Tehisaru (TA) kiire areng on toonud kaasa ulatuslikke muutusi meie igapäevaelus, tööjõuturul ja kultuurilises mõttemaailmas. Üks olulisemaid diskussioone on seotud TA mõjuga loomingulisele tegevusele ja inimese enesetähenduse loomisele. Kas tehisaru võtab ära inimese vajaduse keskpärasele loomingulise eneseväljenduse järele või pakub see hoopis uut väljakutset?

Tehisaru kui loominguline "peegel"

Isaac Asimovi "Mina, robot" sõnastab tabavalt küsimuse, mida TA tänapäeval küsib: "Kas sina lood?" Paljud loomingulised valdkonnad, nagu kirjandus, kunst ja muusika, on tajunud TA sissetungi loominguliste tegevuste valdkonda ohuna. Kui TA suudab luua geniaalseid luuletusi, maalida pilte või komponeerida muusikat, väheneb vajadus inimese keskpärase loomingu järele. See on tekitanud mure ja kriitika tehisaru loominguliste aktide suhtes (eriti keskpäraste autorite poolt).

Küsimus on aga, kas see kriitika ei ole mitte pigem inimese enda peegel. "Kultuurilises postmodernistlikus heaolus" on tekkinud olukord, kus igasugune keskpärane loominguline akt saab mingil määral tunnustust.

Pereliikmed, sõbrad või kogukond julgustavad ja kiidavad sageli isegi vähese pingutusega valminud loomingut. Tehisaru loominguline potentsiaal seab aga uued standardid. Inimene peab pingutama ja ennast ületama, et luua midagi, mis suudab TA loomingut ületada ja olla "inimlikult originaalne".

Väljakutse loomingulisele tähendusele

Tehisaru kaasamine loob vaimse väljakutse, mis võib olla nii positiivne kui ka negatiivne. Positiivne aspekt on võimalus motiveerida inimest ennast "upgreidima ja uutele tasanditele tõusma. Loominguline võimekus nõuab rohkem teadlikkust, refleksiooni ja oskusi, et eristuda TA loodud sisust.

Samal ajal kaasneb sellega ka tähenduskriis. Paljud loojad leiavad end olukorras, kus nende keskpärane looming ei tundu enam tähenduslik, sest TA suudab luua midagi vähemalt sama kvaliteetset ja väga lühikese aja jooksul (näiteks 10 sekundit). Keskpärane loominguline pingutus ei too enam kaasa tunnustust või rahulolu tunnet.

Keskne on psühholoogiline aspekt. Loominguline tegevus ei ole ainult tõhususe ja kvaliteedi küsimus, see on ka protsess, mille kaudu inimene loob enda jaoks tähendust. Kui keskpärased loomingulised praktikat kaotavad oma väärtuse, peab inimene leidma uue viisi eneseväljenduseks ja tähenduse loomiseks.

Tähenduskriisi lahendamine

Tähenduskriis, mille tehisaru võib esile kutsuda, nõuab mitmetasandilist lähenemist. Esiteks tuleb teadvustada, et TA loominguline võimekus ei tühista inimese loomingulist unikaalsust (ja jah, meil on hing). Inimese loominguline akt on alati seotud emotsioonide, kogemuste ja kultuurilise kontekstiga, mida TA ei suuda veel omada.

Teiseks on oluline arendada vastupanuvõimet ja aktsepteerida, et loominguline protsess on enda jaoks väärtuslik, isegi kui see ei tõota välist tunnustust. Kolmandaks võiksid psühholoogid ja loovterapeudid aidata inimestel leida viise, kuidas oma loomingulist eneseväljendust säilitada ja arendada, hoolimata tehisaru kultuurilise data "übermenschist" ehk üliinimesest.

Mis meist saab, Isaac?

Tehisaru tulek loomingulistesse valdkondadesse – väga paljudesse valdkondadesse, kus inimene peab tegelema andmete analüüsi ja abstraheerimisega – ei ole mitte ainult tehnoloogiline, vaid ka kultuuriline, sotsioloogiline ja psühholoogiline revolutsioon. See pakub inimestele väljakutseid, mis võivad inspireerida uusi loomingulisi tipphetki, kuid nõuab ka üleüldist kriitilist mõtlemist ja teadmisi, et seda tähenduskriisi lahendada.

Kas suudame vastu võtta selle väljakutse ja leida uusi viise oma loovuse ja tähenduse säilitamiseks? Vastus sellele küsimusele kujundab meie tulevikku loominguliste olenditena.

Kas sina lood?