Viimasel ajal on koolid ja õpetajad sattunud omamoodi lahinguväljale, kus võitluseks pole mitte teadmised, vaid tähelepanu ja distsipliin. Seda lahingut ei pea nad mitte iseenda pärast, vaid õpilaste hariduse kvaliteedi eest.

Tähelepanu, mis suudaks aidata kujundada tulevikuks keskendunud ja vastutustundlikke inimesi, on sattunud tänapäeva maailmas raskesse olukorda. Kui õiguskantsler Ülle Madise ütleb, et piisab telefoni hääletuks panemisest ja selle kotti asetamisest, ei mõista ta, et kooli eesmärk pole üksnes õpetada fakte, vaid ka süvendada keskendumisvõimet, mis on tänapäeva ühiskonnas lausa defitsiitseks muutunud.

Madise seisukoht on eksitav ja vähendab kooli autoriteeti. Kui telefon võib olla küllaltki kergesti kättesaadav, isegi kotti pistetult, siis nii jääbki. Tähelepanu röövliteks pole mitte pelgalt telefonid ise, vaid see, mida need esindavad – pidevat katkestuste voogu, sõnumite tulva, sotsiaalmeedia mürglit. Nii on kooli põhieesmärk – õpetada ja kasvatada – selgelt häiritud.

Kui õiguskantsler ütleb, et telefoni kättesaadavuse piiramine pole vajalik, siis tegelikult ignoreerib ta psühholoogia ja käitumisteaduse tõestatud fakte. Iga katkestus mõjub keskendumisvõimele halvasti ja raskendab info omandamist. Just seetõttu tuleb koolile anda piisavad õigused, et luua keskkond, mis toetab õppimist, mitte ei häiri seda.

Koolide laiem roll hariduse andmises ja kasvatamises

Koolide ülesanne ei ole ainult teadmisi jagada, vaid kasvatada noori inimesi, kes suudavad maailmas orienteeruda, keskenduda ja oma tähelepanu teadlikult suunata. See tähendab, et koolil peavad olema kõik vajalikud vahendid, et seda ülesannet täita.

Koolikeskkond ei ole turuplats, kus igaüks võib tegeleda kõigega, mis hetkel meelt lahutab. Selleks on meelelahutusasutused. Kool on koht, kus haritakse inimesi ja kujundatakse vastutustundlikku kodanikku. Kui koolilt võetakse ära õigus luua keskendunud õpikeskkond, siis vähendatakse ka kooli autoriteeti.

Kui õiguskantsler ütleb, et kool ei peaks nõudma telefoni hoiustamist, siis tegelikult on see sõnum õpilastele, et kooli nõudmised on tinglikud, mitte kindlad. Õpilastele jääb mulje, et nad võivad ise otsustada, milliseid reegleid järgida, ja kuidas. Selline suhtumine kahjustab kooli ja õpetaja tööd.

Õpetajad ei seisa klassi ees mitte oma ego pärast, vaid et aidata kaasa sellele, et õppimine oleks efektiivne ja tähenduslik. Õpetaja peab olema usaldusväärne autoriteet ja kool peab olema koht, kus kehtivad reeglid ja kus õpilased vastutavad oma tegude eest.

Õpetaja töö pole lõputu distsiplineerimine

Kui telefon jääb käepärast ja õpetaja peab pidevalt sekkuma, siis kaotab õpetaja väärtuslikku aega ja energiat, mida peaks kasutama õpetamiseks. Õpetaja roll pole mitte niivõrd korra valvamine kui teadmiste edasiandmine ja mõtlemise suunamine.

Kui iga kümne minuti tagant tuleb õpilast telefoni kasutamise pärast korrale kutsuda, muutub õpetaja töö lõputuks distsiplineerimiseks, mitte hariduse andmiseks. Seda ei saa ega tohi tolereerida. Koolides on õppimise fookuses hoidmine hädavajalik, ja selleks vajab kool piisavaid võimalusi ja vahendeid.

Kooli kodukord, mis näeb ette telefoni hoiustamise, kui õpetaja seda nõuab, ei ole pelgalt mõjutusvahend ega jõuvõte, vaid praktiline ja tõhus viis kaitsta õpikeskkonda häirivate tegurite eest. Telefoni kohustuslik hoiustamine ei ole mitte õpetaja kapriis, vaid sisuline vahend õppimise kaitsmiseks. Kool ja õpetaja peavad saama kasutada proportsionaalseid vahendeid, et õpilased mõistaksid, miks keskendumine ja vastutus on olulised.

Õiguskantsleri soovitus telefoni hoidmise kohta ei arvesta, et õpetaja töö ei ole lõputu segajate kõrvaldamine. Tema töö on aidata õpilastel õppida ning teha seda parimal võimalikul moel ja viisil

Õpilaste keskendumisvõime taastamine

Õpetajad on aastatepikkuse koolituse ja tööga arendanud välja oskused, kuidas õpilasi õppetöösse kaasata, kuidas neid suunata ja distsiplineerida. Koolis kehtivad reeglid on siin osa suuremast süsteemist, mis kaitseb ja toetab õppimist.

Kui õiguskantsler vähendab õpetaja õigust sekkuda, siis taotleb ta tegelikult kooli autoriteedi õõnestamist ja noorte suunamist tegema valikuid, mis pole tingimata nende parimates huvides. Püsiva tähelepanu ja keskendumisvõime taastamine on ülesanne, mida tuleb koolil tõsiselt võtta, sest tähelepanu on õppimise alus. Ilma selleta pole haridusel sisu ja õpetajal pole mõju.

Seega peab koolidel olema õigus ja võimalus nõuda telefonide hoiustamist, kui õpetaja leiab, et see on vajalik. Kool pole koht lõputute valikute tegemiseks ega iga reegli üle arutlemiseks, vaid süsteem, kus haridus ja kasvatus peavad käima käsikäes. Kui kooli ülesanne on kasvatada ja õpetada, peab tal olema ka piisavalt autoriteeti ja õigusi, et see töö ära teha. Tähelepanu röövimise vastu võitlemine on tõeline töö, mitte kapriis.