Ühiskondlikud käärimised ja frustratsioon jätavad tihti mulje, et armastus ei mängi vähemalt ühiskondlikus elus suurt rolli. Aga ka isiklikus elus võib armastus tähendada tihti pigem suurt küsimärki või pettumust.

Siiski: armastus näib oma erinevates vormides tegevat meie elu inimlikumaks, elusamaks, paremaks ja ilusamaks, seda põhilist tunnetust või taju on sõnastanud paljud filosoofid, erinevad religioonid ning muidugi kunst ja poeesia. Olgu tegemist hooliva armastusega kaasinimese suhtes, romantilise-erootilise armastusega, armastusega peres või sõprade vahel – armastus on paljudele elu sügavam jõud ja sisu.

Uku Masing on kord öelnud: "Armastus peaks minu meelest olema enam-vähem pidev mõtisklemine, mida teha teisele, et ta naeraks meelehääst." Mina rõhutaksin pigem armastuse spontaansust kui pidevat mõtisklemist, aga tõepoolest, just suvi on hea aeg mõelda armastuse üle ja nõnda ühtlasi ka sellele, kuidas me kõik võiksime rohkem naerda meelehääst.

Armastuse erinevus ja ühtsus

Kuigi armastuse kogemusi iseloomustab teatud ühtsus, on hea selgitada, millist armastuse vormi täpsemalt mõeldakse. Läbi ajaloo on tajutud, et armastusel on erinevaid vorme ja püütud seda kogemust ka sõnastada. Õhtumaa mõtlemist on näiteks enim mõjutanud platonistlikust filosoofiast pärit mõiste eros (érōs) ja kristlikust traditsioonist pärit agape (agápē).

Esimene neist osutab ihkavale, vitaalsele ja kirglikule, teine aga isetule, kinkivale, ennast andvale armastusele. Neil mõlemal võib olla aga tervet elu ja olemist puudutav haare ja sügavus. Seejuures on ikka ja jälle vaieldud, kas tegemist on täiesti vastandlike või alati siiski ka kuidagi põimitud mõistetega. Hilisemas mõtteloos on érōs tähendanud tihti kitsamalt romantilist ja erootilist armastust inimeste vahel, agápē tähistab (eetiliselt võttes) enamasti isetut ja hoolivat ligimesearmastust, armastust kaasinimese vastu.

Alljärgnevas keskendun eelkõige hoolivale ligimesearmastusele, nähes selles meie inimsuse allikat ja keset. Siiski on mõistlik neid erinevaid armastuse kogemusi mitte vastandada. Tegelikus elus näivad need põimuvat ja on just sellisena need, mis nad on. Agape võib sisaldada erost, selle vitaalsust ja kirge, eros aga agapet, selle isetut ja kinkivat hoolimist. Sarnaselt võib agápē sisalduda ka teistes klassikalistes armastuse vormides, neid justkui õilistades ja nendega põimuvaid egoistlikke tendentse muutes, näiteks armastuses sõprade vahel (philía) või pereliikmete seas (storgē).

Lisaks peaksime kindlasti nimetama ka armastust meie mitteinimestest ligimeste ja õigupoolest kogu meid ümbritseva looduse vastu. Tõepoolest, agápē võib sisalduda ka armastuses kassi, koera või teiste liigiülese kaaslaste vastu. Ja järjest enam arutletakse ka selle üle, kas hoolivuse ja ligimesearmastuse haare ei peaks laienema ka meie tehislikele kaaslastele, robotitele ja tehisintellektile.

Armastuse universaalne tegelikkus

Et erootiline armastus, sõpruslik philía või armastus pereliikmete seas on midagi üsna üldinimlikku, on küllap paljud valmis möönma. Seda hoolimata teadmisest, kui olulist rolli mängivad nende puhul ka kultuurilised mustrid ja kujundus. Siinkohal lähtun siiski sellest, et üldinimlikkuse väide on jätkuvalt aktuaalne, isegi kui seda on vaja vahendada meie hilismodernse tundlikkusega perspektiivsuse, diferentside ja kultuurilise kontekstuaalsuse suhtes.

Kuidas on aga lugu ligimesearmastusega? Kristluses on ikka ja jälle kõlanud hääli, et agápē on midagi spetsiifiliselt kristlikku, juurdudes vaid kristlikus ilmutuses ja usus. See vaatenurk ei näe aga, et isetut ja hoolivat ligimesearmastust esineb tegelikult kõikjal, ka teistes religioonides ja mitteusklike seas (põimudes rea sarnaste mõistetega nagu altruism ja abivalmidus, empaatia ja sümpaatia, kaastunne ja halastus või ka hoolivus ja solidaarsus). Armastuse reaalsus ei ole piiratud kristliku kontekstiga, vaid võib haarata igaüht, sõltumata usust või maailmavaatest.

Veelgi enam, ka kristlikus miljöös võib kohata palju egoismi ja armastuse puudumist. Samal ajal võivad inimesed väljaspool kristlust olla täis hoolivust ja armastust. Kristlased ei peaks niisiis arvama, et neil on ligimesearmastusele kuidagi eesõigus või "patent". Pigem võiksid nad rohkem avada ja rõhutada ka neid motiive, mis kristluses endas osutavad armastuse universaalsele reaalsusele (näiteks mõistes seda universaalse, tervet maailma hõlmava jumaliku kingitusena).

Tunnete rehabiliteerimine

Kes ütleb, et armastus on inimlikkuse kese ja et sellel on justkui oma loogika, peab arvestama muidugi ka vastuväidetega. Kas ei ole armastus pime, tühipaljas tundekaos? Kas ei ole see midagi irratsionaalset ja subjektiivset? Kuidas võiks eetika lähtekohaks ja orientiiriks olla midagi nii "ebamõistlikku" kui tunded? Kas moraal ja eetika ei põhine pigem mõistusel, mitte hetkelistel tunnetel?

Sellisel vaatenurgal on sügavad juured õhtumaa mõtteloos, eriti renessansis ja valgustuses. Hoolimata suurtest saavutustest võib seda näha ka ülemäärase ratsionaliseerimise võidukäiguna. Üks selle arengu mõjukaimaid avajaid oli Saksa sotsioloog Max Weber (1864–1920), kes täheldas, et intellektuaaliseerimine, arvutamine, mõõtmine ja tehniseerimine läbib järjest enam kõiki eluvaldkondi. Ka rääkis juba suur Taani mõtleja Søren Kierkegaard "kvantifitseerimise sireenilaulust".

Mõistuse taoline formaliseerimine tähendas aga ühtlasi, et tunded näisid irratsionaalsete ja vähem väärtuslikena. Need näisid "mõistuse teisena", mida ratsionalistlik käsitlus (iroonilisel moel) millegi ohtliku, metsiku ja kaootilisena esiti tekitas ja samas ka ohjata ja koloniseerida püüdis.

Siiski leidus alati neidki, kes püüdsid tundeid ja spontaansust rehabiliteerida ning nõnda ka armastust päästa. Nende hulka kuulub näiteks prantsuse mõtleja Blaise Pascal, kes väitis, et "südamel on oma põhjused, mida mõistus ei tunne".

Pascali metafoor südame või armastuse loogikast (logique de cœur) inspireeris ka mitmeid hilisemaid mõtlejaid. Üks suur tunnete eestkõneleja oli ka šoti filosoof David Hume, kelle jaoks on moraalses elus otsustaval kohal just nimelt tunded. Mõistuse rolli nägi ta seevastu palju tagasihoidlikumalt – olla tunnete "ori" või teenistuses.

Kuigi praeguste emotsiooniteoorite maastik on üsna kirju, rõhutatakse tihti just tunnete võimet avada meile olulisi teadmisi maailma ja iseenda kohta. Arusaam tunnete kesksest rollist meie elus on innustanud viimasel paaril-kolmel aastakümnel nn afektiivset pööret väga erinevates valdkondades (psühholoogia, bioloogia, kultuuri- ja sotsiaalteadused, filosoofia jne).

Nii on näiteks filosoof Martha Nussbaum kirjutanud mõjukalt tunnete eripärasest kognitiivsusest ja sotsioloog Zygmunt Bauman armastuse rollist nüüdses "voolavas" ühiskonnas.

Tunnete rehabiliteerimist toetab omal moel ka neuroteadus, osutades moraali sügavale sõltuvusele tunnetest (Antonio Damasio). Sama võib ütelda uuema uurimistöö kohta, mis keskendub loomade tunnetele ja moraali evolutsioonile (Frans de Waal).

Sellel "tunnete rehabiliteerimise" taustal tuleb mõista ka armastuse eetikat, vaatenurka, et just nimelt armastuses võib näha nii elatud moraali kui ka seda kriitiliselt reflekteeriva eetika sügavamat sisu ja orientiiri.

Kus on armastuse kodu?

Millise reaalsusega on meil aga armastuse puhul tegemist? Kui me ütleme, et moraali sügavam sisu või "päriskodu" on armastus, kus võiks olla armastuse kodu? Ja mis aitaks meil seda mõista? Kas ukseks sinna võiks olla näiteks bioloogia, psühholoogia ja etnoloogia? Või filosoofia ja teoloogia? Või hoopis kunst ja kirjandus? Selline lähenemiste paljusus peegeldab ühtlasi ka erinevaid arusaamu "armastusest".

Kindlasti on palju neid, kes ütlevad, et armastus on eelkõige bioloogiline reaalsus. Tõepoolest, bioloogia näib tihti uue metafüüsikana, mis avab asjade "olemust" ja sisu. Sellisel juhul oleks armastuse analüüsimisel vajalikud esmajoones erinevad evolutsioonibioloogilised uuringud ja teooriad.

Küllap on aga neidki, kes ütleksid, et bioloogilisest alusest hoolimata on armastuse puhul tegemist ennekõike kultuurilise nähtusega, mille kirjeldamiseks peaks kasutama kultuuriteaduslikke lähenemisi. Lisaks on muidugi vahevorme, mis üritavad neid vaatenurki põimida.

Siiski võib väita, et armastus ei ole esmajoones mõistetav bioloogilise ega ka kultuurilise nähtusena, kuigi see on ka mõlemat. Armastuse "koduna" võib näha pigem inimlikku eluvormi ehk eksistentsi. Ja filosoofiat võib (muu hulgas) mõista inimliku eluvormi tingimuste ja põhijoonte analüüsina (elu lõplikkus, sotsiaalsus, ihulikkus, tähenduslikkus, jmt). Niisiis: kui armastus on inimliku eluvormi üks põhijooni, vajame selle mõistmiseks pilku, mis avaks meile armastuse eluilmset või eksistentsiaalset kogemust.

See ei tähenda siiski, et bioloogiline või kultuuriline mõõde ei kuuluks armastuse juurde (või et inimese ja teiste imetajate vahel oleks ranged piirid). Armastuse mitmetahulisus nõuab avatud ja tundlikku dialoogi. Realistlikult võttes näib, et erinevate kogemuste suhe jääb nii tunnetuslikult kui ka eluliselt konfliktseks ja ei ole lõpuni läbipaistev, kõigi kogemuste ühtsus on nii-öelda piirmõiste.

Siiski võib väita, et just filosoofilisel pilgul armastusele on teatud esmasus (kui kunsti ja kirjandusega siin mitte arvestada). Meie eksistentsi põhijooned ja nende mõistmine eelnevad teaduslikele ja teoreetilistele seletustele ning nende reaalsus läbib ja võimaldab erinevaid kultuure.

Armastuse loogika

Kui armastuse loogika ei ole esmajoones kirjeldatav empiiriliste teaduste (näiteks bioloogia) abil, ent ei ammendu ka kultuuriliste kodeeringute või tähenduste loogikas, kuidas võiks see siis lähemalt välja näha? Milline võiks olla "eluilmne" või eksistentsiaalne ligimesearmastuse loogika?

Hea lähtekoht on siin kristlusest tuntud lugu halastaja samaarlaset. See jutustab röövlite kätte sattunud mehest, kes haavatuna tee ääres lamas. Teised olid mööda läinud, aga Samaariast pärit võõramaalane tõttas hädalisele appi, sidus ta haavad, viis öömajale ja kandis tema eest hoolt. Kuidas seda sündmust täpsemalt kirjeldada? Ja miks võib selles loos näha kogu eetika sisu või tuuma?

See lugu jutustab just nimelt ligimesearmastusest ja selle loogikast. Esiteks kuulub selle juurde armastusele iseloomulik sisuline suunatus. See suunab meie silmad (märkamise), hoiaku ja konkreetse toimimise abivajajale ja tema aitamisele.

Teiseks võib nimetada armastuse sündmuslikkust. Me ei saa armastuse üle käsutada või seda rakendada nagu printsiipe ja eeskirju. Armastus ei ole meie suveräänne otsus ("ma hakkan nüüd armastama..."), vaid haaratud olemine armastuse sündmusesse.

Siinkohal tuleb rõhutada ka armastuse spontaansust. Armastuse vahetus ja justkui enesemõistetavas spontaansuses toetame ja aitame me ligimest ilma igasuguse sunni või tagamõtteta. Meie toimimine lähtub üksnes hädalise olukorrast ja ei arvesta mingi (lisa)kasuga kas siis iseendale või kolmandatele osapooltele.

Armastuse loogika juurde kuulub ka selle inklusiivsus. Armastuses oleme me suunatud teisele inimesele kui inimesele (indiviidile tema kordumatus teistsugususes), mitte ei lähtu tema sotsiaalsest kuuluvusest, saavutustest või isiklikust meeldivusest. Armastus ei diskrimineeri. Tõepoolest, nii kummaline kui see ka ei tundu, võib ligimene olla ka võõras või vaenlane.

Inklusiivsuse kõrval iseloomustab armastust oluliselt ka personaalne sügavus, see on "südame loogika" (Pascal). Südant on nähtud piltlikult just persooni keskmena, tema sisemise hoiaku ja kvaliteedina. Armastus tähendab uut identiteeti, ükskõik kui haavatav ja üürike see ka ei oleks.

Armastuse eripärane suunatus, sündmuslikkus, spontaansus, inklusiivsus ja sügavus on vaid mõned olulised armastuse loogika tahud. Lisaks võib nimetada näiteks armastuse suunatuse ja spontaansusega seotud isetust või eneseunustust (meie pilk on abivajajal, mitte iseendal), armastuse personaalse sügavusega seotud eneseavastust (meie "parem mina" ilmneb just armastuses), armastuse justkui anonüümset autorlust või etteantust (armastus ei ole vaid kultuuriline produkt) või ka armastuses peituvat ja elu võimaldavat vabaduslikkust (armastus sisaldab lootust, uusi võimalusi, avarust ja imaginatiivsust).

Kokkuvõtvalt võib öelda, et armastuse loogikat iseloomustab selle igapäevaelu katkestav, transformeeriv ja orienteeriv karakter.

Armastuse sündmus katkestas Samaariast pärit võõra igapäevaelu, mis keerles küllap tihti (nagu üldiselt meil kõigil) iseenese huvide või ka mingite teiste eesmärkide ja hüvede ümber. See muutis või transformeeris tema südame suunatuse, avades tema silmad märkama hädalist ja suunates tema hoiaku haavatu aitamisele. Ja viimaks orienteeris armastus just nõnda ka samaarlase elu ja toimimist, olles inspiratsiooniks tema konkreetsetes kaalutlustes, fantaasias ja tegudes.

Sellelt taustalt on mõistetav ka armastuse eriline tähtsus eetika jaoks. Armastuse loogika seisneb sellisena imetabases asjaolus, et see muudab meie tihti katkise ja ebaõnnestuva elu paremaks, inimlikumaks, elusamaks ja avaramaks. Seetõttu võib nimelt inimese eluilmset või eksistentsiaalset kogemust silmas pidades väita, et armastuse loogika on viimselt elu enda loogika.

Armastuse ja haavatavuse lapitekk

Eelnevas jäi esile tõstmata üks armastuse loogika oluline põhijoon: armastuse ja haavatavuse intiimne seos ja pinge. Selle teadvustamine on vajalik, et mitte rääkida armastusest liialt lihtsustavalt-naiivselt või harmoniseerivalt. Armastus ja haavatavus moodustavad elu konfliktselt põimunud lapiteki.

Esiteks, armastus reageerib meie elu fundamentaalsele haavatavusele, haprusele, üksteisest sõltuvusele ja riskantsusele. Ainult armastus on võimeline viimselt sellisele olukorrale asjakohaselt vastama ja ligimesele tõeliselt toeks olema. Ainult armastuse radikaalsus võib toime tulla meie radikaalse haavatavusega. Lühidalt öeldes: armastus on vastus elu haavatavusele. Siiski tuleb silmas pidada, et ka armastus seisab vastamisi reaalsete olude, võimaluste piiride ja traagiliste konfliktidega.

Teiseks oleme aga kõik armastuses haavatud ja haavatavad. Armastus tähendab, et me avame end ja võtame suhteid tõsiselt, et me hoolime ja muretseme, panustame ja elame kaasa. Selline avatus muudab meid haavatavaks. Me tunneme seda haavatavust eriti intensiivselt seoses romantilise armastusega – armastus võib teha lõputult haiget.

Haavatavus iseloomustab aga ka ligimesearmastust. Armastuse teisele suunatus ja personaalne sügavus võivad tähendada, et me kogeme rõõmu ja õnnestumiste kõrval ka sügavat valu, kurbust, pettumust ja kaotust.

Armastus ja haavatavus on konfliktselt ja valusalt põimunud ka armastuse enda haavatavuses. Armastuse sündmus jääb tihti fragmentseks ja episoodiliseks. Seda haavavad ja lõhuvad meie võimuiha, enesekehtestamine, hirm, viha ja vaen, kättemaks ja kadedus. Seda murendavad igapäevaelu banaalsus ja triviaalsus, iseenese ümber keerlemine ja omakasu. Armastusel on jõud neid negatiivseid hoiakuid ja tundeid katkestada ja piirata. Aga armastuse triumf jääb haavatavaks. Kui see katkeb ja kaob, kogeme me armastust tihti radikaalse nõude või imperatiivina.

Viimaks olgu nimetatud ka armastuse tunnetuslik haavatavus. Nagu öeldud, on kogemuste konfliktsus seoses armastusega mõneti ületamatu. See jääb meie enesemõistmise veritsevaks haavaks. Ka tuleb näha, et filosoofia võib küll armastuse eluilmset loogikat ja selle kehtivust valgustada, aga mitte empiiriliselt või ratsionalistlikult "tõestada".

Filosoof Roland Barthes on ütelnud, et "armastuse filosoofia" oleks "monstrum". Me ei saa armastust suruda mõistelisse korda või raami. Filosoofia ja eetika mõisted ei ole teaduslik objektiivsus, jäik ontoloogia või taevast kukkunud ideaalkeel, vaid alati haavatav ja korrigeeritav (igapäeva)elu tõlgenduspraktika.

Siiski, oma elukogemuses oleme ikka ja jälle vastamisi armastuse tingimatu, radikaalse nõudega. Ja oleme ikka ja jälle haaratud armastuse tingimusetust, justkui kingina kogetavast reaalsusest. Just selles kogemuses võib näha armastuse eetika tuuma ja allikat mõtisklusele, "mida teha teisele, et ta naeraks meelehääst".