Kuu aega tagasi toimunud Eesti Keelenõukogu aruteluseminarist on juba tõukunud avalikke sõnavõtte eesti keele õpetamise teemal, mh Jaanus Vaiksoo nädalakommentaar Õpetajate Lehes, mis ilmus ka ERR-i portaalis. Vaiksoo tõstatab tänuväärselt teema õpetada eesti keelt väiksemates rühmades – nii nagu on tavaks võõrkeelte puhul.

Eestis on koole, kus eesti keelt selliselt juba õpetatakse (nt Vanalinna hariduskolleegium). Väiksemates rühmades töötamise kasutegur on suurem, sest siis on õpetajal iga õpilase jaoks rohkem aega ja tähelepanu ning ka õpilastel on võimalus õppetöösse intensiivsemalt panustada.

Vaiksoo kirjutab ka, et inglise keele õpe on "meil Eestis väga hea ja ka õpilaste motivatsioon kõrge". Võõrkeeleõppes on enamasti kesksel kohal eneseväljendus ja suhtlemine – harjutatakse erinevatel teemadel rääkimist ja kirjutamist, kusjuures rõhk on enamasti sellel, missuguseid tekste õpilasel päriselt igapäevaelus vaja läheb.

On ootuspärane, et selline õpe motiveerib õpilasi, kuna tunnis omandatud teadmistel on päriselus selge praktiline väljund olemas. Ka paari aasta taguses TÜ magistritöös jõuti järeldusele, et õpilaste motiveerimises on olulisel kohal see, milline on tundide sisu.

Keeletundide sisu

Eesti keele tundide sisuga on lugu aga keerulisem. Ehkki riiklike õppekavade järgi peaksid need andma õpilastele laiapõhjalise ettevalmistuse (sh suhtluspädevuse, keelelise ja kultuurilise identiteedi jne), on nii põhikooli kui gümnaasiumi lõpuklasside eesti keele tundide tegevused enamasti taandunud riiklikeks eksamiteks treenimisele.

Kuna gümnaasiumi – ja sellest õppeaastast alates ilmselt ka põhikooli – eesti keele riigieksam on õpilase edasises käekäigus suure kaaluga, siis võiks eeldada, et selle sisu mõõdab midagi, mida kas järgmises kooliastmes, õppeastmes (sh kõrghariduses) või edasises elus päriselt vaja läheb.

Siit koorubki välja eesti keele õpetuse probleem: kirjandi kirjutamise oskus, mida koolis püüdlikult täiuseni lihvitakse, kaotab õpilase jaoks pärast gümnaasiumi riigieksamitöö käest andmist mõtte, sest ülikoolis ega mujal elus pole tal vaja midagi sellist kirjutada. Ning erinevalt näiteks matemaatikaülesannetest, mis arendavad loogilist mõtlemist ning laovad vundamenti paljudes eri valdkondades õppimiseks või töötamiseks, on kirjandikirjutamise väärtus ka n-ö ülekantava oskusena piiratud, kuna selle nõuded ja tavad on niivõrd spetsiifilised ja loomulikest tekstiliikidest kaugenenud.

Milliseid eesti keele teadmisi ja oskusi koolilõpetaja vajab?

On mõistetav, et õpetaja lähtub õpetamisel lõppeesmärgist, mille mõõdupuuks on eesti keele puhul eksam. Nagu kevadel kirjutasin, peaksid eksami sisu tingima saavutamist vajavad teadmised ja oskused. Milliseid teadmisi ja oskusi siis tänapäeva koolilõpetaja vajab?

Maailmas, kus peaaegu igaühel on platvorm oma mõtete edastamiseks ning teaberohkus matab enda alla, vajatakse eelkõige kriitilisi mõtlejaid, kes oskavad hinnata allikate usaldusväärsust, neile allikatele toetudes ise uut sisu luua ja mõtteid loovalt edasi arendada. Praegu aga õpetajad lausa soovitavad (küllap kogemustele tuginedes) õpilastel oma kirjandites mitte eriti loovad olla, sest see ei pruugi hindajatele meeldida. 

Praegu koosneb eesti keele riigieksam kahest osast: lugemisest ja kirjutamisest. Lugemisosa kontrollib, kuidas õpilane oskab etteantud tekstist küsitud infot välja lugeda ja edasi anda ilma oma arvamust lisamata.

Kirjandis tuleb luua tekst, milles õpilane peab arutlema etteantud teemal ja etteantud valdkondadest näiteid tuues. Õpilane peab oma arutluskäiguks allikad (ja nende sisu), millega ta seostab oma mõtted, võtma enda peast.

Kasutada on lubatud ka lugemisosa tekste ja kirjutamisosa tsitaate, kuid nende liigse kasutamise eest ülesandes hoiatatakse ja karistatakse, vt Eesti keele riigieksami eristuskiri lk 10 ja 2024. aasta eksami hindajate tähelepanekud: "liigset toetumist alustekstidele tuleks vältida".

Päriselus puudub juba ammu vajadus olla ringikõndiv elav entsüklopeedia. Sellest paradoksist kirjutasime kolleeg Kati Käpaga juba paar aastat tagasi. Eksami sisu loomulikumaks ja tänapäeva vajadustele vastavamaks muutmiseks võiks kaaluda lugemis- ja kirjutamisülesande ühendamist: etteantud allikatest pärit info seostamine oma arvamusega.

Kui tahame, et õpilased saaksid näidata oma oskusi selles, mida neile meeldib teha (vt uurimuse tulemused), siis võiks eksamil olla ka selline ülesanne, kus hinnatakse puhtalt oma arvamusel põhinevat eneseväljendust, sh loomingulist eneseväljendust, mis ei pea toetuma olemasolevale, vaid võib luua maailma midagi täiesti uut. Kasutame ju sellist väljendusviisi päriselus palju.

Just sellisel viisil keelt kasutades on võimalik jõuda kogemuseni, et keel on (võlu)vahend, millega oma sisemaailma teistele nähtavaks teha ja eesti keelt tõesti "isiklikult" võtta. Ka riiklik õppekava ütleb, et keele õpetamise üks eesmärke on panna õpilane mõistma keelt muuhulgas kui "iseenda identiteedi alust".

Kas kaasame inimkeelsed robotid robotinimeste tootmisse?

Õpetajate Lehes ilmus ülevaade, kus Tallinna Ülikooli esindajad tutvustavad haridus- ja noorteametiga koostöös läbiviidavat kirjandi automaathindamise arendamise projekti, selle asemel, et arutleda, missugust eesti keele õpet õpilased tänapäeval (ja tulevikus) vajavad, kuidas õpilasi asjakohaste teadmiste ja oskuste omandamisel toetada ning väljendusoskust mõõta, tegeletakse millegagi, mis annab elukaugele emakeeleõpetusele veel hoogu juurde.

Väga põhimõtteline küsimus on, miks peaksid õpilased koolis õppima kirjutama selliseid tekste, mis meeldivad eeltreenitud tehisintellekti rakendusele? Mõned õigekirja aspektid saab loomulikult automaathindajale ette anda ning neid hindaksid õpetaja ja tehisintellektipõhine rakendus tõenäoliselt üsna sarnaselt.

Sellises lahenduses ei kajastu aga üldse kirjutamise kui inimestevahelise suhtluse tasand. Me ei kirjuta ju päriselus selleks, et keegi kontrolliks, kas me kasutasime keelt etteantud (õigekirja)reeglite kohaselt. Me kasutame keelt selleks, et teistega oma mõtteid jagada, öelda kellelegi midagi, mis on meie enda jaoks oluline ja öelda seda nii, et teine sellest aru saaks.

Kui automaathindaja on kasvõi üks "lugejatest", siis on paramatu, et õpilane peab õppima kirjutama sellist teksti, mida ka tehisintellekt kõrgelt hindab. Sest eksamipunktid on noore tulevikus olulised.

Kas me õpetajatena tõesti tahame treenida oma õpilasi kirjutama vastavalt kriteeriumidele, mille alusel tehisintellektilt parem hinne kätte saada? Kuidas mõjutaks selline eksamikorraldus õpilaste motivatsiooni emakeelse eneseväljendusoskuse arendamiseks ja eesti keelt laiemalt, eriti arvestades, et eestikeelse sisendi vähesuse tõttu kasutatakse mudelites ka automaattõlgitud tekste?

Õpetajatele elamisväärsem elu inim(mõtte)vabamas tulevikus?

Juba praegu muretseme õpilaste keeletunnetuse muutumise pärast ("Ei ole ammu enam uudis, et õpilaste eesti keele (ehk siis emakeele) oskus nii kõnes kui kirjas käib alla," nagu kirjutas Vaiksoo). Õppe tõhusam korraldamine (väiksemad rühmad), võib küll õpilaste eesti keele õppimise motivatsiooni parandada, kuid ennekõike tuleb pöörata tähelepanu sellele, mida me neis tundides õpetame.

Kõik oskavad end oma emakeeles mingil viisil väljendada. Õpilased püüavadki hakkama saada nende oskustega, mis neil on. Kui emakeeletundides õpitav on päriselust nii kaugel, et õpilane ei loo seost tunni sisu ja elus vajamineva vahel, siis ta ehk ei aimagi, et emakeeles on ka võimalik õppida ennast paremini väljendama, olukordades, kus seda päriselt vaja oleks.

Lõpuklasside jaoks määrab emakeeletunni sisu riiklik eksam. Praeguse riigieksami kirjutamise osa meenutab paljuski tehisintellekti rakenduse viipa ja lihtsamadki rakendused saavad selle ülesandega "suht okeilt" hakkama.

Harnos praegu plaanitav automaathindamine muudab olukorra veel keerulisemaks, vähendades õpilaste niigi madalat motivatsiooni õppida emakeelt eneseväljendusvahendina paremini kasutama teise inimesega kontakti saamiseks, sest eksamil tuleb hakata tootma tehisootustele vastavat teksti. Ja õpetajad peavad tundides hakkama õpilasi selleks treenima. Võttes vastu tehisintellekti abikäe oma liiga suurest töökoormast vabanemiseks ulatavad õpetajad sõrme millelegi, mis aitab luua tulevikku, kus inimene on õpetatud mõtlema nagu robot.