Riigikantselei rõõmustas teisipäeval rahvast teatega, et eeloleval neljapäeval peab valitsus esimest korda istungi, kabinetinõupidamise ja pressikonverentsi Tallinnas Toompeal kohas nimega "Eesti esindushoone", lisades, et "Eesti esindushoone, endise nimega rüütelkonna hoone, on enam kui kolme sajandi vanune hoonekompleks, mille valitsus otsustas 2014. aastal korrastada riiklike esindusürituste läbiviimiseks."

Ei, see ei ole "esindushoone, endise nimega rüütelkonna hoone". See oli minevikus, on praegu ja on ka tulevikus rüütelkonna hoone. Ja seda sõltumata, kes on valitsuses või kes juhib riigikantseleid. See, et nimetatud kaunis hoone täidab nüüd Eesti riigi esindushoone funktsiooni, on väga tore ja mõistlik otsus, see on hoone uus elu, mida ta pidi lagunedes kaua ootama, aga see ei tähenda, et ta oleks nüüd muutunud millekski muuks, kui ta on meie ajaloos olnud.

See juba mitu kuud täheldatav riigikantselei innukus mitusada aastat Toompeal asuva Eestimaa rüütelkonna hoone nime ametlikul asendamisel mingi ajalootu ja kesksoolise nimetusega "Eesti esindushoone" on kurvastav.

Ma ei tea, kelle leiutis see "Eesti esindushoone" on, aga see polegi nii tähtis, oluline on, et see mõtteviis paistab järgivat mingit üldist trendi. Ja see paistab viitavat üha tugevnevale suundumusele muuta ühiskonnas kõik võimalikult värvituks, maitsetuks, lõhnatuks, nivelleerituks, kunstlikuks, hingetuks ja sisutuks näivusmaailmaks, steriilseks haigemajatoaks.

Ehk olen siinkohal nõus sõber Aivo Vaskega, kes teemat kommenteerides kirjutas Facebookis, et see on laiem probleem ja et üldiselt kõigi selliste nimede – nagu näiteks "ministeeriumide ühishoone" jms – väljamõtlemise mõte on, et nad kedagi jumala pärast kuidagi ei solvaks või puudutaks, midagi kellelegi meelde ei tuletaks ja soovitavalt ka kellelegi meelde ei jääks.

Meenutan siinkohal ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho kõnet, mille ta pidas vastselt ja suurepäraselt renoveeritud Rüütelkonna hoones 1. detsembril 2024, kui seal esitleti Küllo Arjakase raamatut "Riigivanem Juhan Kukk". President Lennart Meri stiilis peetud kõnes ütles Toomas Kiho:

"Vaadake, kas me oleme riik või mitte? Riigi tunnuseks on oskus ja ennekõike julgus ümber käia oma ajalooga. Riik korjab ajaloosündmused üles ja paneb omale põuetaskusse. Kui meil on julgust kutsuda endist sakste kirikut ikka veel toomkirikuks, kui oma valitsuse hoonet nimetame krahvide järgi Stenbocki majaks ja kui Eesti parlament töötab Toompea lossis või kui ajaloomuuseumi maja kutsume julgesti Suurgildi hooneks ja lõpuks oleme lahti saanud ka Jaan Kreuksi nimelise kultuuripalee nimetusest ja asendanud selle ajaloost läbi imbunud mustpeade maja nimega, siis, mu head sõbrad, peaks olema selge, et täna võime üksteist tervitada just rüütelkonna hoones. Selline on selle maja nimi nii rahvasuu sees kui ka ajaloo ees."

Muide, rüütelkonna hoone nime kasutamist unustuse hõlma lükata ja "Eesti esindushoonega" asendada püüdvat riigikantseleid ei takista see kuidagi iseenda asupaika nimetamast Stenbocki majaks (krahv Jakob Pontus Stenbocki järgi, kes kasutas hoonet linnaresidentsina).

Nagu seisab ka riigikantselei kodulehel: "Kuigi hoonetekompleks aadressil Rahukohtu tänav 3 on aegade jooksul vahetanud mitmeid omanikke ja tal on olnud erinevaid funktsioone, on ta nii kunstiteostes, ajalooallikates kui ka teadlaste poolt koostatud uurimustes kandnud ikka Stenbocki maja nime".

Rüütelkonna hoones on samuti olnud erinevaid asutusi. Enne sõda oli seal välisministeerium, seal on olnud hiljem raamatukogu ja kunstimuuseum, hoone katuse all on töötanud Eesti kunstiakadeemia üks teaduskond. Sellest hoolimata on see maja ajaloomälus olnud kui rüütelkonna hoone.

Võib-olla oleks riigikantseleil endagi asupaika, kus ka valitsus oma istungeid peab, sobiv nimetada edaspidi steriilselt "haldusobjekt Rahukohtu 3, mis ei kuulu Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile, kuid on lülitatud lepingulisse haldusteenuse osutamise portfelli, endise nimega Stenbocki maja". Kuid, nagu on kirjutanud kunstiajaloolane Juhan Maiste teoses "Refuugium" (2018), asus esimene rüütelkonna hoone, mis hävines 1684. aasta tulekahjus, klindi serval just tulevase Stenbocki maja kohal.

Arvamusavaldus ilmus 7. jaanuaril 2025 Facebookis Toomas Mattsoni seinal, ERR-i portaal avaldab kommentaari autori loal.