Austatud Eesti Vabariigi president Alar Karis, peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, terviseminister Riina Sikkut!

Väljendame muret olukorra pärast, kus paljudes Eesti koolides puuduvad reeglid isiklike nutiseadmete kasutamiseks või ei suudeta olemasolevaid reegleid jõustada. Üha kasvav hulk teadusuuringuid näitab seoseid nutiseadmete piiramatu kasutamise ning laste vaimse ja füüsilise tervise halvenemise, õpiraskuste ning sotsiaalsete probleemide, sealhulgas küberkiusamise, vahel. Olukorra tõsidust rõhutab ka UNESCO mullune üleskutse²⁸ loobuda ülemaailmselt koolides isiklike nutiseadmete kasutamisest.

Peame oluliseks õppetöö käigus laste digipädevuste arendamist. Samas soovime juhtida tähelepanu asjaolule, et vaatamata koolide pingutustele jäävad paljud lapsed koolivahetundides digitaalselt hooletusse.

Haridusministeerium on seni antud valdkonna täpsemalt reguleerimata jätmist põhjendanud koolide autonoomiaga¹³. Kuigi paljudes õppetööd puudutavates küsimustes on koolide autonoomia oluline, kutsume teid üles seoses õpilaste probleemse nutiseadmekasutusega tõsiselt kaaluma üleriigilisi meetmeid.

Palume, et riik töötaks hiljemalt järgmiseks õppeaastaks välja selged reeglid nutiseadmete kasutamiseks koolikeskkonnas, et toetada meie laste vaimset ja füüsilist tervist, arengut, heaolu, õppeedukust ja turvalisust.

Samuti peame oluliseks, et riik toetaks ja nõustaks koole meetmete rakendamisel ning panustaks rohkem digihügieeni ja digipädevuste õpetamise arendamisse. Lisaks tuleks riigil tegeleda ühiskonna teadlikkuse tõstmisega nutiseadmekasutuse ohtude osas.

Omalt poolt julgustame koole keelustama õpilaste isiklike nutiseadmete kasutamise koolipäeva jooksul (välja arvatud õppeotstarbel või erandjuhtudel, näiteks tervislikel põhjustel), et vahetundides saaksid lapsed puhata, omavahel suhelda, liikuda ja mängida ning tundides keskenduda õppimisele.

Allakirjutajad

1. Vivian Puusepp, lapsevanem, Tartu Ülikooli teoreetilise filosoofia teadur
2. Karmen Maikalu, Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juht, lapsevanem
3. Anne Kleinberg, Eesti Psühhiaatrite Seltsi juht, Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise Keskuse juhataja, lapsevanem
4. Kenn Konstabel, Tervise Arengu Instituudi juhtivteadur, Eesti Psühholoogide Liidu president, arvutikasutaja, lapsevanem
5. Kätlin Konstabel, psühholoog, lapsevanem
6. Kristiina Tõnnisson, Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi juhataja, lapsevanem
7. Lemme Haldre, Tartu Laste tugikeskuse pediaater, kliiniline psühholoog
8. Kristi Aria, Tõrvandi kooli direktor
9. Jonas Nahkor, Tõrvandi kooli õppejuht
10. Chris Pruunsild, Eesti Lastearstide Seltsi president, lastehaiguste kaasprofessor
11. Tanel Tammet, Tallinna Tehnikaülikooli rakendusliku tehisintellekti professor, lapsevanem
12. Jaan Aru, Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi kaasprofessor, lapsevanem
13. Margit Korotkova, ema, vanaema ja Sillamäe Eesti Põhikooli õpetaja
14. Reigo Reppo, Eesti Psühhiaatrite Seltsi lastepsühhiaatria sektsiooni juhataja, SA TÜK Laste ja noorukite vaimse tervise keskuse juhataja, lapsevanem
15. Riina Pauklin, Tartu Kesklinna Kooli õppejuht, lapsevanem
16. Kadri Simm, Tartu Ülikooli praktilise filosoofia kaasprofessor
17. Riin Sirkel, Tartu Ülikooli antiikfilosoofia kaasprofessor, lapsevanem
18. Tiia Tulviste, TÜ aregupsühholoogia professor
19. Liina Õmblus, Eesti Eripedagoogide Liidu juhatuse esimees, Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli õppealajuhataja
20. Karin Täht, TÜ psühhomeetria kaasprofessor
21. Dmitri Rozgonjuk, psühholoogiateadlane
22. Triinu Purru, SA Kiusamisvaba Kool tegevjuht, lapsevanem
23. Kristiina Treial, SA Kiusamisvaba Kool Arendus- ja kvaliteedijuht, lapsevanem
24. Külli Teder, Lüllemäe Põhikooli õpetaja, lapsevanem
25. Mart Kase, Lüllemäe Põhikooli direktor
26. Riin Seema, TLÜ, HTI, pedagoogilise nõustamise dotsent
27. Piret Visnapuu-Bernadt, Eesti Väikelaste Vaimse Tervise Liidu president, Marienthali Kliiniku laste- ja noorukite psühhiaater, psühhoterapeut
28. Katrin Pruulmann, SA TÜK kliiniline lapsepsühholoog-psühhoterapeut, Eesti Psühhoanalüütilise Lasteteraapia Seltsi juhatuse liige, vanaema
29. Grete Arro, TLÜ HTI, hariduspsühholoogia teadur
30. Meili Läänemets, Tartu Mart Reiniku Kooli õpetaja, lapsevanem
31. Kristina Viin, lapsevanem, kunstnik, luuletaja
32. Kristiina Ehin, kirjanik ja lapsevanem
33. Silver Sepp, muusik ja lapsevanem
34. Airiin Demir, kliiniline lastepsühholoog
35. Liis Sipsaka, SA TÜK kliiniline psühholoog, Lastepsühholoogide Ühingu juhatuse liige

Pöördumise "Lapsi toetav nutiseadmekasutuse reguleerimine Eesti koolidesse!" taust

Üha kasvav hulk teadusuuringuid näitab, et piiramatu nutiseadmete kasutamine mõjutab negatiivselt laste ja noorte vaimset ja füüsilist tervist, sotsiaalseid oskusi, suhteid ja õppeedukust^{1;3;4;8;9;11;19;22;23;24;25;28}.

Erinevad uuringud näitavad, et nutiseadmete kasutamine võib kiiresti muutuda probleemseks, nii et mõned autorid on nutiseadmeid võrrelnud uue narkootikumiga^12;22. Lapsed on haavatavamas olukorras kui täiskasvanud, arvestades, et nende aju kontrollmehhanismid pole veel välja kujunenud.

Lisaks ohustab laste nutiseadmetega üksi jätmine nende privaatsust ja küberturvalisust ja soodustab küberkiusamist ning kokkupuuteid alaealistele sobimatu sisuga, näiteks pornograafiaga. Selle kõige valguses ei saa jätta vastutust nutiseadmete kasutamise ning sellega kaasnevate ohtude maandamise üle lastele – on ühiskonna roll lapsi kaitsta ja toetada.

Võrdlevad uuringud näitavad, et koolides, kus on olemas selged reeglid nutiseadmete kasutamiseks ja kus neid reegleid tõepoolest järgitakse, on laste vaimne ja füüsiline tervis, suhted ning õppeedukus parem kui koolides, kus selliseid reegleid ei järgita^2;4;7;10. Näiteks Haidt⁸ kirjeldab eksperimente USA koolides, kus nutiseadmete keelustamine on laste vaimse tervise ja õppeedukuse toetamisel ning kiusamise vähendamisel andnud paremaid tulemusi kui ekspertide (nt psühholoogide, eripedagoogide, sotsiaaltöötajate jne) osakaalu suurendamine, olles seejuures odavam lahendus.

Valdav osa eksperte soovitab piirata koolilaste meelelahutuslikku nutiaega päevas 0,5-2 tunnile, sõltuvalt vanusest^16;17;30. Koolides, kus nutiseadmete kasutamine on reguleerimata, mööduvad lastel vahetunnid paraku sageli nutiseadmes, mistõttu saavad lapsed päevase "nutiseadme doosi" kätte juba koolis. Samas ei kontrolli vahetundides keegi, mida lapsed nutiseadmetes teevad.

Ka lapsed ise väljendavad vahel rahulolematust selle üle, et vahetunnis ollakse peamiselt nutiseadmes. Näiteks märkis üks üheksanda klassi õpilane ERR-i uudistes¹³: "Kui vaatan selle 15-minutilise vahetunni jooksul Tiktoki videoid, siis mul on tunne, et aju on juba järgmise tunni alguses ülekoormatud."

Samas kirjeldas see õpilane nõiaringi, et kui ta soovib vahetunnis teistega juttu ajada, aga kõik sõbrad on telefonis, siis sukeldub ta ka ise telefoni. Hiljutises New York Times'i küsitluses²⁶ väljendasid mitmed USA õpilased oma poolehoidu nutiseadmete keelustamisele koolis. Peamiste põhjustena tõid õpilased välja, et nutiseadmed häirivad õppimist ja omavahelist suhtlemist ning soodustavad küberkiusamist.

Lapsevanema rollis olles oleme tihti kohanud argumenti, et lapsevanem võiks kaitsta oma last sellega, et lihtsalt ei soeta oma lapsele nutiseadet, ei luba lapsel seadet kooli kaasa võtta või paneb sellele peale digitaalsed piirangud. Paraku ei taga need meetmed, et lapsed ei oleks vahetunnis ninapidi kellegi teise telefonis. Keskkonnas, kus enamikel lastel on nutitelefonid vabalt kasutada, on telefonita lapsel oht sattuda üksildusse ja isolatsiooni, mis omakorda mõjutab halvasti tema vaimset tervist ja sotsiaalseid suhteid.

Kuigi Eesti õpilaste akadeemilised tulemused on PISA-testides head, näitavad PISA-andmed ka seda, et nutiseadmed segavad õppimist ja õpilaste heaolu⁶. Eesti õpilaste kooli kuuluvustunne ja õpilase-õpetaja suhete kvaliteet on madalad ja meie õpilased kogevad kiusamist OECD keskmisest sagedamini²⁷. TAI 2021/2022. aasta põhikooliõpilaste tervisekäitumise uuringust¹⁸ teame, et ligi kümnendikul Eesti lastest esineb sotsiaalmeedia sõltuvuse sümptomeid ja see näitaja on kasvutrendis.

Kasvanud on ka õpilaste osakaal, kes eelistavad internetisuhtlust silmast silma suhtlusele, kusjuures internetisuhtluse eelistajatel ilmneb sagedamini sotsiaalmeedia sõltuvuse tunnuseid ja nad saavad vähem sõprade toetust kui need, kes eelistavad silmast silma suhtlemist. Probleemne nutiseadmekasutus on muuhulgas seotud laste ärevuse kasvuga - ka ärevusega Rajaleidjasse pöördumist on varasemast aina rohkem²⁹.

2023. aasta juulis avaldatud UNESCO raport "Hariduses kasutatav tehnoloogia — tööriist kelle tingimustel?"²⁸ kutsub üles ülemaailmselt keelustama nutiseadmete kasutamise koolides. Raportis märgitakse, et umbes iga seitsmes riik maailmas on juba keelustanud koolides nutitelefonide kasutamise, mille tulemusel on neis koolides paranenud õppeedukus, iseäranis õpiraskustega õpilaste puhul. Näiteks Rootsi ja Holland otsustasid hiljuti muuta koolid nutiseadmevabaks ning Soomes valmistatakse ette seadust nutiseadmete kasutamise piiramiseks koolis.

Riigi roll ja vastutus

Pöördumise algatajad on korduvalt juhtinud haridusministeeriumi tähelepanu nutiseadmete probleemi tõsidusele (vt nt 21), kuid Eestis pole siiani välja töötatud riiklikul tasandil meetmeid probleemse nutiseadmekasutuse ennetamiseks koolides. Otsused isiklike nutiseadmete kasutamise reguleerimise osas on jäetud iga kooli enda teha ning puudub ülevaade erinevate koolide olukorrast ning praktikatest.

Mitmed koolid on meile tagasisidet andnud, et kuigi nad sooviksid nutiseadmete kasutamist paremini reguleerida, kardetakse reeglite kehtestamisel ja jõustamisel laste ja lapsevanemate vastuseisu. Probleemiks on ka ebaselgus selle osas, millised meetmed on tõhusad ja lubatud. Koolid vajavad siinkohal riigi tuge.

Õpetajad on meile väljendanud muret selle üle, et õppetöö ja õpetaja-õpilase suhe kannatab, kui õpetaja peab tunnis pidevalt "nutipolitseinik" olema. Näiteks ühe kooli juhtkond on tabavalt väljendanud "tungivat soovi vältida senist olukorda, mil koridorid on tulvil krevetipoosis virtuaalookeani uppunud lapsi ning ka veel tunni alguses peab õpetaja tegelema sellega, et õpilasi pärismaailma sikutada."

Riigi taandumine antud valdkonnaga tegelemisest on meie hinnangul vastuolus ka mitmete õigusnormidega, näiteks mitmete punktidega ÜRO lapse õiguste konventsioonist¹⁴, lastekaitseseadusest¹⁵ ning põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest²⁰. Nende alusdokumentide järgi on riigi ülesanne hoolitseda selle eest, et koolid ennetaksid lapse heaolu ja arengut ohustavaid riske ning tagaksid õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse, rõhutades, et laps vajab oma ebaküpsuse tõttu erilist kaitset ja hoolt.

Meie hinnangul ei ole praegune olukord nende põhimõtetega kooskõlas, mis osutab vajadusele, et riik antud valdkonda selgemalt reguleeriks ja koordineeriks.