduse kaotamise tulemuseks. Mõtte kaotamist on nimetatud ka mõttetühjuseks, eksistentsiaalseks vaakumiks või ka eksistentsiaalseks neuroosiks. Terapeudid on kogemuspõhiselt välja toonud, et sisemist tühjust hakkab täitma lõbujanu, võimumängud ja riskikäitumine. See viimane võib näiteks tähendada põhjendamatute sportlike riskide võtmist, otsekui elul polekski hinda. Mõttetühjad inimesed muutuvad küüniliseks nende suhtes, kes on mõtte leidnud. Mõttetühjad kipuvad elurõõmsaid kritiseerima, aasima, alandama, ironiseerima ja naeruvääristama.

Küünilisuse põhjused võivad olla ka sügavalt isiklikud. Psühholoogiliselt võib olla küüniline hoiak kaitsemehhanism, mille abil inimene väldib oma tegelike probleemide lahendamist. Võimalik, et küünilise suhtumise põhjuseks on konkreetne negatiivne kogemus, mis on hävitanud usu headusse, õiglusesse ja usaldusväärsusesse. Küünilisus kui kaitse ei lase inimesel tekkida teistega usalduslike ja lähedasi suhteid.

Küünilisusel on oma tagajärjed. Üheks sagedasemaks nendest on üksildus, kuna küünikutega on raske luua lähedast ja usalduslikku suhet. Tuleb välja, et küünikud on pessimistlikumad, haigustele vastuvõtlikumad ja suitsidaalsemad kui teised inimesed. See tähendab, et küüniline suhtumine ei tee inimest õnnelikuks.

Mõneti on küünikud sarnased eneseimetlejate ehk nartsissistidega. Nad ei otsi abi, sest nad on endas kindlad. Nende probleemiks saavad nende suhtumise tulemused, milleks on üksildus, usalduslike suhete puudumine, sotsiaalne tõrjutus ja rõõmu vähesus. Sageli küünik ise ei taju oma suhtumist nende kibedate viljade põhjusena.

Võib küsida, et kuidas siis küünikuid aidata? Üldine vastus on, et vägisi ei saa kedagi aidata. Olen siiski näinud ühte asja töötamas, see on isiklik vaimne puudutatus. See, kes suudab puudutada inimest, kes jääb küünilisuse maski taha, murrab küünilise suhtumise. Kerge see pole. Vaja on aega, kannatlikkust ja võib-olla ka sobivat juhust. Äkki ongi küünilisusest vabastamine ligimesearmastuse üks vorme?