Inimese tunnete maailm on üks keerulisemaid, huvitavamaid ja ilusamaid nähtusi üldse. Baasemotsioonid, nagu näiteks rõõm, viha üllatus, vastikus, kurbus ja hirm võivad tekkida väga erinevatel põhjustel. Vahel tehakse vahet madalamatel emotsioonidel, mis rajanevad kehalistel–füsioloogilistel reaktsioonidel, ja kõrgematel emotsioonidel, mis on seotud mõtestamise ja väärtustega.

Üheks n-ö kõrgemate tunnete liigiks on moraalsed emotsioonid. Need on tunded, mis seonduvad kõlbelise käitumise ja otsustustega. Kõlbelised otsused ja käitumine võivad puudutada nii meid ennast kui ka olla seotud teistega. Esimesel juhul on tegemist enesekohaste emotsioonidega, mille puhul tunneb inimene näiteks süüd oma väärteo pärast või uhkust heateo üle. Teisel juhul on aga tunded reaktsiooniks teise inimese, organisatsiooni, institutsiooni või laiemalt kogu ühiskonna (eba)moraalsele käitumisele.

Minu tähelepanu on köitnud üks teistega seotud emotsioon, nimelt vastikustunne, mille variatsioone nagu jälkus või tülgastus olen tihti kohanud nii meediaruumis kui ka oma nõustamiskabinetis. See on teiste otsustele või käitumisele reageerimise tunne. Taustaks see, et keegi on käitunud ebamoraalset, on langetatud eetiliselt valesid otsuseid, midagi on tehtud põhimõtteliselt valesti, on käitutud vastupidiselt parimale arusaamale õigest ja heast.

Elame moraalse relativismi ajal. Olukord, kus sama tegu- või käitumisviisi peavad ühed õigeks ja teised põlastusväärseks, muutub üha sagedamaks. See on midagi sarnast suhtumisega sõjaväelisse rühmitusse. Ühtede jaoks võib olla tegu bandiitidega, teiste jaoks sangaritega. Erinevate hinnangute taga on erinevad väärtussüsteemid, erinev maailmavaade.

Ma ei taha arutleda selle üle, mis on õige või väär, vaid püüda mõista, mida tunneb inimene, kel tekib vastikustunne, kui ta kogeb põlastusväärset ja väära. Mis mõju on selle kogemusel ühiskonnale?

Olen puutunud kokku intelligentsete ja vastutustundlike inimestega, kes kurdavad kroonilist vastikustunnet, kuna nad tunnevad, et nende ümber suhetes ja ühiskonnas on palju moraalselt väära, isegi kurja.

Kogemuspõhiselt usun, et igal inimesel on mingi tõepiir, mingid väärtused, mille rikkumist nad peavad valeks. Vale kogemine sünnitabki sageli vastikustunde, teatud mõttes äratõukereaktsiooni. Suhteprobleemid tekivad seal, kus ühe õilis tegu tekitab teises tülgastust. Ja vastupidi.

Mulle kui religioonipsühholoogile on kõnekas pühaduse kategooria. See on miski, mis on puutumatu, argisest eraldatud, kusagil sügaval südame põhjas. Olen märganud, et me defineerime ennast pühaduse kaudu. Eestlasele on laulupidu püha, me oleme laulurahvas. Mulle on lapsed ja lapselapsed ja isadus püha, sest ma olen isa.Igal rahval ja inimgrupil on oma pühad paigad, sündmused, isikud ja väärtused. Inimene või kogukond ise valivad, kes või mis on püha. Pühaduse rüvetamine ja rüvetajad on vastikud. Sallivust on vaja.

Vastikustunne on tugev emotsioon, mis on seotud ka vihatundega. Psühholoogide seas käib arutelu selle üle, kuidas need kaks emotsiooni omavahel seotud on. Isiklikult arvan, et tegemist on ühe intensiivse emotsionaalse kogemusega, mida me võime nimetada vastikustundeks. Sellesse kogemusse kuulub ka viha, tülgastus ja eemaletõukumine.

Kuigi vastikuskogemus on midagi väga isiklikku, on sellel laiem sotsiaalne mõju ja tähendus. Juba Émile Durkheim, kes uuris 19. sajandi lõpupoole enesetappe, leidis, et elust lahkumise üheks põhjuseks on moraalne ebakindlus ja suhtevõrgustike ning sotsiaalse korrastatuse nõrkus. Eriti ühiskonnas toimuvate kiirete muutuste ajal muutuvad inimesed ebakindlaks ja ei suuda eluga enam toime tulla.

Durkheim nimetas ühiskondlike kriiside ja ebakindluse aegadel toimuvaid enesetappe anoomilisteks enesetappudeks. Hilisemad uurijad on väljendanud mõtet, et (moraalse) segaduse ja ebakindluse aegadel halveneb inimeste vaimne tervis. Mõnel juhul võib see viia ka enesetapuni. Peale äärmuslike lahenduste mõjutab vastikuskogemus muuhulgas ka pühendumist, otsustamist ja ühiskonna sidusust.

Pühendumine kui valmidus panustada võib puudutada suhet nii ideoloogia, organisatsiooni kui ka ühiskonnaga laiemalt. Nimetagem seda, millele pühendutakse, pühendumise objektiks. Kui pühendumise objekt ise, objekti väärtused, sümboolika või käitumine tekitavad vastikust, väheneb pühendumise määr. Me ei ohverda oma aega, raha või südant millelegi vastikule.

Kui suurem sotsiaalne süsteem, nagu näiteks ühiskond või riik, väljendab vastikust tekitavaid väärtusi või seisukohti, on tulemuseks süsteemi killustumine. Selle üheks vormiks on alamkogukondade või subkultuuride tekkimine, mis lasevad ühiskonnal tema rõveduses minna ja elavad oma standardite kohast siseelu. Suurele süsteemile ei pühenduta, väikest alasüsteemi püütakse hoida.

Otsustamispsühholoogia üks kaasaegseid seisukoht on, et inimesed kalduvad langetama pigem kiireid, emotsionaalseid ja lihtsustatud otsuseid. Me analüüsime ja arutleme vaid (häda)vajadusel. Otsuseid ei mõjuta mitte niivõrd see, kas tunne on positiivne või negatiivne, vaid tunde intensiivsus. Kunagi ülikooliõpingute ajal õpetati mulle, et asja väärtus meie jaoks väljendub suuresti selles, mis tundeid see meis tekitab. Me hoidume sellest eemale, mis on meis kunagi vastikust tekitanud.

Lugesin ühest poliitilise psühholoogia alasest artiklist, et sotsiaalne anoomia ehk sotsiaalne lagunemine väljendub ühiskonna liikmete vastumeelsustundes ühiskonnas viljeletavate väärtuste vastu, tundes, et ühiskonna alusstruktuurid lagunevad ja miski pole enam kindel, ning arvamuses, et valitsejatel puudub nii legitiimsus kui ka pädevus.

Sotsiaalne anoomia tekib, kui on täidetud kolm tingimust. Esiteks, üha suuremale hulgale inimestest tundub, et riik või ühiskond ei hooli nendest ja jätab nad hätta. Teiseks, moraalsed standardid erodeeruvad, pole selge, mis õige, mis väär, mis õilis ja mis riivatu. Kolmandaks väheneb üldine usaldus riigi ja sotsiaalsete institutsioonide vastu. Tulemuseks on rabe, killustunud, haavatav ja nõrk ühiskond.

Vastikustundega käivad kaasas ka oma probleemid. Kuna tegemist on intensiivse tundega, siis võib see tunne sügavalt ruineerida tasakaalustatud tegelikkusetaju. Nähakse vaid vastikustunde tekitajat, tema sümboolikat, esindajaid. Ilusale ja heale ei jää ruumi, organismi kogu jõud kulub allaneelatud jälkuse seedimisele.

Probleemi teine tasand on ühiskondlik. Sotsiaalset anoomiat põdev ühiskond ei suuda koonduda ei argiolukorras ega ammugi mitte ohuolukorras. Kui pasun kutsub, siis ei tulda mitte kokku, vaid joostakse laiali. Vastikustunde all kannatajate jaoks võib kriis saada hoopiski emotsionaalse tervenemise vahendiks.

Olen mõelnud, et mida siis saab teha vastikustunde all kannataja? Parandada maailma? Kutsuda kõlvatud korrale? Korraldada revolutsioon? Ajada rõvedad ahju? Minna minema sinna, kus on hea või vähemalt vähem halb? Ma ei tea. Aga ma usun ühte asja, see on terve mõistuse ja eneseväärikuse säilitamine. Aegade muutmine ei pruugi olla meie käes, sest need muutuvad ise, aga eneseväärikuse säilitamine on meie käes.